Küsitlus

Kas oled varunud majapidamisse toitu, esmatarbekaupu ja ravimeid?

Ilm täna
Võru
10°
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
11°
Valga
10°
Räpina
10°
Tõrva
Võru
11°
Põlva
11°
Otepää
10°
Tartu
10°
Antsla
11°
Valga
11°
Räpina
11°
Tõrva
11°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Kauges paigas jääb ellu põnevate asjade tegija

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Marika Parv (vasakul) Inara Vanavalgõ kohvitarõ perenaisel Inara Luigasel külas. Foto: Mari-Anne Leht

Nii Inara Vanavalgõ kohvitarõs Setomaal Mikitamäel kui ka kohvikus Kolm Sõsarat Lüllemäel Valgamaal tehakse toite, mida teised toidukohad läheduses ei tee, ja tänu sellele need toidukohad ka elavad ja arenevad.

Mikitamäel asuva Inara Vanavalgõ kohvitarõ perenaine Inara Luigas ütles Võru maakonna talunikele, et keskusest kaugel asuvas kohas tuleb ellujäämiseks teha midagi sellist, mida keegi ümbruskonnas ei tee. „Meie firmaroog on pelmeenid, mida keegi lähikonnas ei tee, seega ei ole kohvitarõl hetkel konkurente,” tutvustas ta.
Pelmeene teevad nad tema sõnul köögis käsitsi ning ainult värskest tainast ja lihast. Mullu valmistati seal kostipäevaks ligi 3100 pelmeeni. Viimaste kõrvale sobib hästi Luigase oma retsepti järgi tehtud kukeseenekaste ja kurkumiga kõrvitsasalat.
Pelmeenid on udmurtide rahvustoit, mida Luigas aastaid tagasi hakkas kodus Mikitamäel tegema oma perele. Udmurdimaal olles uuris ta, kuidas seal pelmeene tehakse. „Naljatan ikka, et olen paberitega pelmeenimeister,” ütles ta.
Tegelikult on ta pelmeene teinud juba lapsest saati, esmalt koos emaga, seejärel oma perele, nüüd paljudele soovijatele. „Kui keegi läheduses pelmeene hakkab tegema, eks siis tuleb midagi uut välja nuputada,” on ta optimistlik.
Teine kohvitarõ firmatoit on sõir, mida perenaine teeb vaid kohalikust piimast tehtud kohupiimast. Juba on kohvitarõs valminud esimesed perepetšid, need on väikesed lahtised rukkijahutainast pirukad. Perepetšid on samuti soomeugrilaste toit, mida on tehtud juba väga ammu.
Kohvitarõst saab tellida ka setudele teada kakukesi ehk vatska, mis on erinevate lisanditega, nagu heeringa-porgandivaht jm. Omanäoliste toitude kõrval õpetab perenaine soovijatele ka mõned setu tantsud ja mängib karmoškat ehk tutvustab kohalikku kultuuri.
Keskusest kaugel kohas on hakkamasaamisel oluline töökus. „Olen siin vahel kokk, turundaja, käsitööline ja koristaja ühe isikus,” ei varjanud Luigas seda, et tööd tuleb elus olemiseks palju teha. Kui külalisi tihedamalt, on talle abiks abikaasa Aare ja pensionil õpetaja Aino. Suure huviliste grupi külaskäigu eel on abilisi rohkem.
„Kui senini võõrustasime külalisi enamasti ettetellimisel, siis maikuust soovime kohvitarõ uksed iga päev neli tundi avatud hoida,” sõnas Luigas. Ta lisas, et inimesed, kes suvel maal ringi sõidavad, otsivad just lihtsaid ja arhailisi toite. Ülipeened road maakohtades hästi ei lähe.
Kohvitarõ tegutseb läinud kevadest Mikitamäe piirkonna setu lastele 1912. aastal ehitatud koolimajas, mis vahepealsed aastad seisis tühjana.

Isikupärased toidukohad on kutsuvad

Uma Meki projektijuht Esta Frosch märkis, et keskustes kaugel asuvates toidukohtades peab nii toit kui ka selle pakutav ümbrus olema eriline, siis neisse ka sõidetakse. Vanal Võromaal on tema sõnul teine isikupärane koht kohvik Kolm Sõsarat Lüllemäel (praegusel Valgamaal).
„Sõsarad pakuvad samuti omapäraseid toite, nagu hautatud lambapraad kohaliku köögiviljaga, ning väga maitsvaid torte,” sõnas Frosch. Ta lisas, et sõsarad kaasavad ka kohalikku kogukonda, ostes neilt seda köögivilja, mida nad ise ei kasvata, ja ka lambaliha.
Ta on märganud, et isikupäraste toitude valmistajad suhtuvad nii toidu tegemisse kui ka kodukohta armastusega. „Omanäolisse toidukohta sisenedes tunnetad, et oled välja astunud argistest askeldustest kohtuma vanade tavade ja toitudega, sellistega, mida mujal ei näe ega tehta,” ütles ta ja lisas, et sellised kohad annavad Eestimaa teisest otsast tulnutele aimu, et ka maal, olenemata asukohast, on elu võimalik.
Frosch märkis, et Võrumaal on omanäoliste toitudega kohti teisigi, kuid need on keskustele lähemal.
Võrust on Mikitamäele poolsada kilomeetrit, pealinna üle 260 kilomeetri.
Võrumaa talupidajate liidu tegevjuht Marika Parv ütles, et Mikitamäele sõideti kogemuste saamise eesmärgil.
„Pealinnast vaadates on ka Võrumaa ääremaa, kus tootjad tahavad samuti ellu jääda, kuid ellu jääb paremini omavahel koostööd tehes,” kõneles Parv ja täpsustas, et kui väiketootjad teevad omavahel koostööd, suudavad nad külalistele ka enam omanäolisust pakkuda.
Parve sõnul oli kohvitarõ saal pilkupüüdvalt sisustatud. „Siin on au sees setu vana käsitöö, nagu tikanditega käterätikud, akende ees uued heegeldatud kardinad, diivanil heegeldatud kate, aknaraamide vahel vanad kruusid, ammu kasutusel olnud piimakarrad seinariiulil,” tõi ta mõned näited ruumi ilmestavatest asjadest ning lisas, et saali sisustus jättis lihtsa ja koduse mulje.
Euroremont on tehtud kohvitarõ köögis ja abiruumides, mis on ka ajakohaselt sisustatud.
Parv märkis, et koostööd tehes saavad omanäolised toidukohad piirkonda enam huvilisi tuua.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 09/01/2020 09:18:31

Lisa kommentaar