Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

VIIRUSE SELJATANU PIHTIMUS: normaalne suhtlus inimestega pole taastunud

Foto: erakogu

Koroonaviiruse läbi põdenud tuntud võrulane Heiki Kelp nendib, et ta on küll terve, kuid inimesed kardavad endiselt temaga suhelda. Nii pakub mees kibedusega, et endistele koroonahaigetele võiks rajada näiteks Abruka saarel eelarvamustevaba kommuuni.

Üsna märtsi alguses tabas ka meie maad ootamatult koroonaviirus. Ei kulunud kümmet päevagi, kui tundsin õhtul, et mul on külmavärinad ja tõuseb palavik. Kuna eelmisel päeval teatas tuttav, et oli lähikontaktne ühe haigestunuga, võtsin kiiruga oma hädapärasemad asjad ning eraldusin tühjalt seisvasse möbleeritud korterisse.

Palavik jäi alla 38. aga kohe tekkis kerge kuiv köha. Püüdsin koguda haiguse kohta infot, mida siis veel praktiliselt polnud.

Ajaleht Daily Mail siiski teatas, kuidas haigus kulgeb. Seitsmes päev: patsiendid, kellel tekivad hingamisraskused, suunatakse intensiivravile, samas 85% hakkavad sümptomid vähenema. Kaheksandal päeval tekib äge hingamispuudulikkus. Kümnes päev: patsiendid suunatakse intensiivravi osakonda. 12. päev: palavik kipub kaduma, kuid köha püsib kauem. 13. päev: haiguse üle elanud inimestel hingeldus lakkab, surmaga lõppenud juhtumite puhul kulub selleks keskmiselt 18,5 päeva. Edasi jäi vaid oodata, kas seitsmes, 12. või 18,5. päev, samas oli enesetunne keskmine, ainult iga mõne tunni tagant tuli tohutu väsimus.

Pommitasin 112 ja vastavatud kriisitelefoni 1247. Minu sümptomid polevat siiski piisavad, et test teha; kui pidavat tulema hingamisraskused, paluti helistada 112. Päeva pärast siiski teatati, et olen ka testitavate nimekirjas. Pärast testi võtmist selgus, et olen positiivne, seega ametlikult koroonahaige.

Helistati ja kinnitati testi tulemust ning öeldi, et ametlikult saab terveks tunnistatud siis, kui paranemise järel tehakse ööpäevaste vahedega kaks testi ning need osutuvad negatiivseks. Teatasin oma haigestumisest kõigile tuttavatele ja töökaaslastele, kellega viimastel päevadel kokku puutusin. Hiljem selgus, et haigestus ka üks inimene, kellega olin kokku puutunud.

Ootus, väike palavik, kerge köha, esimesed öö košmaaridega, hommikul ärkad läbimärjana. Joogiks kõiksugu turgutavad taimeteed ja joogid. Seitsmes öö, ärkan pidevalt, justkui oleks raskem hingata. Hommikul tundub kõik siiski stabiilne. Kaheteistkümnendal päeval tunnen, kuidas söögiisu taastub. Kahe nädala möödudes palavik kaob ega tule tagasi, köha on lahtine, aga siiski veel olemas. Jään vabatahtlikult kolmandaks nädalaks karantiini, ehkki perearst arvab, et olen juba paranenud ja võiksin ühiskonda naasta. Helistab politsei ja küsib, kus asun ja kas on abi vaja. Tänan küsimast ja vastan, et kaks nädalat on möödas ja probleeme momendil pole, isegi söök ja jook on olemas olnud kõik need päevad.

Kogu haiguse aja sain palju telefonikõnesid ja alati sooviti head paranemist. Helistasid needki, kes isegi kaudselt mõne päeva eest enne haigestumist minuga suhtlesid, aga tundsid hirmu. Nüüd, kus juba paar nädalat arvan, et haigus on möödas, olen selles küsimuses paraku üsna üksi.

Telefonikõned lõpevad üsna üheselt. Kes kuuleb mu hääles kähedust, kes köhatusi. Selgitan, et vähemalt viimased 15 aastat tabab mind kevadel mingi allergiline köha ja häälgi on ennemalt lausa ära läinud, aga seda keegi enam ei kuula. Paljud pajatavad seepeale hoopis, et olla kuskilt lugenud, et haigus võib ka tagasi tulla. Selgitan, et lugesin sama, maailma poolest miljonist nakatunust olla see juhtunud viiekümnega ja sedagi seletatakse asjaoluga, et haigus polnud ilmselt veel taandunud ajal, mil nad terveks kuulutati. Aga see ei huvita enam kaasvestlejaid ja lõpetuseks soovitakse ikka head paranemist.

Paari päeva eest teatas lõpuks keegi raadio otse-eetris, et inimene on terve siis, kui haigusnähtudest on möödunud kaks nädalat, sest selle aja jooksul tekivad antikehad ning inimene pole enam haigusekandja. Aitäh.

Päriselt kokku saada ja suhelda ei taha paraku keegi, sest ma olen ametlikult diagnoosi saanud, aga ametlikult terveks pole mind keegi tunnistanud. Tahan rõhutada, et normaalne suhtlus pole taastunud mitte ühegi inimesega, kõigiga on säilinud distants. Käin endiselt maskis, ehkki ilmselgelt immuunsust omades ma seda enam tegema ei peaks, aga kogukond kardab. Miks? Sest ma tegin ametliku testi ega varjanud tulemust.

Kõik need kümned tuhanded, kes põevad haiguse läbi ja saavad terveks, justkui põdenuks külmetust, pääsesid sellest jamast, aga ühiskonnakuulekad said märgistatud. Peab tõdema, et saarlastel läks veel kehvemini. Lõppegu karantiin millal iganes, jääb normaalsetel inimestel vaimustus lähikuudel Saaremaad külastada kindlasti üsna tagasihoidlikuks.

Targem oleks ehk endistele koroonahaigetele avada oma kommuun näiteks Abrukal. Taolise teoga said möödanikus hakkama kreeklased, kes Spinalonga väikesaare leeprahaigetega asustasid. Armsad tõrjutud, ootame siis valitsuse tarka otsust anda Abruka endiste koroonikute käsutusse. Küllap koliks sinna tuhanded, sest ametliku statistika kohaselt on mingi ime läbi terveks kuulutatud 8%, teiste pärusmaa on aga kommuun, kus ees ootab lahke ja tavapärane maskitu ning eelarvamustevaba, viiruse suhtes immuunne kogukond. Saarlased, te pole üksi, oleme teiega meelsasti Abrukale tulemas, kasvatame koos Suure-Töllu kapsaid.

Autori järelsõna
Tahaksin tekitada poleemikat, sest probleem on selles, et kui tahame kriisist välja tulla, siis peame leppima ka sellega, et keegi oli haige. Teine teema on see, et igapäevaselt juurdetulevate haigete ja surnute statistika kõrval puudub või on justkui tähtsusetu tervenenute protsent, mis võtab ära igasugu positiivse tagasiside.

 

Autor: HEIKI KELP, Võru kultuurimaja Kannel direktor
Viimati muudetud: 23/04/2020 11:32:52

Lisa kommentaar