Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Põllumehed ukrainlaste asemel Eesti noori tööle ei soovi

Foto: Pixabay

Kagunurga juurvilja- ja maasikakasvatajad noori põllule ei oota, sest nende töösse suhtumine jätab palju soovida. Pedagoogide sõnul tuleb noori maast madalast jõukohaste töödega harjutada, kuid nende esmane töö on siiski õppimine.

Maaeluminister Arvo Aller käis läinud kuu lõpul välja idee, et vanemad õpilased võiksid põldudel võõrtööliste asemel töötada. Peagi saab õppeaasta läbi ja noortel oleks võimalus minna näiteks maasikapõldudele tööle. Paraku ei taha juurvilja- ja maasikakasvatajaid neid tööle võtta.

Räpina vallas Veriora kandis tegutseva osaühingu Kagu Köögivili tegevjuhil Lenno Koddalal on noorte töötajatega seoses vaid negatiivset meenutada. „Mitu aastat tagasi oli meie põldudel õpilasmalev, selle liikmed pidid päevas neli tundi töötama, maasikaid ja kurke korjama, kuid paraku olid noortel esiplaanil õhtused üritused ja nende tehtu tuli üle kontrollida,” sõnas ta.

Koddala meelest ei olnud need noored palka väärt: „Ma ei pea arukaks maksta noortele nelja tunni põllul veetmise eest samaväärset palka kui täiskasvanule, kes teeb neli tundi korralikult tööd.”

Koddala ütles, et temale oli koostöö õpilasmalevaga oma aja raiskamine ja tal tuli selle eest veel pealegi maksta. Pärast seda halba kogemust ei ole ta malevlasi oma põllule enam võtnud. Tõsi, üksikud 18-aastased noored on käinud kapsakoristamist proovimas, kuid neist enamikule ei ole töö sobinud.

Koddala lisas, et kuniks vanemad ei õpeta lapsi tööd tegema, pole mõtet meie valitsusel Ukrainast siia tulevate tööliste vastu seista. „Ukrainlased teevad korralikult põllul tööd,” kiitis ta.

Sama ütles ukrainlaste töötamise kohta Peebu talu perenaine Ülle Kaaristo Võru vallast. Ta kasvatab tosinal hektaril maasikaid ja kahel hektaril vaarikaid. Ukrainlased on Peebu talus kolm aastat töötanud, tänavu oodatakse 30 inimest, kuid nad ei olnud läinud reedel veel kodumaalt tulema pääsenud.

Kaaristo on maasikaid kasvatanud üle 20 aasta. Ta ei tunne isegi täiskasvanud kohalike töötajatega ennast alati kindlalt, sest neist mõnedki on jätnud päeva või kaks vahele. „Maasikate korjamine on ju hooajaline töö, mida tuleb teha järjepidevalt, kuni marju on,” sõnas ta.

Noori ei võta Kaaristo enam kunagi oma põllule, sest sai ülemöödunud aastal vitsad kätte. „Kolm noort sõitsid jalgrattaga põllule tööaja algusest hiljem ja minul jäid nad vormistamata, sest tegelesin nende saabumisel juba muu tööga. Maksuamet tuli ka samal päeval kohale ja ma sain väärteomenetluse kaela,” meenutas ta.

Nii nagu maasikate korjamine on hooajaline töö, on marjade korjamine aluse pealt meeskonnatöö, kust ei tohi ükski alustanu enne tööpäeva lõppu ära minna. „Kord üks noor astus aluselt lõunaajal maha, pani seljakoti selga ja kõndis minema,” tõi ta teise näite noorte suhtumisest töösse.

Kaaristo tähelepanekute kohaselt ei saa suuremast osast linnas elavatest lastest korralikku maatöö tegijat.

On veel üks põhjus, miks ei taheta noori hooajatöödele võtta: nimelt tööle vormistamise keerukus ja sellele kuluv ettevõtja kallis tööaeg kiirel ajal. Kaaristo ütles, et kui hooajatööle tulevad iga päev uued inimesed ja neid kõiki peab vormistama nii, nagu maksuamet soovib, röövib see ettevõtjalt palju aega ja raamatupidajal hakkab leebelt öeldes töö üle viskama.

„Nõuded hooajatöödele peaksid lihtsamad olema, siis saavad ka noored kogemusi maatöödest,” märkis Kaaristo.

Jõukohaste töödega tuleb maast madalast kodus alustada
Kanepi gümnaasiumi direktor Diana Leenurm ütles, et väikestes kohtades elavad õpilased on maast madalast vanemate eeskujul põllutöid teinud. „Ma ei näe selles probleemi,” lisas ta.

Leenurme sõnul on linnas elavatel õpilastel raskem maatöid teha, sest seadusi tuleb järgida ja keegi peab laste töötamisel võtma vastutuse: laps ise, vanem, õpetaja või tööandja.

„Laps peab kodus, sõltuvalt vanusest, olema majapidamistööde tegemisse kaasatud, sest nii hakkavad kujunema eluks vajalikud oskused,” sõnas ta. Leenurm täpsustas, et kui lapsel on kodus kindel töölõik, mida ta peab tegema – oma toa koristamine, puude toomine, koeraga jalutamine või muud jõukohased tööd –, aitab see kaasa vastutustunde tekkimisele.

Kooli ülesanne on ka suunata õpilasi töökasvatuse lainele, mille üks võimalusi on koduste ülesannete tegemine. „Viimaste tegemine aitab kaasa tööharjumuste kujunemisele, vilumuse ja rutiini tekkele,” märkis Leenurm.

Leenurme peres kasvab kaks tütart: 13-aastane Mildred ja 19-aastane Kadleen. Mõlemad on kokku puutunud erinevate töödega, kuna nende kasvuaega jäi kahe korteri remontimine ja vana maja taastamistööd.

„Eriolukorra ajal on Mildredi üks igapäevatöödest kogu maja korrashoidmine, vahel ka toiduvalmistamine, suviti murutraktoriga muruniitmine. Gümnasist Kadleen elab omaette Tartus, kus ta teeb ise kõik majapidamistööd, töötab Werneri kohvikus ja suviti ühes firmas ning on õppinud rahaga ümber käima,” edastas koolijuhist ema, kes tunneb heameelt, et tütred on noores eas eluks vajalikud oskused omandanud.

Noortele tuleb õpetada vastutuse võtmist
„Laseme noortekeskuses noortel toimetada, sealjuures ka vigu teha, ja hiljem selgitame, kuidas oleks õige,” märkis Merlis Pajustik, Vastseliina noortekeskuse juhataja. Ta lisas, et ühiselt tehtu mõtestamine on osa sellest, et kasvatada noortes tööharjumust ja vastutuse võtmist.

„Murekohaks on noored, kellel ei ole kodus kõik korras ja nad ei käi ka meie juures, sest kedagi ei saa ju keskusse süles tuua,” rääkis Pajustik. Ta lisas, et kogu aeg midagi tegevad noored suhtuvad igasse töösse normaalselt.

Ta on vähemalt kahel aastal olnud noorsootöötajana õpilasmalevaga kaasas ja noorte töötamisega väga rahul. „Ühel aastal koristasime ehitusobjekti Vastseliinas, kus noorte töötamisest jäi mulje, et nad suhtusid töösse tõsisemalt kui ehitajad. Teisel aastal tegime jõukohaseid ehitustöid, nagu värvimine taluniku juures,” meenutas Pajustik.

Vastseliinas on noortel valida ligi 30 huviringi vahel, noortekeskuse kõrval on seal tegevad ka kaitseliidu alla kuuluvad kodutütarde ja noorkotkaste rühm.

Kaitseliidu Võrumaa maleva noorteinstruktor Eve Täht on noortega töötanud ligi 20 aastat. Ta märkis, et sajandivahetusel lõid kodutütred ja noorkotkad kohe igale poole käed külge. „Kui hakkasime laagrisse sõitma, aitasid nad asjad autosse ja maha tõsta palumata, kuid juba viis-kuus aastat peab noori appi kutsuma,” võrdles ta.

Täht oletas, et passiivsuse taga võib olla kas algatusvõime langus või ei ole kodus töötamise kasulikkusest lastega räägitud. Ta lisas, et kui võrrelda kodutütarde ja noorkotkaste algatusvõimet, siis on tüdrukutel seda rohkem.

Laste esmane töö on õppimine
Antsla gümnaasiumi direktori Katrin Martinfeldi sõnul ei ole õige väita, et tänapäeva laps vähem töötab. „Elu on märkimisväärselt muutunud, töö on teistsugune ja laste õppekoormus on kasvanud ja õppeprogrammid on sisukamaks muutunud,” tõdes ta.

Ta märkis, et kõigil lastel ei olegi selliseid oskusi, mida põllupidajad neilt ootavad. „Õpilasmalevatesse minnakse teistel eesmärkidel, kuid need, kes soovivad taskuraha teenida, teevad ka suvel pikki tööpäevi,” teab kooli direktor.

34 aastat koolis töötanud Martinfeld meenutas, et aastakümneid tagasi oli temagi koos õpilastega kartulipõllul. „Ma ei saa öelda, et oleksime alati tublisti töötanud, eks sealgi viiliti tööst kõrvale ning töötahe sõltus õpilaste seltskonnast,” meenutas ta.

Martinfeld märkis, et kui pere on tubli, on ka nende lapsed tublid ja neil on töötamise harjumus olemas. „On peresid, kus vanemad teevad lastele kõik ette-taha ära, kuid neistki peredest pärit laste kohta ei tohi üldistust teha stiilis: sellistest peredest kasvavad vaid lumehelbekesed. Viimased võivad ühel hetkel eluga väga hästi hakkama saada, kui suudavad kogemustest õppida,” arutles Antsla gümnaasiumi direktor, kelle sõnul on laste töö õppimine.

„Laste töö on eelkõige õppimine, sest tööl saab käia terve edaspidise elu,” toonitas ka Kanepi gümnaasiumi direktor.

Kodudes on suhtumine seinast seina
Lastekaitsespetsialist arvab samuti, et laste töö on esmalt ikkagi õppimine. „See peab neil algusest peale selge olema ja kui õppimine on saanud harjumuseks, on edaspidi lihtsam. Tööharjumuse ja väärtushinnangud eluks saavad lapsed ikkagi kodust kaasa,” rääkis Anneli Masen, Põlva valla lastekaitsespetsialist.

Ta tõi ühe näite käigust suurde perre, kus kraanikausi kõrvalt sildilt sai lugeda: ise söön, ise joon, ise tassi ära toon ... „See kodu oli korras ja lapsed töökad,” sõnas Masen ja lisas, et ka tema lastel olid kasvamise ajal oma kohustused ning suuremaid töid tehti peres ühiselt.

Miks osa lastest ei taha jõukohaseid töid teha? „Tavaliselt ei ole sellise pere vanematel harjumust tööd teha,” märkis lastekaitsespetsialist. Osal vanematest on tema sõnul aga palgatöö tõttu kiire ja nii napib neil lastele aega. Kolmandatel vanematel kulub palju aega omavaheliste probleemide lahendamisele, neljandad teevad töö laste eest ära, sest nii saab töö kiiremini ja paremini tehtud, ning viiendad võivad arvata, et lastel tuleb tööharjumus iseenesest.

Masen, kelle kolm last on ammu 30 ja rohkemgi aastaid maailmas elanud, sõnas, et 25 aastat tagasi olid lapsed töökamad ka tänu vanemate eeskujule.

Igal ajal on olnud neid, kes ei taha midagi teha. Masen märkis, et taasiseseisvumise algusajal ei olnudki kõigile tööd pakkuda. „See põlvkond on praegu lapsevanemad ja nad ei oskagi tööharjumusi oma lastele edasi anda,” nentis ta.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/05/2020 09:49:39

Lisa kommentaar