„Appi, puud ei mahu metsa ära!” ehk Kuidas algajad metsaistutamise ära vusserdasid

500 kasetaime mahub vabalt pesuvanni. Foto: erakogu

Õpetlik lugu sellest, et nii lihtne asi nagu metsaistutamine ei pruugi olla üldsegi lihtne ja algajad on suutelised parasjagu segadust kokku keerama.

On maikuu esimese poole kena laupäev. 1500 väikest paljasjuurset kasevitsa paar päeva varem kenasti kastetud ja ootavad nüüd muldaminekut, et kasvada suurteks ja ilusateks arukaskedeks. Ligi hektari suurune ketasadraga üle küntud raielank tahab täitmist. Lisaks oma perele ja õele on hommikul kell 10 kriisiaja minitalguteks valmis kaks kanget Jõgevamaa naist. Õigemini võiks olla, aga kui Marjerita küsis saabumise aja kohta, siis vastasin talle miskipärast „tuled siis, kui saad” ja ta võttis seda märgina, et aigu om.

Aga just tema peal on lootused hea ja täpse istutusinfo saamiseks. Nimelt pole keegi meist varem ettevalmistatud langile metsataimi pannud ja Marjerita on teadaolevalt õppinud Luua metsanduskoolis ning töötanud puukoolis. Meie teadmised metsaistutusest on veidi umbkaudsed. Olen küll lugenud infovoldikut ja kuulnud taimed metsaühistust kohale toonud õelt, mida ühistu juht istutamisest rääkis.

Niisiis katsume oma tarkusest hakkama saada. Siirdume umbes poole kilomeetri kaugusele langile, esimesed 500 taime kaasas. Mul on voldikust meeles, et vao põhja istutatud taimed kannatavad teistest rohkem liigniiskuse ja külma käes, sestap juhendan talgulisi istutama taimi vaoharjale. Õde Madli kipub veidi kahtlema – tal olla metsaühistu juhi Tarmo jutust kuidagi teistmoodi meeles. Põgus guugeldamine annab talle aga tulemuse: paistab, et minul on siiski õigus.

Läheb lahti. Igaühel kujuneb välja oma tehnika. Ise eelistan istutada üksi ja labidaga – nii tundub mulle efektiivne, kui kellegi teise taga ootama ei pea. Mu tütrega koos istutav õde Madli leiab varsti, et labidas on ajaraisk ning hakkab taimedele tegema auke kinnastatud käega. Kaasa Triin ja sõber Merle töötavad paaris: üks kaevab auke ja teine istutab taimi.

Esimesed puud lähevad maasse. Ega vaoharjale oksarägu ning kändude vahele polegi nii lihtne selliseid auke kaevata, kust mineraalpinnast ehk huumusmulda kah saaks. Soovitatud kolmemeetrised vahed hakkavad kohe varieeruma 2,5 ja 3,5 vahel. Palju aega kulub esialgu sellele, et vaod saaksid omavahel kenasti ära jagatud – ja et leida taimedele sobilik koht, et nad kändudele ja üksteisele liialt otsa ei jookseks.

Töö läheb lennates
Ilm on imeline. Pinnas parasjagu niiske, päike paistab, liiga kuum pole, satikaid peaaegu kah mitte. Töö edeneb ja endine männimets täitub pisikeste puudega. Vahemärkusena: üks männimetsa mahavõtmise põhjuseid oli siin vohanud männi juuremädanik, mis ohustas ka ümberkaudseid männikuid, ning sestap on mõistlikum siia mändide asemel just kaski istutada. Ma pole ka kuidagi üldse kuusemetsa sõber, tundub liiga pime ja kõle sellele mõelda.

Õige mitmed sajad taimed on juba mullas, kui ka meie arvatav metsaistutusspetsialist Tartust Põlvamaale kohale jõuab.

„Kuidas see asi käib, ma pole kunagi metsa istutanud?” kõlab Marjerita reibas tervitusfraas.

Aga seda ta siiski teab, et taimed tuleks panna mulda juurekaelani – mina isiklikult kuulsin sellisest mõistest äsja esimest korda elus.

Marjerita, kes asub istutama üksi, ütleb varsti samuti, et labidaga vehkimine on ajaraiskamine. Kaevad augu, viskad labida käest, kükitad, võtad taime ... Hiljem leiab ta talust midagi varreta kühvli laadset ja istutab sellega. Kuulnud minult voldikust pärit infot, et taimekestele meeldib kännu või kivi naabrus, kuna need pakuvad kaitsvat soojust, eelistabki ta istutada just nii.

„Kolm meetrit ja sirgelt vaoharjale,” osutab Merle naerdes, kui vaod meid lähestikku viivad. „Meie paneme sinna, kus labidas maasse läheb.”

Tõsi, pinnas võib olla ketasadraga läbi küntud, aga oksi, puujuuri ja kõike muud võimalikku tuleb ikka ette. Enamasti just täpselt seal, kuhu sa labida lööd. Mets paljastab ka ühe lagunenud vana saapa – tehtud ajal, mil tallad kinnitati naeltega. Õnneks pole saapa sees ega küljes inimese jäänuseid.

Kella 13 ajal on esimesed 500 kaske istutatud. Leiame, et nüüd on aeg paus teha ja talgusuppi süüa. Huvitaval kombel on ka metsast lahkumise tehnikad erinevad, nagu istutusegi omad. Triin eelistab aktiivse liikujana siirduda koju metsa- ja külateed mööda, Marjerita tahab samuti kõndida, kuid lõikab üle sööti jäetud põllu. Teised istuvad eeskätt labidate ja taimede veoks mõeldud autosse.

Mets saab enne puid otsa
Pärast lõunat on kõigil energiavarud taastatud, töö käpas – ja see läheb ludinal. Aga. Umbes 700 taime juures hakkab istutusmaa kuidagi otsa saama.

„Appi, puud ei mahu metsa ära!” hüüatab keegi.

Peame aru. Lõpuks otsustame Merle ettepanekul hakata istutama ka vagude vahel olevale ettevalmistamata metsamaale. Mis siis, et soovitatud 2 + 3 süsteem nii veelgi rohkem lonkama hakkab.

Kella 16 paiku on 1000 taime mullas ja ootab puuks saamist.

Endal on jalad suurte kummikutega metsas kooberdamisest villis, selg kangevõitu ja käed labidaga okste vastu löömisest. Tahaksin võtta end paljajalu, istuda tamme alla pingile ning juua ära ühe portsu jahedaid õllesid. Aga Merle ja Marjerita utsitavad: kui juba kohale tuldud, siis kasutatagu nende tööjõudu maksimaalselt ära. Nõustun ohates. Õde peab ära sõitma, niisiis võtame neljakesi metsa naastes kaasa 50 taime näkku ja lisaks 50 kamba peale. Needki saavad kiiresti mulda, vagude vahele istutamise süsteem näib end õigustavat.

Ja ongi 1250 arukaske istutatud ning päeva võib edukaks lugeda.

Siinkohal tahan ette ja taha kiita oma ammust otsust liituda kohaliku metsaühistuga. Sealne metsakonsulent Erki Vinni korraldas ära alusmetsa mahavõtmise, raie, palkide veo, isegi metsateele uue truubi paigaldamise, pinnase ettevalmistamise – ja ühistu kaudu sai kaunis mõistliku hinnaga ka taimed. Lisaks saan tüütutele metsa ostmise teemalistele telefonikõnedele (nn kährikutelt) alati teatada, et ajan oma metsaasju ühistu kaudu – ja jutul ongi kiire lõpp.

Nagu hiljem selgub, siis oleksin pidanud ühistu nõuandeid istutamise kohta hoolikamalt kuulama-lugema või üle täpsustama.

150 taime maikuu marus
Varsti pärast esimest metsaistutamist keerab ilm korralikult ära. Temperatuur on madal, mõnel päeval sajab hooti 20 korda vihma, selle vahele rahet, lund ja lörtsi, uluvad tuuled ja üleüldse on üsnagi võimatu minna viimast 250 taime istutama. Taimed võtavad endale jahedas ja varjulises saunas oodates juba lehed külge.

Nädalapäevad hiljem otsustan ühel esmaspäevaõhtul: nui neljaks, aga taimi ei saa raisku lasta. Siirdume kaasaga kahekesi metsa ning istutame tuule, hoovihma ja jaheduse kiuste 149 puud ära. 101 jääb alles, aga umbes hektari suurune lank on ka risti-põiki taimi täis. Siia metsa ei mahu enam mitte üks pirrutikk, otsustan ma. Jätame töö katki.

Uurin vahepeal Erki Vinnilt järele, mida me valesti tegime – et miks taimed kuidagi ära ei mahtunud. Vastusest (vt lisalugu) selgub meelt mõruks tegev tõik: me pidanuks siiski istutama vagude põhja, kenale mullale, selmet vaoharjade samblasse ja okstesse labidaga auke uuristada. Lisaks kippuvat vaoharjale istutatud puid ohustama ärakuivamine. Minu kirjeldatud voldikuinfo kohta vaopõhja ohtudest ütleb metsakonsulent, et see kehtib liigniisketel aladel.

Nuta või naera. Ehk siis istikud läksid kõigisse muudesse kohtadesse peale ettenähtu. Sealjuures kõige raskemini istutatavatesse ...

Ohates võtan viimased taimed kaasa ja siirdun teisipäeva õhtul uuele ringile. 2 + 3 süsteem läheb nüüd täitsa pea peale, sest püüan mingisuguseidki vahesid hoides panna taimi sinna, kuhu ette nähtud ‒ vagude põhja. Ütleme nii, et sinna on ka tõsiselt hõlbus istutada. Taimi panen nii, et neid jaguks juhuslikesse kohtadesse ja et langi kõigis osades kasvaks mõni õigesti istutatu.

Jäi veel 101 taime, eks ole. Täpselt üks igale riigikogulasele või mis? Otsustan viimase istutatava kasetaime pühendada Liina Kersnale. Miks mitte? Keskkonnateemad on talle olulised, ta on meie ringkonnast valitud rahvasaadik, lehe legendaarsest ajakirjanikust sõbra Vahur Kersna abikaasana sõbralik ja aktiivne meediaga suhtleja ning mul on temaga just tööalaselt põgus kokkupuude olnud.

Lohutan end, et ka halvimal juhul peaks need sadakond täiesti õigesti istutatud puud küll kasvama minema.

„Kask peaks kasvama minema igal juhul, vihma ka piisavalt olnud,” kirjutab konsulent Erki optimistlikult.

BOKS
Kuidas istutada metsa?

Ühistu soovitas hektarisuurusele ettevalmistatud langile istutada 1500 kaseistikut, jättes taimede vaheks kolm meetrit. Algajad istutajad panid vaoharjadele ca 700 taime ära ja siis hakkas juba lank taimi täis saama. Seejärel otsustati võtta käsile vagude vahekohad, n-ö tavalise metsapinnase, mis siis, et kolme meetri distantsi nõue kippus nii metsa minema. Needki pinnad täideti. Siis topiti taimi veel sinna, kuhu vähegi sai. Kuidagi õnnestus metsa ära panna 1400 taime, viimased sada olid selgelt liiast. Mida istutajad valesti tegid? Mida oleks pidanud kohe teisiti tegema, et kõik 1500 langile ära mahuks? Kas selline olukord, et taimed ära ei mahu, on tavaline või pigem juhtub vastupidi?

Vastab Põlvamaa metsaühistu metsakonsulent Erki Vinni:
„Istutatakse üldjuhul vagude põhja paljastunud mineraalmaale. Vaoharjadel olev muld võib läbi kuivada, kuna vahele jääb rohu, sambla, puhma vms kiht, mille peale mineraliseeritud pinnas on kuhjatud. Niiskemates kasvukohtades istutatakse vaoservadele, kuid siis samuti paljastunud mineraalmaale. Päris niisketes oludes võib vaoharjale istutada, aga kuival perioodil tekib läbikuivamise oht.

Ristkülikul, millel on istutusread seaduga 2 m x 3 m, tulebki arvutuslikult ligikaudu 1600 taime hektarile. Istutatakse kasvavatest puudest ja nende juurte mõjusfäärist eemale. Asümmeetrilise langi ümbermõõt on pikem kui ristkülikukujulisel. Kui jäetakse kasvava metsa servast puhver, siis selle võrra on langi istutuspindala ka väiksem. Raiutud sai metsaeraldisest osaline pindala. Küsimus on kas langi pindala on täpselt 1,0 ha või on väiksem. Aerofotodel veel kahjuks näha ei ole, kust saaks ligikaudse pindala kätte. Samuti sai jäetud kasvama juuremädaniku tekitatud häilus olnud kase, tamme jm järelkasv – ka selle võrra võib olla pindala väiksem. Oletada võib, aga täpsema ülevaate saaks kohapealsel ülevaatamisel.

Juhtub mõlemat pidi: jääb puudu, aga jääb ka üle.”

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 28/05/2020 11:10:16


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247