Tuntud skulptor kinkis kodukandile tänuks miinidest hiigelpõdra

Foto: erakogu

Teisipäeval avasid riigikogu aseesimees, kohalik vallavanem, skulptor Mati Karmini sõbrad ja abilised ning kunstnik ise viimase postiteel asuvas kodutalus võimsa skulptuuri – meremiinidest ja poidest valmistatud kuni viiemeetrise põdra.

Kui postiteel maanteemuuseumi ehk Võru poolt paar kilomeetrit Ihamaru ehk siis Tartu poole sõita, saab ühe tõusu taga paremat kätt näha kivi, millel piimakard kirjaga „Õlut ei ole”. See silt märgib skulptor Mati Karmini (61) ja tema pere kodutalu – kohta, kus tuntud kunstnik ja kunstiõppejõud enda sõnul juba mitukümmend aastat poole kohaga elab. Üleeile ootas postiteel Ihamarus asuva skulptuuri „Rändaja” autor oma kodutallu riigikogu asespiikrit Helir-Valdor Seederit ja Kanepi vallavanemat Piret Rammulit, et pidulikult avada uus skulptuur postiteel – miinidest põder.

„Vanasti nõukogude ajal kaunistati teeääri skulptuuridega ja toonase siinse põhitee ehk postitee ääres Karilatsi lähedal oli betoonist põdraskulptuur ühe kivi peal,” kirjeldas Karmin LõunaLehele raudpõdra sündimise tagamaid. „Kivi on siiani alles, kiri ka peal, et põdrakivi. Aga põder loomulikult lõhuti ära, betoon ei pea vastu. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli mul rõõm ja õnn teha teeristi metallist „Rändaja”. Nagu põdrakuju asemel. Kuna kellelgi ärilist huvi polnud, siis mõtlesin, et teen ise selle uue põdra. Asub minu talu krundil teest umbes 20 meetrit eemal ja kellelegi ette ei jää, aga kuna kuju on kuni viis meetrit kõrge, siis inimesed näevad mõlemalt poolt. Tegin selle tänuks kohalikule rahvale nende 20 aasta eest siin – ja tänuks ka kohalikule võrratule tammikule. Skulptuur on nagu väike remark nõukaaegsele põdrakujule, selline minupoolne panus.”

Karmin meenutas veel, et näiteks Tilleorus kaunistas omal ajal teeäärt pioneerikuju. Kuid tema tegi oma põdra betoonist märksa unikaalsemast materjalist – militaarjäätmetest ehk meremiini kestadest. Jalgadeks, kaelaks ja peaks kasutas skulptor miinitraali ujuvpoisid.

„See mereteema ehk on Lõuna-Eestis natuke imelik, aga olen selle teemaga tegelenud – ma olen ju see „miinimees”,” märkis kunstnik. „Selles mõttes natuke naljakas, et Naissaare miinid ja militaarmaterjal on siin Lõuna-Eestis moodustunud põdraks ... või hirveks.”

Mati Karmin nentis, et põdrakuju materjali kättesaamine ja ka hilisem põdra transport Lõuna-Eestisse polnud lihtne ega odav. Omal ajal toetas keskkonnainvesteeringute keskus küll Naissaare tühjendamist vanarauast, aga see ettevõtmine oli keerukas: saarele tuli viia autokraana, mis materjali kokku korjas, siis tõsteti vanad miinikestad pargasele, veeti Tallinna sadamasse, seal tõsteti maha, toimetati ladustamiskohta jne. Pääsküla ateljees valminud mitmetonnine põder toimetati rekkaga Vahe-Lukatsi tallu.

Karmin kinnitas, et kohe kindlasti on lubatud tema talu juures peatuda ning põdrakuju juures pilti teha. Tal oli aga omalt poolt palve maanteeametile, et too piiraks kõnealusel postitee lõigul kiirust, sest koht on ilma tähelepanu kõrvale tõmbava põdratagi ohtlik.

„Vähemalt nelja talu teed tulevad künka tagant suurele teele ja olen märganud, et põtra jäädakse vaatama üsna pikalt,” kutsus kunstnik ettevaatusele. „Olen siin umbes 80 km/h sõitvaid kodanikke ka näinud. Siia tasuks panna kiirusepiirang ja ehk ka põdra liiklusmärk, mis siis, et minu põder on rauast.”

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 11/08/2020 08:51:56