Minister Taavi Aas LõunaLehe toimetuse ees. Foto: Urmas Paidre

Intervjuu LõunaLehe toimetust külastanud majandus- ja taristuministri Taavi Aasaga.

Tallinn-Tartu maanteel avati hiljuti läbi ajaloo vist pikim neljarealine lõik, kui ma ei eksi. Kas on taristuministril praegu uhke olla, kui just tema ametiajale langes see n-ö lindi läbilõikamise au?
Tõenäoliselt jah, oli see kõige pikem lõik. Temaga läks küll palju kauem, kui oleks võinud minna, aga nüüd ta on valmis. Ma ei seoks seda nii ministriametiga, aga hea tunne on küll. Ma nimelt olen juba 15 aastat Kesk-Eestist Tallinnasse tööle käinud, ise ka ei jõua ära oodata, millal ükskord see tee saaks selline, et saaks ohutult ja kiiresti liikuda.

Kui olin verinoor mees ja Eesti vabariik taastati, siis juba hakati rääkima ja artikleid kirjutama Tallinna-Tartu ehk riigi suurima maantee neljarealiseks tegemise soovist ja vajadusest. Nüüd on sellest pea 30 aastat mööda läinud ja kui Tallinna poolt vaadates midagi nagu juba on, siis siit päris lõunast vaadates pole tänaseni kiire teega just väga kaugele jõutud, sisuliselt vaid lühike lõpuspurdi osa. Olete senise arenguga rahul?
Ma ei ole selle arenguga üldse mitte rahul. Ega ma käisin ka enne Tallinnas, kui ma sinna tööle läksin ja minu jaoks on see tee ka ääretult oluline. Mis selle taga on? See, et riik pole kunagi tahtnud laenu võtta kiirtee ehitamiseks. Püütud on seda teha riigi enda finantseerimisega, midagi tuleb juurde ka Euroopa liidust ja täpselt nii palju kui seda raha on olnud, nii palju on ka seda teed ehitatud. Mina arvan, et selliste suurte taristuprojektide puhul, kui on selge, et tegemist on riigi prioriteediga, siis mina ei pelgaks sellisele objektile laenu võtta ja ta kiiresti valmis ehitada.

Tegelikult, mis me nüüd selle aja jooksul oleme saavutanud? Esiteks seda, et inimestel on olnud ebamugav liikuda, teiseks paljud teevad selle liikumisvõimaluse järgi ka oma elukoha otsuse. Ja kui see liikumisvõimalus on vilets, siis kolitaksegi pealinnale lähemale. Minu meelest selge näide oli Riisipere-Turba raudteelõigu avamine. Juba siis kui hakati ehitama, tõusid selles piirkonnas korterite hinnad kordades.

Ehk see näitas kohe, et kui tekib hea ühendus, siis tahetakse seal ka elada. Selle Tallinna-Tartu maanteega on sama lugu. Kui see maantee oleks täna meil valmis, siis ma arvan, et meil lõuna pool Paidet oleks elu kindlasti rohkem. Mina annaks sellele teele lausa regionaalpoliitilise mõõtme. See tee hoiab tegelikult elu väljapool Tallinnat.

No rõõm on kuulda, et teie seisukohad erinevad kardinaalselt varasemast pikaajalisest peaministrist Andrus Ansipist, kes muuseas on ju ise tartlane, ja kes leidis, et riigi põhimaanteed, mis ühendab põhja ja lõunat, pole vaja üldse neljarealiseks ehitada. Liikluskoormus olla liiga väike. Veel tuleb meenutada Võrust pärit majandus- ja riigitegelast Janno Reiljanit, kes selle sajandi alguses rääkis pidevalt, et võtame selle laenu ja teeme selle tee ükskord korraga valmis ära. Nüüd tagantjärgi, mõeldes inflatsioonile, tööde kallinemisele ja kaotatud ajale ning kahjuks ka eludele – tal oli ju tuline õigus?
Absoluutselt oli Reiljanil õigus! See on ikkagi eelkõige regionaalpoliitika ja pole ju esmatähtis, et kas meil liikluskoormus vastab sellele või tollele. Kui vaatame seda diskussiooni teede ehituse üle laiemalt, siis tee-ehituse vastased ütlevad, et niipea kui te tee valmis teete, tuleb sinna autosid juurde. Täpselt sama on ka selle suure kiirteega. Ehitame ta valmis ja sinna tuleb autosid juurde, sest inimesed hakkavad kaugemalt tööl käima ja hakkavad rohkem neid ühendusi kasutama.

Järgmine murekoht siitkandist vaadatuna. Aastakümneid on kõnes ja kirjas räägitud ikkagi kõige tähtsamana Põhja- ja Lõuna-Eestit siduvast maanteest. On ju selle tee teises otsas Tartu ja Tartumaa, Võrumaa, Põlvamaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Jõgevamaa. Nüüd äkki on samavõrdsena lõunasuuna kõrvale tekkinud ka Pärnu ja Narva suund, mille taga aga elanikke oluliselt vähem. Millal ja millisel tasandil on toimunud senise strateegia muutus? Selge, et supp läheb lahjemaks ja lõunaeestlased peavad veelgi pikemalt oma ammulubatud kiirteed ootama.
Ma arvan, et see muutus on tulnud sellest, et see valitsus on lõpuks kaherealiste teede asja päris tõsiselt käsile võtnud. Meil on esimest korda eelarves raha ka tulevaseks projekteerimiseks ja projektide ettevalmistamiseks. Miks meil see ehitamine on olnud nii keeruline? Ei ole tahetud panna raha projekteerimisse. See on ilmselt tundunud nagu mõttetu raha kulutamine, et parem paneme raha sinna, kus midagi saab kohe käega katsuda ja kus midagi saab kohe valmis. Aga ilma projektideta pole võimalik teha n-ö kakskordkahtesid. Kuna Tallinn-Tartust hakati uuesti nii palju rääkima, siis tuligi sinna juurde ka Pärnu ja Narva suunad.

Aga selles mõttes on teil jah õigus, et Tallinna-Tartu maantee taga on pool Eestit. Pärnu suunal on aga tohutu transiit, rekkade koormus on tohutu. Võimalik, et pärast Rail Balticu valmimist see koormus mõnevõrra väheneb. Võimalik, et väheneb ka tavasõitjate koormus, sest rongiga peaks olema liikumine oluliselt kiirem kui autoga.

Kaks pluss üks lõigud, mis algavad pärast Tartu linna ja mis peaksid kergendama justkui möödasõite. Kas see investeering on nüüd maha visatud miljonid, kuna lõpuks on ikkagi kavas ju neljarealine Tartuni välja?
No võrreldes kaks pluss kahega on see loomulikult säästuvariant. Ja eks neid selle pärast tegema hakatigi, et nad olid märgatavalt odavamad. Kiirus on väiksem ja seal pole vaja ehitada viadukte ja mahasõite ja kõike muud sinna juurde kuuluvat. Ma ei usu, et nad on maha visatud raha, sest kindlasti on sealt palju tulevikus kasutada. Liiklusohutuse ja avariide koha pealt ma arvan siiski, et eriti laupkokkupõrgete koha pealt nad oma eesmärgi täidavad. Iga hoitud elu on ju väärtus.

Kui ma nüüd talupoja tarkusest tohiksin midagi küsida, siis olen ise mõelnud, et miks peab neid kiirteid korraga täiesti uuena rajama. Kas ei oleks lihtsam lahendus, kui olemasolev tee jääb n-ö üheks sõidusuunaks kaherealisena ja kõrvale ehitatakse teine kaherealine teises suunas ja oleks pool raha kohe hoobilt kokku hoitud?!
Ha-haa (minister muheleb valjuhäälselt vuntsi – UP). Kõigepealt: 2+2 tee tõstab oluliselt sõidukiirust. Need olemasolevad teed oma kurvide ja trajektooridega ei vasta tegelikult sellele, et sõidukiirust tõsta. Loomulikult 2+2 oma suurema sõidukiirusega tähendab ka seda, et vaja ehitada kõikvõimalikud maha ja pealesõidud ja põhimõtteliselt on see nii suur ümberehitus. Väga suur osa sellest rahast, mis sinna ehitusse kulub, on kõikvõimalikud viaduktid, ning peale- ja mahasõidud. Pluss nende olemasolevate teede puhul tuleks tee põhi täiesti uus teha. Need standardid, mille järgi kunagi neid teid ehitati, need ei vasta enam tänapäeva nõuetele.

Jõuame nüüd kohalike teede juurde, mis vaat et huvitab kohalikke elanikke veel rohkemgi. Praegu on näha, et laenuraha pumbatakse kohalikesse teedesse rohkem ja ühe aastaga tahetakse lausa mitme aasta tööd ära teha. Kuidas aga sünnivad konkreetsed otsused, et milline tee, millises kohas ja millises järjekorras läheb rekonstrueerimisele või kõvakatte alla panekule?
Seda otsustab maanteeamet. Ideaalis, ma loodan, et see nii ka on, peaks selle otsustama maanteeamet koostöös kohalike omavalitsustega, sest ametil on esindajad ka maakondades. Kruusateede kõva katte alla panek peaks aga käima eelkõige loendusandmete alusel. Kui palju autosid kruusateedel sõidab, sealt on tekkinud ka vastav pingerida. Sellel aastal oleme saanud palju edasi minna. Sisuliselt kolme aasta raha on tulnud ühe aastaga, mis tähendab, et hüpe on korralik, aga meil jääb veel teid, kus liikluskoormus on rohkem kui sada autot ööpäevas ja mida kõvakatte alla panna. Saan täiesti aru siinse piirkonna rahulolematusest, et tahaks, et see käiks kiiremini, aga veelkord – sel aastal läheb käiku korraga kolme aasta raha. Tavaolukorras jõuaks me aastal 2023 sinna, kuhu me jõuame juba selle aastaga.

Korraks tuleks ka n-ö sajandi ehituse ehk Rail Baltica juurde. Siit vaadates täitsa mõttetu rahva raha raiskamine. Igati olnuks mõistlik kasutada olemasolevat trassi, oleks loodust säästnud, Tartu ja Lõuna-Eesti poleks määratud jääma perifeeriasse jne. Või polegi enam mõtet küsida, sest tundub, et avalikkus mässab, prominendid koguvad allkirju, aga rong on juba lõplikult läinud?
Sellelt teelt enam kõrvale ei pöörata, jah. Inimesed on natuke valesti aru saanud. Rail Baltica ei ole Eesti riigi projekt, see on kolme Balti riigi ühisprojekt. Isegi kui me otsustaks, et me teeme läbi Tartu. Siis me jõuame Läti piirini, aga lätlased ütlevad ei, kas Iklasse või me jätame selle projekti üldse ära. See, kustkaudu see raudtee läheb, pole paraku vaid meie otsustada. Seda on riigid varasemalt koos otsustanud ja me ei saa üksinda seda otsust enam ka parimal tahtmisel ümber vaadata.

Aga kuidas siis on võimalik Lõuna-Eestist Riiga liikuda? Miks ei ole juba praegu Tartu-Riia liin saanud elujõudu sisse?
Täna sõita saab, aga Valgas tuleb ümber istuda. Oleme lätlastega rääkinud, aga mulle tundub, et eestlaste huvi selle liini vastu on mõnevõrra suurem. Tõenäoliselt on see, et Lõuna-Eesti jaoks on Riia siiski huvitavam sihtpunkt kui Riia jaoks Lõuna-Eesti. Kuigi võib-olla seoses koroonaviirusega hakkab asi muutuma. Lätlased on enda jaoks jälle Eestist avastamas ja see on ju selles mõttes vahva. Nii ei saagi välistada, et ka Tartu ja Lõuna-Eesti vastu laiemalt hakkab Riia huvi suurenema.

Lõpuks ka Keskerakonnast. Kui parteis hakkas kujunema vastasleer, et mitte öelda vastuhakk senisele partei vaieldamatule juhile Edgar Savisaarele, siis olite Teie selle leeri üks esimesi liikmeid. Nüüd on Keskerakond juba teist korda peaministri partei, tundub, et hoidsite õigele poolele?
Ma arvan, et see mitte ei olnud õige, vaid see oli ainuvõimalik käitumine. Loomulikult on Keskerakond teinud läbi suure muutuse ja peaminister Jüri Ratas on hästi hakkama saanud. Tal on uskumatu võime hoida inimesi enda ümber, hoida neid koos.

Teie vastate minu küsimustele täitsa meelsasti, ometi on Meedialiidul mure, et viimasel ajal ei taha nii mõnigi minister enam ajakirjanduse küsimustele vastata. Kas peate seda õigeks?
Ega päeva lõpuks vastustest ei pääse. Poliitik peab suhtlema ja peab ka vastama ja vastutama. Aga ... (väga pikk mõttepaus – UP) ... las ta olla.

Intervjuuväliselt ütleb küll ministrihärra oma isikliku seisukoha, kuid vastavalt kokkuleppele seda siia kirja ei pane.

 

Autor: Küsis URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 27/08/2020 10:42:00