Täna (nädal tagasi – toim) kinnitasime riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks.

Alustada tuleb sellest, et eelarvenõukogu on möönnud, et Eesti on elanud pikalt üle jõu. Oleme ka headel aegadel kulutanud rohkem raha, kui meil on olnud. Eelmisesse riigieelarve strateegiasse oli kirjutatud miljardi jagu tühje kärpeid, mis ei olnud millegagi sisustatud. Seega seisis meie valitsusel ees topeltraske ülesanne – mitte ainult leida kate kriisis tekkinud eelarve vajadustele, vaid ka nendele tühjadele kärbetele, mis eelarve veelgi enam tasakaalust välja viivad.

Tahan rõhutada – eelarve tasakaal ei ole asi iseeneses, aga nii nagu me ei saa pere rahakotti kasutades pikalt üle jõu elada, ei saa me seda teha ka riigi rahakotti kasutades. Kriisis on erasektor pidanud vööd koomale tõmbama, avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne.

Kui majandus kasvab ja kriisi ei ole, tuleb raha ka mustadeks päevadeks kõrvale panna. Seda ei ole viimastel aastatel tehtud, mille tulemusena tabas kriis meid eriti raskelt. Korras riigirahandus suurendab meie majanduse vastupanuvõimet võimalike kriiside vastu tulevikus. Eesti riigi hiljutine võime laenata suuri summasid väga soodsatel tingimustel tulenes meie heast riigireitingutest, mille vundamendi lõi varasem korras riigirahandus.

Riigirahanduse korrastamist me ei tee pelgalt seepärast, et seda nõuavad tulevikus kas Euroopa või Eesti enda reeglid ja seadused. Me teeme seda selleks, et tagada Eesti majandusele võimalikult kiire ja stabiilne areng. Üks hea näide tuleneb Eesti ja Kreeka elatustasemete arengute võrdlusest viimase 15 aasta jooksul. Aastal 2006, vahetult enne eelmist suurt finantskriisi, oli Kreeka Eestist palju rikkam – kui meie võrreldav sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta oli 68 protsenti EL-i praeguse 27 liikmesriigi keskmisest, oli Kreeka vastav näitaja 98 protsenti ehk meist poole võrra kõrgem. 2019. aasta andmete järgi oli meie näitaja tõusnud 84 protsendini, Kreeka oma aga langenud meist palju madalamale 67 protsendile. Kui Eesti suhteline positsioon paranes 18 protsendipunkti võrra, halvenes Kreeka oma 31 protsendipunkti võrra. See tähendab inimeste heaolu kahanemist, mida me Eesti inimestele ei soovi. Kõik euroala riigid proovivad eelarvega praegu tasakaalu suunas liikuda.

Kriis pakub võimaluse sünergiate otsimiseks
Aga vaatame positiivse poole pealt – iga kriis annab võimaluse teha reforme, milleks muidu tõuget ei ole. Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma sünergiat erinevate ministeeriumite vahel ning kaardistama kohti, kus riigi erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega. Seetõttu otsimegi kohti, kust kokku hoida. Planeeritud tegevuskulude kokkuhoid alates 2022. aastast ulatub 61 miljoni euroni aastas. Kokkuhoid puudutab tööjõu- ja majandamiskulusid, puutumata jäävad toetused (sealhulgas sotsiaaltoetused), investeeringud ja finantskulud.

Eesti kaitsevõime ja lai riigikaitse peab olema tugev. Kaitsekulud on ka järgmisel neljal aastal jätkuvalt vähemalt 2 protsenti SKP-st, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Selle üle tasub uhke olla – n-ö kahe protsendi riike on NATO-s kokku 11, nende seas Eesti.

Koroonakriis on olnud ilmekas näide teaduse ja innovatsiooni olulisusest otsuste langetamisel ja ühiskonnaelu juhtimisel. Seetõttu oleme eelarvestrateegias määranud, et teaduse rahastus ehk investeeringud teadusarenduse tegevuse ja innovatsiooni suurendamisesse peavad moodustama 1 protsendi SKP-st.

Kuivõrd eelmises riigieelarvestrateegias polnud ette nähtud prioriteetsete valdkondade palgatõuse, siis pingutasime, et raha politseinike, päästjate ja õpetajate palgatõusuks siiski leida. Seda on vähe, ma olen nõus, aga olukorras, kus me peame kõike kokku tõmbama, on need ainsad ametid, kes palka juurde saavad. Sotsiaaltoetused tervikuna kasvavad 6,06%.

Eesti ajaloo suurimad investeeringud
Teine positiivne aspekt on see, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb Eesti majandusse valitsussektori investeeringutena üle 8 miljardi euro ehk ca 2 miljardit eurot aastas. Nii suuri summasid ei ole Eesti majandusse kunagi investeeritud. Investeeringute peamine eesmärk on viia ellu Eesti tuleviku seisukohast äärmiselt olulised digi- ja rohepööre.

Rohepööre eeldab uudsete tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu ning sealjuures ka ärimudeli ümberkorraldamist. See ei puuduta üksnes energeetikasektorit ega Ida-Virumaad, vaid kogu majandust laiemalt. Riigil on siinkohal oluline roll aidata kaasa rohepöörde kiirendamisele ning uute turuniššide tekkele.

Rohepöörde elluviimiseks plaanime järgmisel neljal aastal suunata 1,8 miljardit eurot. Mõned näited. Ettevõtete rohepöördeks (sealhulgas näiteks bioressursside väärindamisele, uuenduslikele rohetehnoloogiatele jne) panustame 244,5 miljonit eurot. Keskkonnasäästlikku transporti investeerime 207 miljonit eurot, raudteede arendamiseks ja rekonstrueerimiseks 618 miljonit eurot.

Energeetikas paneme fookuse taastuvenergia osatähtsuse ja energiatõhususe suurendamisele ning varustuskindluse tagamisele. Sealhulgas panustame rohegaasi kasutusse võtmisele, kaugküttekatelde renoveerimisele ja rajamisele, kütuste vahetusele ning vesiniku väärtusahela loomisele kokku 78,4 miljonit eurot.

Digipöördega tahame muuta avalike teenuste kasutamise võimalikult lihtsaks ning samas rakendada digiinnovatsiooni uuel tasemel. Ehitame välja kiire internetiühenduse üle Eesti. Digipöörde eesmärk on, et riik suudaks pakkuda avalikke digiteenuseid inimesele tema elusündmusest lähtuvalt ühe tervikliku teenusena ning proaktiivselt siis, kui inimesel neid parajasti vaja on. Digipöörde eesmärk on ka anda ettevõtetele tõuge minna üle uutele tehnoloogiatele.

Plaanime sellele järgmisel neljal aastal pühendada 342,8 miljonit eurot. Digiriigi arendusteks suuname 164,8 miljonit eurot ning ettevõtete digipöördeks 113,3 miljonit eurot. Taasterahastu vahenditest viime ellu koalitsioonileppes lubatud kiire internetiühenduse kättesaadavuse tagamise üle kogu Eesti. Kaugtöö võimaluste parandamiseks ja regionaalse konkurentsivõime suurendamiseks kiirendame viimase miili ühenduste väljaehitamise tempot.

Seega näeme järgmisel neljal aastal enneolematuid valitsussektori investeeringuid eurorahade toel, kuid jätkusuutliku riigi pidamiseks peame oma jooksvaid kulusid kokku tõmbama. Muidugi on korras riigirahandus kooskõlas talupojatarkusele tugineva eelarveraamistikuga, mille järgi riigi poolt pakutud stiimul sõltub majanduskonjunktuurist. Mida paremini läheb majandusel, seda vähem peaks riik stimuleerima. Kuna praeguste prognooside järgi peaks majandus järgmisel aastal kasvama 4-5 protsendi võrra, peaks selle loogika järgi eelarvepuudujääk vähenema.

Arusaadavalt pole nende eesmärkide samaaegne saavutamine lihtne. Aga taas kasvava majanduse, uute eurorahade ja valitsussektori konstruktiivse lähenemise koosmõjul on see siiski võimalik.

 

 

Autor: KAJA KALLAS, peaminister, Reformierakond
Viimati muudetud: 09/05/2021 19:05:31