Küsitlus

Kas sinu peres on tänavu kooliminejaid?

JÜRI VARIK: enne teeme, pärast oigame

Eeldatavalt on Kagu-Eestis väga vähe neid perekondi ja ettevõtteid, kelle jaoks maagaasi hinna kuni neljakordne ja sõltuvalt ajast elektrihinna kuni kümnekordne tõus ei oma olulist tähtsust. Kõige raskemas olukorras on kindlasti need eramajade omanikud, kes kasutavad maagaasi toasooja saamiseks. Valitsuse lubadused hakata vaesemaid toetama, ei ole siiani realiseerunud. Veelgi kummalisem on peaministri poolt korduvalt avaldatud mõte, et omavalitsused peavad hakkama toetama raskustesse sattunud inimesi. Paraku on siiani räägitud ainult elektrihinna tõusust, Samas on ka väga hästi soojustatud eramajades maagaasi kulu rahalises väljenduses kordades suurenenud ja oluliselt suurem elektrile kulutatavast rahast. Aga koos nende hindade tõusuga suureneb ka käibemaksu ja aktsiisimaksu osa. Seega ei ole hinnatõus sugugi tagasihoidlik. Tänu väikese seltskonna palkade meeletule tõusule (näiteks vallavanematel kuni 25%, paljude riigiettevõtete ja asutuste juhtidel, IT-töötajatel jne) tõuseb ka keskmise palga näitaja, kuid see ei tähenda, et tõuseksid pensionid ja paljude madalapalgaliste palgad.

Insenerina olen kuulanud infopäevi, konverentse, istungeid ja kõike muud, mis energiahindade tõusu ja rohepöördesse puutub. Paraku avaldatud info põhjal on hindade tõusu põhjustest jäänud sogases vees ujumise tunne. Tahaks teada, kas mõni valitsusliikmetest ja energiamajandusega tegelevatest ametnikest tegelikult ka aru saab, miks ja kelle tegemata töö tõttu on meil hinnad utoopilises kõrguses.

Kuuldu ja nähtu põhjal pole praegusele valitsusele kohe kuidagi korda läinud, et väga paljud inimesed ja ettevõtted on murest murtud ja suurtes raskustes oma elu või ettevõtte käigus hoidmisega.

Miks aga on maagaasi ja elektri hind nii kiiresti kosmilisse kõrgusse kerkinud? Kahjuks sellele objektiivseid seletusi pole kuulda olnud. On räägitud Norras ja Rootsis madalast veeseisust tingitud elektrivõimsuste vähenemisest ja tuule puudumisest, Eesti puhul aga 2018. aastal kasutusloa saanud 300 MW võimsusega Auvere elektrijaama ja mitme elektriploki remondisolekust. Kuna veeseis on ka varasematel aastatel Norras ja Rootsis madal olnud, siis tegelikke põhjuseid tuleb siiski otsida mujalt.

On täiesti arusaamatu, milles seisneb Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Energiatootmise juhi ja kehtivast alampalgast ligi 36 korda kõrgemat tasu saava Eesti Energia juhi vastutus, kui ei suudeta eeldatavaks elektrienergia vajaduse suurenemiseks tagada seadmete korrasolekut.

Põhjuseid tuleb otsida ka meie valitsuse ja poliitikute enam kui kümne aasta tagustest läbimõtlematult ja analüüsimata tehtud otsustest lõpetada 2030. aastaks põlevkivist elektri tootmine. Ilmselt sellest tulenevalt ei peetud enam vajalikuks töökorras hoida kõiki elektritootmise seadmeid. Loodeti puudujääv elektrivajadus katta turult ostetava elektriga. Kahjuks ei arvestatud, et elektritarbimine kasvab ja et ka naaberriikides ei ole tootmisvõimsuste ülejääke.

Tänu meie poliitikute ja valitsuste läbimõtlematule tegevusele muutus Eesti 2019. aastal elektrit eksportivast riigist elektrit importivaks riigiks.

Imestama paneb Elering ASi juhatuse esimehe Taavi Veskimägi teade, et elektri varustuskindlus on tagatud. Nagu meil kombeks on, tulevad raskused ootamatult. Loodeti, et tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid toodavad puudujääva osa elektrivõimsust. Kahjuks ei arvestatud, et talvisel ajal võivad olla suured miinuskraadid ja et ilmastikust sõltuv energiatootmine ei ole juhitav, ehk inimene ei saa suunata päikese ja tuule efektiivsust. See tähendab, et külmal ajal väheneb päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite poolt toodetav energiahulk oluliselt. Ka ei arvestatud, et elektrienergia vajadus suureneb igal aastal ja et külmadel talvepäevadel võib elektrivajadus tõusta kuni 1500 MW-ni. Lähtudes rohepöördest, pole välistatud, et aastal 2030 peab meil olema tagatud stabiilne elektri tootmisvõimsus vähemalt 1500 MW ja talvisel ajal isegi kuni 2000 MW.

Mis on meid ootamas 2026. aastal, kui Eesti elektrivarustus lülitatakse lõplikult välja Venemaa elektrisüsteemist ja aastal 2030, kui tulenevalt Euroopa komisjoni otsustest, Eesti kliimaeesmärkidest aastani 2030 ja „Eesmärk 55” täitmisest tuleb lõpetada põlevkivi kasutamine elektrienergia tootmiseks?

Üks on kindel: elektrivarustuses Ameerika mäed jätkuvad. 2025. aasta lõpus lõikame ennast Venemaa elektrisüsteemist lahti – taas järgmised Ameerika mäed, vähemalt kaks või kolm aastat. 2028. või 2029. aastal saame võib olla (?) esimese meretuulepargi valmis, jälle paar-kolm aastat Ameerika mägesid. Vajaliku elektrivarustuse tagamiseks peab meil selleks ajaks olema juba 300 tuulikut üleval. Aga kus nad praegu on? Ja teekond n-ö Ameerika mägedes jätkub peale 2030. aastat veel vähemalt 10 aastat, kui me jääme sellesse CO2 kaubanduse süsteemi.

Eesti rohepöördesse sööstmise tempo on utoopiline
Kuigi Elering AS juhatuse esimehe Taavi Veskimägi kinnitab, et elektri varustuskindlus on tagatud, ei saa seda tõeseks pidada mitmel põhjusel:
1. Energiadefitsiit on kõikides meie naaberriikides. Täna on positiivse bilansiga kaks riiki: Norra, mis sõltub hüdroenergiast, ja Rootsi, kellel on piisavalt hüdroenergiat ning täna veel sulgemata tuumavõimsusi. Balti riikides on defitsiit aga pea 60-protsendiline ja me peame kindlasti mõtlema, kuidas seda katta.
2. Meil ei ole lühiajalisi katteallikaid toomisdefitsiidi katmiseks. Esimesteks võimalusteks juhitavate tootmisvõimsuste juurde saamiseks võivad olla gaasijaamad või taastuvenergia salvestamise.
3. Kahjuks käib meil palju asju loosungite vormis. Kurb on see, et ei kuulata teadlasi või kui kuulataksegi nende ettepanekud ära, siis ainult selleks, et saaks avalikkusele teavitada koostööst teadlastega. Seda enam, et meie CO2 tootmine moodustab ELi maades toodetavast CO₂-st 0,06%.

Paraki püüavad meie valitsejad olla ka rohepöörde otsuste elluviimisel Euroopas esirinnas. Kohati jääb vägisi mulje, et Euroopale meele järele olemine on olulisem kui Eesti inimeste heaolu.

Meie riigi rohepöörde fanaatikud ei väsi korrutamast, et on vaja veelgi kiirendada Euroopa rohelise pöörde eesmärkide ellu viimist, andmata endile seejuures aru, mida toob kaasa põlevkivi baasil elektri tootmises lõpetamine. Ka ei adu Eleringi juht ja mõned poliitikud, mida toob endaga kaasa Venemaa elektrisüsteemist lahti ühendamine.

Kas rohepöörajad üldse kujutavad ette, millise jalajälje jätab tuulegeneraatorite valmistamine ja paigaldamine? Kuna Eestis ei ole paigaldatud isegi 200 meetri kõrguseid tuulegeneraatoreid, siis ei ole seni võimalik leida andmeid suuremate tuulegeneratorite materjalide kulu kohta.

Seni internetist leitu põhjal saab arvata, et ühe kahemegavatise tuulegeneraatori valmistamiseks kulub ligi 260 tonni terast, mille tootmiseks on vaja üle 300 tonni rauamaaki ja enam kui 170 tonni koksikivisütt, aga ka avaldamata kogus värvilisi metalle ja tsementi, mida toodetakse ja transporditakse süsivesinikest fossiilkütusega. Selline generaator võib töötada, kuni see ära laguneb, kuid see ei tooda kunagi nii palju elektrienergiat, kui selle ehitusse kokku investeeriti. Siiani on teada, et Euroopas kõrgeim, 264,5 meetri kõrgune tuulegeneraator asub Stuttgardi ligidal mägedes. Kui palju raua- ja mitmete hinnaliste värviliste metallide maake tuli kaevandada, neist metallid sulatada, kui palju tsementi tuli toota jne, selle kohta on info salastaud. Saab ainult küsida, kas keegi üldse adub, kui palju elektrienergiat ja kui palju fosssiilseid kütuseid on vaja kasvõi ühe 300 või 400 meetri kõrguse tuulegeneraatori paigaldamiseks? Aga meie juhid ja mõned poliitikud räägivad, et 2030. aastaks peab olema meil juba 300 tuulegeneraatorit üleval. Meres vähemalt 49 400-meetrist torni ja maismaal 250.

Kuna tuulegeraatorite töö stabiilsus sõltub suuresti tuulest ja päikesepaneelide töö päikesest ja õhutemperatuurist, siis on vaja elektrienergiat salvestada. Tõsi, erainvestor on teinud ettevalmistusi Paldiski lähedale merevee baasil toimuva salvesti rajamiseks. Kavandatava salvesti võimsus on ca 500 MW ja selle tööaeg on maksimaalselt 12 tundi. Mis aga edasi saab, kui tuult ja päikest ei ole nädal või enam? Ja kui palju läheb maksma sügavale maa sisse paigaldatud veepaakide tühjendamine. Ainult küsimärgid.

Räägitakse ka vesiniku kasutamisest elektrienergia salvestamiseks. Kuid ka see idee on analüüsimata ja kalkuleerimata.

Ei pea olema eriti tark väitmaks, et kavandatav kliimastrateegia, ehk rohepööre läheb meie riigile maksma miljardeid.

Rutakalt tehtud rohepöörde otsuste mõju on tänaseks tunda saanud iga Eesti inimene, kes elektriarveid maksma peab. Vana kaev aeti kinni enne, kui uuele kaevule vajalikud keskkonnaload kätte olid saadud.

Inimesed, kelle keskmisest palgast lähtuv toimetulek Kaja Kallast ei huvita, inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani, ei saa endale lubada lisaväljaminekuid. Säästmisega on jõutud sinnamaale, et nüüd tuleb säästa ka valguse, söögi tegemise ja pesupesemise arvelt. Maksumaksja säästab piltlikult kõhu kõrvalt, valitsus näeb aga säästukohti maaelu jätkuvas väljasuretamises, päästjate, politseinike ja riigikaitse arvelt ning maakonnahaiglate sulgemises.

Kas saab normaalseks pidada, et väga paljud korralikud töötajad (nagu müüjad, hooldetöötajad, päästjad jne, kelle palgatase jääb alla 1000 euro), keskmiselt 500 eurot saavad pensionärid ja niigi vaesuses elavad inimesed peavad hakkama käsi ripakil, omavalitsustelt paluma, et äkki saaks 10 või 500 eurot kuus ja tagantjärgi ka veel neli kuud? Räägitakse keskmise palga tõusust, aga mida peavad tegema keskmisest palgast kolm korda madalamat pensioni saavad pensionärid? Sellest ei kuule sõnakesti.

Insenerina saan öelda, et hullem seisab ees. Euroopa, aga ka väike Eesti seisab silmitsi kui mitte sõja, siis suuremahuliste kriisidega. Kriisides on igal riigil kaks valdkonda, mis aitavad rahval hädad üle elada. Need on toidujulgeolek ja energiajulgeolek. Brüsselist reservatsioonideta ja meie asjameeste poolt ülimas orjameelsuses üle võetud rohepöörde käsulauad ähvardavad mõlemat sektorit. Põllumehed on juba hoiatanud, et roheline vaimuhaigus hävitab tulevikus Eesti toidutootmise. Rohetõbi energeetikas põrnitseb meile aga elektriarvest vastu ja korralikku talve pole veel olnud.

 

 

Autor: JÜRI VARIK, volitatud insener
Viimati muudetud: 06/01/2022 16:10:19

Lisa kommentaar