Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kirikuõpetajad: järjest vähem võetakse aega lahkunu ärasaatmiseks

Foto: Pixabay

Eesti evangeelse luteri kiriku koguduste õpetajad kagunurgas rääkisid nagu ühest suust, et aeg, kus lahkunuid oma kodust kalmistule saadeti, on mööda saamas. Järjest enam toimub urnimatuseid ning järjest vähem aega võtavad lähedased lahkunu matustel olemiseks.

Urvaste püha Urbanuse koguduse õpetaja Üllar Salumets on kogudust teeninud ja ka lahkunuid viimsele teele saatnud 1992. aastast. Algusaja kohta lausus ta, et siis olid vaid kirstumatused, lahkunu saadeti ära kodust ning kalmistult naasmise järel oli peielaud lahkunu kodus.

Muutused algasid 2005. aastal. Lahkunuid hakati ära saatma kas kabelist või kirikust ning järjest rohkem olid peielauad mõnes söögikohas.

2007. aastast EELK Rõuge Maarja koguduse õpetaja Mait Mölder alustas teenimist üle 25 aasta tagasi Mehikoorma kirikus, seejärel oli ta ametis Räpina kirikus. Nii esimeses kui ka teises piirkonnas oli toona lahkunute ärasaatmisel hommikune kodust ärasaatmise tava pikem.

„Enamik lahkunutest saadeti viimsele teel kodust, kus ühes ruumis oli lahkunu, teises korralikult kaetud hommikune külma toiduga peielaud,” meenutas ta ning lisas, et kõik saatjad, ka kirikuõpetaja, tulid tund enne lahkunu ärasaatmist kohale. Kirikuõpetaja pidi ka toidulauda õnnistama, alles siis võis sööma hakata.

Tal on siiani meeles ühe perenaise öeldu oma lahkunud abikaasa peietel. Naise abikaasa pannud südamele, et tema hommikusel ärasaatmisel peab peielaud olema korralikult kaetud, mitte nii nagu peremehest naabril, kus olnud laual vaid võileivad. Sellist hommikust lauda pidanud lahkunud mees häbiks.

Mölder lausus, et hommikuse peielaua komme hakkas elu edasi liikudes kaduma, sest inimestel ongi aina vähem aega, maale jääbki järjest vähem elanikke ning osa lahkunu lähedastest elab kaugel.

Räpina Miikaeli koguduse õpetaja Urmas Nagel tunnistas, et praegu toimub vaid kaks-kolm matust aastas kodust ärasaatmisega ning kodus on vaid üksikud peielauad. „Valdavalt saadetakse lahkunu kirikust surnuaeda, kuid ka kiriklikud ärasaatmised on kahanenud, sest enamik eakatest sureb haiglas või mujal,” kõneles ta.

Kui Nagel 22 aastat tagasi Räpinas ametisse asus, tuli tal aastas 70 inimest viimsele teele saata, praegu poole vähem.

Kui varem sooviti matusetalituse algust hiljem, siis mida aeg edasi, seda varasemaks kellaajaks seda soovitakse. Eks ikka sellepärast, et kaugematest kohtadest tulijad saaksid matusepäeva õhtuks koju. „See näitab, et inimesed võtavad matusetalituseks järjest vähem aega,” ütles Mölder.

Tuhastamiste arv aina kasvab
Järjest enam toimub aga tuhastamist. Sellel on mitu põhjust. Kagunurga lähim krematoorium on Võrus, järgmine on Tartus. Peale tuhastamist on lahkunu urni hoidmiseks mitu võimalust. Mölder ütles, et urn lahkunu tuhaga võib kodus kaminal olla, sugulased võivad selle aeda matta või tuha lahkunu soovil puistata sinna, kuhu viimane soovis, või viia urn mõnda kolumbaariumi.
Kirstu lahkunuga võib vaid kalmistule matta.

Nagel lisas, et tuhastamise tõusu trendil on oma roll ka linnastumise kasvul. „Linnastumisega hakkas ka matusekultuur muutuma. Linnas ei saagi traditsioone järgida, Tallinnas on urnimatused juba üle 10 aasta, meile hakkasid nad hiljem tulema,” leidis ta.

„Kui lahkunu tahe ei ole teada, arutavad sugulased tema lahkumise järel, kas korraldada urni- või kirstumatus. Kirstumatuse puhul ei ole varasemaga palju muutunud, lahkunu maetakse kolme kuni viia päeva jooksul kalmistule. Kuid urnimatuse korral arutavad omaksed, millal lahkunuga jumalaga jätta, kas enne tuhastamist või peale seda,” rääkis Salumets.

Ta lisas, et kui lahkunu tuhastatakse ja peale seda soovitakse urn kalmistule matta, on nagu kaks matust.

Nagel ütles, et mida aeg edasi, seda enam on urnimatuste arv suurenenud, eriti on seda märgata viimasel kolmel-neljal aastal. „Krematooriumis kulub vaid pool tundi ning inimeste elustiil on muutunud selliseks, et ühelegi asjale ei kulutata palju aega,” tõdes pastor.

Salumetsa sõnul tõi koroona kaasa suuri muutusi lahkunute ärasaatmisel. „Sel ajal olid leinajad väga ettevaatlikud, suuri matuseid ei tohtinudki korraldada, ärasaatjaid võis vaid üheksa olla. Oli neid, kes lahkunu mälestuseks pidasid peielaua kalmistu kõrval.” Ta lisas, et nüüdseks on koroonaeelne olukord taastunud.

Matusega seotu aetakse korda elektrooniliselt
Tänapäeval on meil matusebürood, mille töötajad teevad leinajate eest pea kõik ära, ja mida ei saa büroo teha, seda saavad omaksed elektrooniliselt korda ajada.

Mölder on viimasel ajal ka matustel tundnud, et inimeste vaimne tervis on käest ära. Ühe näitena tõi ta pideva kiirustamise, ka matuste korraldamisel.

„Tänapäeval on inimestel võimalus matuseid nii korraldada, et ei kohta isegi kirikuõpetajat enne lahkunu ärasaatmist, sest kõike saab arvuti ja telefoni teel teha,” sõnas kirikuõpetaja. „Isegi lahkunu elulugu saadetakse meilile või loetakse telefonitsi. On juhtunud, et hilisemal jutuajamisel selguvad lahkunu elust olulised tegemised, mis edastajal kirjapanemisel või telefonijutus ei meenunud, kuid silmast silma kohtumisel tulnuks need välja.”

Rõuge koguduse õpetaja tunnistas, et alguses oli asjade selline käik talle võõras, kuid mida aeg edasi, seda enam kasvab elektroonilisel teel matustega seotud asjaajamiste korraldamine.

„Kuigi nii saab kõik kiiremini korda, ei asenda see inimlikke kontakte, sest silmast silma suhtlemisel tekib hingeline side,” leidis kirikuõpetaja.

Kiriklik matus annab hingetuge
Mölder on seisukohal, et vaimulik matus aitab leinaprotsessi terviklikult läbi teha ja lähedastel on eluga edasi minna kergem, kuna vaimulik toetab lahkunu lähedasi nii emotsionaalselt kui ka vaimselt.

Üks osa vaimuliku tööst on ka inimeste vaimse tervise eest hoolitsemine, kuid seda saab ta teha ikkagi silmast silma jutuajamisel.

Paljud meist on lähedase lahkumise järel segaduses. „Kahjuks ei ole inimestel surma suhtes sisemist selgust, sest sellega seonduvat on vähe lahti räägitud ja inimesed võtavad surma kui õnnetust ega oska sellesse suhtuda ning usk ja traditsioon ka ei toeta,” arutles Nagel. Ta lisas, et vanad tavad toetasid leinaga tegelemist, kuid nüüd on see tuulte käes.

Salumetsa sõnul on ilus lahkunu jumalasõnaga ära saata. „Kirikliku matuse korral saavad lähedased õpetajalt hingetuge ja lootuse, et Jumal ütleb viimase sõna ning kõlama jääb lootus surnust ülestõusmisele,” leidis ta.

Tema sõnul võib lahkunut mälestada kas mõnel tähtpäeval või surmast 40 päeva möödumisel. Hea oleks, kui seda tehtaks kas kirikus või surnuaias, kuid kahjuks teevad paljud seda kirikus vaid korra peale lähedase lahkumist.

Salumetsa sõnul mälestatakse lahkunuid ka surnuaiapühadel. Ka haua eest hoolitsemine on võrreldav mälestamisega.

„Maailm on muutumises ja me peame õppima, mismoodi uutes oludes talitada,” tunnistas Urmas Nagel.

Matusebüroo teeb tõesti kõik
Põlva matusebüroo juhataja Helje Adson ütles, et büroo osutab leinajatele kõiki matuse korraldamisega seotud teenuseid alates lahkunu transpordist asjaajamisteni. Bürool on nii ilmalike matjate kui ka kirikuõpetajate kontaktid.

Tema sõnul on kiriklikke ja ilmalikke matuseid peaaegu võrdselt, vahel on aga kiriklikud ülekaalus. „Inimesed, kes siia tulevad, on selleks aega võtnud ja seda olenemata nende elukohast,” sõnas Adson ja lisas, et ka temal on leinajate jaoks alati piisavalt aega.

Kuna Põlva on väike, ei ole büroo ukse taga järjekorda: „Mõnikord möödub mitu päeva, kus keegi ei astu sisse.”

20 aastat matusebüroos töötanud Adson lausus, et tema töös on asjaajamiste korraldamise kõrval oluline ka hea kuulamisoskus.

Viimast oskust on vaja ka kalmistuvahil. „Lisaks inimeste ärakuulamisele peab kalmistuvaht olema inimlik ning järgima tööjuhendit,” jäi Vallo Pärn, Antsla, Kraavi ja Kaika kalmistuvaht, napisõnaliseks.

Ta märkis siiski, et vähemalt kaks korda aastas peaksid lähedased oma lahkunute haual käima.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 24/11/2022 09:56:47

Lisa kommentaar