Esimese maratoni dopinguks sai karikas lahustatud suhkur

Krõpskülmal talvepäeval, 16. jaanuaril poole sajandi eest, puust vabrikusuuskade võidukäiguajastul, võttis üle kahesaja entusiasti suuskade alla 55 km teekonna Tartust Käärikule. Ei osanud toonased Eesti tippsuusatajad ja matkajad siis undki näha, et eestimaisest suusasõidust kasvab välja maailmakuulus Worldloppeti Tartu maraton.

Maratoniidee sündis legendaarse treeneri Herbert Abeli ja noorte suusameeste Tõnu Luige ja Jüri-Hain Kaljusto peas juba aasta varem, kui nad Sverdlovskist võistlustelt naastes lugesid Moskva rongis ajalehest Sovetski Sport napisõnalist teadet, et raudse eesriide taga Rootsis sõideti ülipikka Vasaloppeti maratoni. Rongis süttinud mõte kodusest pikast suusasõidust sai teoks Rooma olümpia aastal, 1960.


Maratonide ajalukku jäädvustus esimesena Käärikule rühkinud Eesti suusakoondisse kuulunud Helle Ritsingu (Tallo) nimi. „Kuigi naiste sõit algas treener Herbi otsusel siis ca 10 km Tartust eemal Valge kõrtsi juurest ja aegu ei fikseeritud, suusatasin ma ilma joogipausideta suusajälgedeta maanteed pidi ühtlases kiires tempos Kääriku mäele,“ mäletab Otepääl spordihoones administraatoriametit pidav Tallo (69).


„Pikad suusatamised Tartust Elvasse või Tartust Otepääni kuulusid meie suusatreeningute hulka. Puhkepäeviti tegid ka matkaentusiastid suusatades pikki retki,“ meenutas Räpina juurtega muusikute Ritsingute suguvõsast pärit Helle Tallo, kes esimesel maratoniaastal oli Eesti suusakoondise edukaim naissuusataja.


Tutiku asemel rätt


„Esimese maratonimatka eel oli siiski omamoodi ärevus. Oli hästi lumine talv. Maratoni eelõhtul oli ilm väga külm, kolmekümne külmakraadi ligidal. Meil olid siis varustuses juba suusapõlvpüksid ja tutikud (tuttmütsid – M. E.). Herbi pidas õigeks riietuseks pikki dressipükse ja tutiku asemel sidusin külmakaitseks räti pähe,“ on Tallol meeles.


Maratonihommikuks olid külmakraadid kahanenud alla kahekümne. „Herbi kutsus trennitüdrukud enne bussile minekut võimlamajja ja lahustas karikas, mis oli kolmveerandi jagu suhkruga täidetud, suhkru veega. Siis polnud mingeid jõujooke ega -sööke.“


„Olin sel talvel heas vormis. Suuskadeks pruunid Dünamo puusuusad. Olen loomult individualist. Sain stardist kiiresti minema ja edumaa teiste ees. Muudkui sõitsin. Päikest polnud. Vooklev lumine tee, sõitsime mööda maanteed Otepääni üle küngaste, maantee kulges siis teisiti kui praegu, kohati olid teel sügavad reejäljed. Sõitsin peatumata, kuigi Pangodis oli teejoogipunkt. Tundsin endas jõudu edasi sõita,“ rääkis Tallo.


Tallo mäletab, et Pühjärve puhkekodu kohalt jätkus sõit üle Pühajärve. Lund oli paksult, uisusammu sõita ei saanud. Mehed olid trennis suusatades üle järve jäljed sisse ajanud. Enne järve lõppu jõudmist vaatas ta selja taha, kas keegi meestest pole kannule jõudnud. Järvel polnud näha ühtegi maratoonlast.


„Minuga koos startinud trennitüdrukud jäid maha juba raja alguses. Kui jõudsin üle Kääriku järve ja tõusin Kääriku mäele, ootasid seal maratonmatka ja võistluse lõpetanuid ülikooli suusakateedri õppejõud eesotsas Heino Tidriksaarega. Käärikul lehvis ENSV lipp. Olin esimene rajalt naasnu, siis naiste aegu ei fikseeritud. Olin rajal koos koondisekaaslaste Agnes (Adamsoni) Levandi, Mai (Pruuni) Luige ja Maie Reinsteiniga. Koos meiega sõitis ka Erna Abel.“


Helle Tallo lapsepõlvekodu oli Tartus Supilinnas Emajõe kaldal. Sportlikult aktiivne tüdruk jäi silma samuti Supilinnas elanud Herbert Abelile. „Ta kutsus mind trenni. Olin õnnelik, kui sain vendadest jäänud dressipüksid endale. Ema rõõmustas, et kui Abeli juurde, siis pole mingit muret. Seal poputati trennilapsi maapiimaga. Herbi oli mu senistest treeneritest nõudlikum, kuid ta oli ka väga hooliv.“


Teismeline Helle tegi innuga trenni. „Läksin jooksma enne seitset, et jõuda kooli. Vahel pidurdas hommikuti mul teel ees seisnud Abel mu innukust ja ei lubanud pikki maid joosta.“


Kekkosele raja tegija


1960. aastal lõpetas end suusaradadel tõestanud Tallo õhtukeskkooli ja jätkas õpinguid kehakultuuriteaduskonnas. „Olin siis Eesti koondise suusataja. Enne ülikooli lõpetamist abiellusin võrkpallur Ilder Talloga. Mulle pakuti treenerikohta Abelite juures, kuid see olnuks üks pidev laagrites olemine. 1964 vabanes ootamatult Otepää keskkoolis kehalise õpetaja koht, minust sai otepäälane.“


Meistersportlane Tallo oli ka üks neljast tudengist koos Agnes Adamsoni, Hain Kinksi ja Aadu Pindiga, kes olid eessõitjad, kui Käärikul tegi ajalukku läinud suusasõitu põhjanaabrite president Urho Kaleva Kekkonen.


„Meie järel sõitnud Kekkonen oli nobe suusataja. Teda saatnud kaageebeelased lendasid kohe raja alguses Kääriku mäelt laskudes lumme pikali. Ühel olevat relv lumme kadunud. Raja lõpus ootas Kääriku järvel kalastanud ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp Kekkost. Õhtusel peol Käärikul kinkis Kekkonen mulle ruudulise laudlina, teised said sädelevad kellukesed.“


Veel 16 maratoni


Maratonirajale naasis Helle Tallo peale poja Alardi ja tütre Erika sündi. Tema töökohaks sai 1970ndate alguses Otepää spordiinternaatkool, kus ta oli 20 aastat tüdrukute suusatreener. „Näete, siin on veel 16 maratonide numbrit. Esimese sõitsin tavalise võistleja numbriga.“


1991. aasta maraton, kui lumenappuses lühendati rada ja finiš oli Hellenurmes, jäi Tallole viimaseks. „Murdsin sugulase sünnipäevalt Tartus mööda korrusmaja treppi taksole rutates jalaluu. Selle trauma järel ma enam pikki sõite ei teinud.“ Järgmisi Tartu maratone on ta vaadanud raja kõrvalt. Kehalise kasvatuse õpetaja amet kestis Tallol, viie lapselapse vanaemal, Otepää gümnaasiumis 2008. aastani.


Juubelimaratoni retrosõiduks tänini aktiivselt suurvõistlustel kohtuniku ja korraldajate abilisena suusaspordi juures olev Tallo suuski alla ei pane. „Spordis pääsesin ma pisikeste traumadega. Tänavu septembris kukkusin maamajas roose kastes libedal murul nii õnnetult, et parem jalg sai kaks murdu ja vasak ühe. Luumurrud kinnitati raudpoltidega, need veel suusatada ei lase.“


Teadaolevalt sõitis esimesel maratonil Käärikule 210 suusatajat. Säilinud võistlusprotokolli on kantud 31 meessuusataja nimed. Võitis tallinlane Rein Tikk, kes läbis raja 3:27.10ga. Kümnenda aja sõitis välja hilisem tuntud treener Laur Lukin. Võistlejate rivis olid ka Võrumaalt võrsunud spordimehed Osvald Mõttus ja Lembit Pettai.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 14/01/2010 12:32:07