Aastal 2050 elab Eestis hinnanguliselt 100 000 inimest praegusest vähem ja jätkub inimeste lahkumine maapiirkondadest. Statistika järgi on aga Kagu-Eestis olukord vähemalt viimase osas mõnevõrra parem kui Kesk-Eestis, sest siin püsis põllumajanduslik hõive lühemat aega.

Eesti Inimvara Raporti (IVAR) esitlusel ütles raporti toimetaja, TÜ õppejõud Garri Raagmaa, et peamiseks ajendiks IVARi koostamiseks oli Eesti rahvastiku murettekitav vähenemine.

Eesti rahvaarvu üldise vähenemise põhjuseks on liiga väike sündimus, liiga varajane suremus ja  negatiivne väljarändesaldo. Raagmaa sõnul viib negatiivne iive elanikkonna vananemiseni: „Praegu on meil pensionäri kohta neli töötegijat, 20 aasta pärast on neid vaid kaks.“

Varajane suremus on suuremaks probleemiks Eesti meeste seas, kokkuvõttes kaotame õnnetuste läbi kolm korda nii palju inimesi kui Euroopas keskmiselt. Viimase kümne aasta põhjal võib öelda, et Eestist rändab aastas välja umbes 2000 inimest.

IVARi toimetaja sõnul pole Eestis vajalikul määral rakendatud mitte-eestlased, keda on kolmandik riigi elanikest. „Vene noored tahavad rohkem Eestist välja liikuma. Me laseme nad ära, ja kui 20 aasta pärast on vaja palju tööjõudu, siis meil neid inimesi pole.“

Raagmaa hinnangul on Eesti rahvastiku vähenemise tasakaalustamiseks võimalik ressurss olemas – üle maailma elavad 130 000 kaasmaalast, neist 40 000 on välja rännanud viimastel aastatel.

„Me peame leppima sellega, et elanikkond vananeb, ning ette valmistama oma ümberõppesüsteemi ja sotsiaalkindlustuse süsteemi,“ viitas Raagmaa vajadusele kaasata enam vanemaealisi tööjõuturule.

Maal pole pruuti
Rahvastiku arvu vähenemise kõrval jätkub Eestis inimeste lahkumine maapiirkondadest.

Et väljaränne on sooliselt ebaproportsionaalne, siis esineb maal ka pruudiprobleem. Viljakas eas naisi on poole vähem kui noori mehi. Aga juba 1920. aastatel tõdeti, et linnad on rahvastiku surnuaed, sest suurlinna kiire ja kallis elu ei soosi suure pere loomist.

Raagmaa sõnul on rahvastiku väljaränne vähematraktiivsetest piirkondadest suurematesse linnadesse Ida-Euroopa riikides üleüldine tendents. Läti ja Eesti on Euroopas kõige suuremate regionaalsete erinevustega riigid. „Lätis on tõmbekeskuseks Riia ja Eestis Tallinn, mis äärealad rahvastikust tühjaks imevad.“

Raagmaa hinnangul on rahvastiku ebaühtlane paiknemine riikide väiksust arvestades mõneti loogikavastane. „Suuremates riikides nagu Rumeenia, Poola, Bulgaaria on jaotus ühtlasem, kuna suuri linnu on enam,“ nentis Raagmaa.

„Kagu-Eesti väljaränne polegi viimase statistika järgi kõige nukram, inimressursi äravool Tallinna on veelgi suurem Kesk-Eestis. Kagu-Eesti inimesed hakkasid pärast 1990ndate alguse põllumajanduse kokkukukkumist otsima alternatiive, lõid oma ettevõtted ja olukord mõnevõrra stabiliseerus. Eesti keskosas püsis põllumajanduslik hõive kauem, kuid hiljem, kui maamajandusettevõtted rakendasid efektiivsemad tehnoloogiad, on esmasektori töökohad ka seal kadunud,“ viitas Raagmaa Eesti siseperifeeria valupunktile.

Tallinn vs. Eesti
Raagmaa sõnul on regionaalne areng poliitiliste valikute küsimus. „Mida soovime näha, kas ainult pooleteisemiljonilist Tallinna või elu riigis tervikuna?“ küsis Raagmaa. Tema väitel ühtlustaks rahvastiku paiknemist eelkõige infrastruktuuride olemasolu ning vajalike teenuste ja nendele juurdepääsu tagamine maapiirkondades.

„Elamisväärsed tingimused keskustest kaugemal loovad eeldused, et muist praegu 20-aastastest linna siirdunutest naaseb kolmekümne aasta pärast kodukanti,“ prognoosis Raagmaa.

Eriti kriitiline poliitika valdkond on tema sõnul aga maakonnakeskustes uue ettevõtluse arendamine ja eriti just valgekraeliste töökohtade loomisele kaasaaitamine. „Kui inimesel on võimalik saada töö ja teenused poole tunni auto- või bussisõidu kaugusel, siis ta ilmselt kaalub enne tõsiselt, kas jätta oma esivanemate valdused, hea elukeskkond ja sõbrad ning kolida ära tihedasse ja kallisse suurlinna,“ märkis Raagmaa.

Juba 1960ndatel saadi Eestis aru, et majandusarengut tuleb juhtiga nn linnaregiooni (rajooni, praeguse maakonna) tasandilt. Eesti riik on viimasel kümnendil maakondlikul haldustasandil kahetsusväärselt kärbuda lasknud. Küll pole veel aga liiga hilja maakonnalinnades haldus- ja arendusvõimekust taas kasvatada ning töökohti juurde luues päästa kenade Lõuna-Eesti külade ja väikelinnade elukeskkond tulevastele põlvedele. Hilised haldusreformid Taanis ja Soomes, kus vallad liideti suuremate linnaregioonidega, peaks selleks tuge andma,“ soovitas Raagmaa.

Klaassen: tuleb leida sädeinimesi
Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen, kes on raporti tellinud säästva arengu komisjoni esimees, näeb riigi rolli elukeskkonna loomises. Klaasseni koduvalla Sõmerpalu tuleviku tagab krossikeskus. „Leokitele tuleks postament püstitada. Maailmatasemel krossikeskus elavdab siinset majandust väga tugevalt, lisaks on siin säilinud puidutöötlemine, Tartu on ligidal, Võrust rääkimata,“ loetles Klaassen kodukoha plusse.

Kagu-Eesti nukraimaid piirkondi on tema hinnangul Valgamaal vastu Läti piiri. „Riik saab luua tingimusi, arendada infrastruktuure, teha ettevõtlikkust soosivaid otsuseid ja seadusi. Töökohti, mis majandust arendaks, riik otseselt luua ei saa,“ selgitas ta.

„Tegelda tuleb inimestega, kes ennast poe taga raiskavad, nende hulgas on väärtuslikku ressurssi. Tuleb otsida ja leida n-ö sädeinimesi, kes elu maal käima tõmbavad. Hea näide oli Kraavi külas korraldatud põllumeeste päev, mis sai küla uueks ärkamiseks. Loomulikult on oluline haridus ja ümberõpe,“ arutles Klaassen.

Käelisi töid jääb järjest vähemaks, kaugtöö puhul ei oma asukoht tähtsust, kui vajalikud tingimused on olemas, tõdes komisjoni esimees. „Ma võin kodust lahkumata teha ka osa rektoritööst ja ööseks jään harva Tartusse,“ lisas ta.

Autor: KÜLLI PIIRISILD
Viimati muudetud: 22/07/2010 12:21:00