Kassid Võru kodutute loomade varjupaigas. Foto Maarja Pakats

Majandussurutis, mis annab endiselt eestlaste rahakottidele tunda, on mõjutanud ka loomade varjupaikadele tehtavate annetuste suurust. Neljajalgsete varjupaigad on sunnitud hakkama saamiseks otsima uusi mooduseid. Välistada ei saa nad ka loomade magama panemist, sest kõigi ülalpidamiseks lihtsalt ei jätku raha.

Raske majandusolukord tähendab loomade varjupaikadele väiksemaid toetusi omavalitsustelt, annetuste vähenemist inimestelt ning ka varjupaika vajavate loomade arvu suurenemist.

Viljandi, Pärnu, Võru, Valga ja Virumaa kodutute loomade varjupaiku ühendava Varjupaikade MTÜ juhi Triinu Priksi sõnul on sel aastal ühe looma kohta üle kolmandiku võrra vähem raha kasutada kui aasta tagasi. See aga paneb varjupaigad raskete otsuste ette. Millegi arvelt peab ometigi kokku hoidma.

„Me oleme praegu tõesti raskes seisus – peame leidma kiiresti kuskilt lisavahendeid, või oleme sunnitud hakkama loomi magama panema, sest kõikide loomade ülalpidamiseks pole lihtsalt raha,“ rääkis Priks varjupaikade kurvast majanduslikust olukorrast.

Priksi sõnu kinnitas ka Võru kodutute loomade varjupaiga juhataja Merike Torm. „Paraku on raha reaalne probleem. Kui seda pole, ei saa loomi ravida, neile süüa anda,” rääkis Torm. Nii on varjupaigad omavahel pikalt arutanud, kust kokku hoida ja kuidas viie varjupaiga vahel ressursse jaotada.

Naise sõnul on Võru varjupaigas hetkel nii mõnigi loom, kes ootab oma saatust: seda kas tervise või iseloomu tõttu.

Tavalises olukorras jätkaks varjupaik kiisude eest hoolitsemist, sest ravimite jaoks oleks rohkem raha, nüüd on aga raskete otsuste aeg. „Nüüd jääb abi tulemata,” lausus ta. „Kui raha oleks loomi pidada, siis... Kui pole, siis tuleb hoolikalt mõelda, kuidas käituda,” lisas Torm kurva tooniga hääles.

„Ei tahaks jõuda selleni, et peame sõbralikke loomi magama panema lihtsalt sellepärast, et meil pole ressursse.” Torm lisas, et sellises sundolukorras võib varjupaikade töötajatel kaduda stiimul – mis on varjupaiga mõte üldse, kui loomade eest korralikult hoolitseda ei saa.

Kuluallikaid on palju
Võru varjupaigas on praegu 77 kassi ja 15 koera. Raha kulub mitmete protseduuride ja igapäevase toidu peale. Varjupaika saabudes peab iga loom saama vähemalt kaks korda ussirohu kuuri, sest enamikul koertel-kassidel on parasiidid. Lisaks veel kirbutõrje. „Neid asju ei saa tegemata jätta,” lisas Torm. Kulusid kärpida siit ei saa.

Koeri-kasse tuleks ka steriliseerida ja kastreerida, kuid just praegu kitsastes oludes on nende protseduuride pealt kokku hoitud. Pikemaajaliselt Torm seda ette ei kujuta – ühte puuri võivad sattuda kokku emased ja isased kassid ning siis saab varjupaik juurde veel loomi, kes hoolitsust vajavad. „Siis oleme kassipoegade tehas,” ütles varjupaiga juht.

Teisest küljest propageerivad varjupaigad ise aktiivselt koduloomade steriliseerimist-kastreerimist, et hoida soovimatute poegade sündi, kes varjupaika või tänavale jõuda võivad. „Kuidas me ise saame vastupidist teha?” ohkas Torm.

Varem sai varjupaik tegeleda ka agressiivsete metsikute loomadega ja neid kodustada. Nüüd selleks ressursse pole. Samuti ei pidanud varjupaik varem ise toitu ostma – kõik tuli annetustest. Nüüd enam mitte. „Olukord on meie jaoks üsna uus,” rääkis varjupaiga juht rahapuuduse kohta.

Võru varjupaigas ootab loom uut kodu umbes kolm kuud. Väga palju on aga neid loomi, kes pooleks aastaks, aastaks või kauemaks seal oma ajutise kodu leiavad. 14 esimest päeva − nii kaua ootab loom varjupaigas oma omanikku − toetab teda varjupaigas rahaga seaduse kohaselt omavalitsus. Ülejäänud aja vajavad loomad annetajate toetust.

Vastutustundetu käitumine
Võru varjupaika tulevad kodutud loomad nendest omavalitsustest, millega neil on kehtiv leping – Sõmerpalu, Võru, Vastseliina, Misso, Laheda ja Lasva vald, samuti Põlva linn. Põlvas oma varjupaika pole.

Valdadel on seaduse järgselt kohustus tegeleda oma haldusalas elavate hulkuvate loomadega, kuid Tormi sõnul on omavalitsusi, kes oma kohustustest kõrvale hiilivad. Tavaliselt need, kel varjupaigaga lepingut pole. „Palju valdu ei täida neile riigi poolt pandud kohustusi ega hoolitse hulkuvate loomade eest,” ütles naine. Ka pole mõnes vallas hulkuvate loomade probleemi tähtsaks peetud ja selle jaoks eelarvest raha eraldatud.

Sama vastutustundetult käituvad ka loomaomanikud. Mitmel korral on Tormil tekkinud kahtlus, et varjupaika toodud „leitud” loom on tegelikult koduloom, kellest omanik tahab lahti saada. Nii toob ta näite, kuidas varjupaika toodi sealt aasta tagasi võetud kass.

Kassil olid tegemata kõik vaktsineerimised ja muud vajalikud protseduurid, mis looma koju võttes varjupaigaga sõlmitud lepingus on ette nähtud. Varjupaik keeldus selle tõttu esialgu kassi tagasi võtmast. Nädala pärast tuli teine inimene sama kassiga tagasi – naine oli kassi tänavalt leidnud. Pärast selgus, et need kaks olid omavahel tuttavad ning teisel korral üritati kassist uue nipiga lahti saada.

Oma looma valega varjupaika sokutamine võrdub looma hülgamisega ja on seadusega karistatav. Kui enam pole võimalik looma pidada, peab omanik talle ise uue kodu otsima. Varjupaik on koht, kus aidatakse loomi, kellel puudub peremees, rõhutas Torm.

Loomade varjupaik vajaks praegusel raskel ajal rohkem kui kunagi varem inimeste abi. „Igasugune abi on teretulnud,” lausus Torm. Eriti on oodatud loomade kuivtoit, kindlasti tuleb meeles pidada, et varjupaika tuleb saata loomatoitu, mitte enda toidu jääke.

Tormi sõnul kuluvad marjaks ära ka igasugused vaibad ja tekid, talve peale mõeldes vajaksid loomad ka soojapuhureid.

Väga oluline oleks ikkagi ka rahaline toetus, sest püsiannetused on varjupaiga peamine sissetulekuallikas. „Olgu vaid 25 krooni kuus, aga see on igakuine püsiv sissetulek,” lisas varjupaiga juht. Raha saab annetada loomade varjupaiga kontole ja annetuskastidesse, mis asuvad Võrus Farmaxi loomakliinikus, lemmikloomapoes Sinu Sõber, restoranis Chinese Inn ja varjupaigas kohapeal.

Loomadele saab appi tulla ka vabatahtlikuna varjupaiga töös kaasa lüües. Nii said kassid endale kuu aega tagasi uhiuued väliaedikud, kus päikeselistel päevadel hea lesida. Samuti võivad vabatahtlikud käia loomade eest hoolitsemas, koertega jalutamas või kassidega mängimas. See toob loomadele palju rõõmu. Vabatahtlikuks tulemise peaks eelnevalt varjupaigaga kokku leppima.

Samuti on loomade abistamiseks loodud veebiperemehe projekt – raskemas olukorras koerad-kassid leiavad sealt endale interneti kaudu peremehe, kes nende ravi ja hoolitsust rahaliselt toetaks – ning hoiukodu projekt, kus saab looma ajutiselt enda juurde koju võtta.

Poole aasta jooksul on Võru varjupaika toodud 66 koera ja 100 kassi. Koju tagasi läinud või uue kodu leidnud on vastavalt 63 ja 41 looma. Mõned loomad on varjupaigas aga aastaid. „Iga looma jaoks on kuskil keegi, kui me jõuame ta ära oodata,” ütles Torm lootusrikkalt.

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 29/07/2010 12:59:23