Küsitlus

Kas katuseraha jagamine on õige ja hea tegu?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Kont on aia taga, meie õppisime luid

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Raamatu koostaja Ago Pärtelpoeg (pildil paremal) autogramme jagamas. Vasakult dr Johan Kolsar, arstiteaduskonnas õppinud tuntud luuletaja Helvi Jürisson ja dr Gotlieb Tulmin. Foto Malle Elvet

Hinnatud anatoomi ja mükoloogi Valter Pärtelpoja (1900–1971) ehk Manna 110. sünniaastapäevaks valmis tema eluloo raamat.

Läinud reedel kohtusid Tartus vanas anatoomikumis eri põlvkondade arstid, esitleti mahukat elulooraamatut „Üks ja ainus härra „Manna““, mis annab põhjaliku ülevaate armastatud anatoomiaõppejõu ja seeneteadlase Valter Pärtelpoja elust ja tööst. 300-leheküljeliseks raamatuks oli oma õppejõust vanaonu dokumente, fotosid, mälestusi ja meenutusi kogunud raadioajakirjanikuna tuntud Ago Pärtelpoeg.

„See on osa teaduskonna ajaloost, hindamatu osa ülikooli ajaloost, mis ei kao kuhugi. Minult on küsitud, kas sa tead, kes oli Manna. Olin kuulnud, et arstiteaduskonnas oli sellise hüüdnimega armastatud õppejõud. Luban, et loen vastilmunud raamatu kohe läbi.” Nii juhatas raamatu tutvustuse sisse TÜ arstiteaduskonna dekaan prof Joel Starkopf.

„See on suurepärane, et Pärtelpoja, üliõpilaste seas Roosamannaks kutsutud õppejõu, koloriitse isiku sugulane tuli mõttele teha temast raamat. Oleme temast kuulnud värvikaid mälestuskilde, nüüd on see kõik kenasti kaante vahele pandud,“ rõõmustas TÜ anatoomiainstituudi juhataja prof Andres Arend.

„Mul tärkas 15 aasta eest, kui olin põhjalikumalt uurinud oma elukohas Tartus Jakobsoni 18 maja keldris vanaema Astridi säilitatud oma venna, minu vanaonu Valter Pärtelpoja käsikirju, märkmeid, päevikuid, dokumente ja fotosid, mõte, et temast tuleks kirjutada raamat,“ meenutas Ago Pärtelpoeg.

Ta jätkas: „Vanaema rääkis alati uhkusega oma vennast. Pealegi aeg-ajalt pärisid väärikas eas tohtrid minult, kas ma olen tema sugulane. Sain Eesti Raadio Tartu stuudios töötamise ajal tuttavaks ajaloosaateid tegeva Hillar Palametsaga, kes tudengipõlves puutus Mannaga kokku. Ta külastas siis minu ettepanekul minu vanaema, et koguda mälestuskilde. Mina olin vaid pooleteiseaastane, kui vanaonu siit ilmast lahkus.”

Pärast pikka aega koduks olnud Jakobsoni tänava korrusmaja tagastamist endistele omanikele andis Pärtelpoeg säilitatud materjalid hoiule TÜ raamatukokku.

„Tänavu 3. novembril möödub 110 aastat Valter Pärtelpoja sünnist, alustasin aktiivselt selleks puhuks raamatu koostamist mullu kevadel. Järgisin ka vanaonu huumoririkast ütlust, et „siin pole mingit mõtlemist, ei peaaju piinamist, see kõik on maha kirjutet ja teisest vihust ammutet“.

Raamatusse sai lehekülgi kavandatust palju rohkem, muu hulgas on selles 133 fotot ja 38 dokumenti. Üllatav oli, et inimesi, kes Valterit hästi tundsid ja teda meenutama soostusid, oli mitu korda enam, kui arvasin,” saatis Ago Pärtelpoeg tänuliku pilgu üle pingiridade, kus istusid väärikas eas tohtrid ja loodusteadlased. Osake nendest, kes olid olnud Manna üliõpilased või temaga seeneharrastuse kaudu kokku puutunud.

Raamatus avaneb ka poissmehena koos emaga elanud Valter Pärtelpoja isikliku elu seni varjul olnud pool. Tema romantilised aastad on seotud Valgemetsaga, kus ta armastas käia seenemetsades ja puhata heade sõprade juures. Nii olid auditooriumipingil istet võtnud Manna kauaaegse südamedaami Salme (kes samuti raamatus oma mälestusi jagab) tütar ja tütretütar.

Punapõskne Roosamanna

Valter Pärtelpoeg sündis 3. novembril 1900 Peterburis. Tema isa, Tartus K. A. Hermannile kuulunud Postimehe trükikojas käsikirju laduma õppinud Voldemar Pärtelpoeg oli juba 1896. aastal Peterburi rännanud ja töötas sealses Heroldi trükikojas, ent tema lapsepõlvejälgi leidub ka Võrumaal. Ema Johanna Toomgi oli koos vanematega Peterburi siirdunud.

Koolieas vene tsaarigi revolutsioonilises Peterburis näinud Valter tuli novembris 1918 läbi Riia tagasi Eestisse, kus asuti elama Luunjas sugulaste juures. Pool aastat hiljem mobiliseeriti noor Valter Vabadussõtta. 1920. aastal sai õpihimulisest noorest mehest Tartu ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane. Pärast lõpetamist sai alguse Pärtelpoja ligi 50-aastane tegevus õppejõuna anatoomiainstituudis.

Huvi keelte ja maailma nägemise vastu tegi anatoomina töötanud Pärtelpojast mitmekülgse värvika isiku, keda tema endised üliõpilased mäletavad heatahtliku, humoorika sõna ja nipikate küsimustega õppejõuna. Hüüdnimi Mannagi tuli tema esialgsest hellitusnimest Roosamanna, mille põhjustasid mehe alati roosatavad punapõsed.

„Minu viis klassivenda õppisid ülikoolis arstiks. Koos nendega ühikas elades sain selgeks arstide leksikas olnud sõnavaragi. Heatahtliku õppejõuna tuntud Manna nõudnud üliõpilastelt distsipliini,” märkis raamatu konsultant Hillar Palamets.

„Manna toonitas alati, kui üliõpilane hakkas anatoomiapraktikumis rääkima kontidest, et kont on aia taga, meie õppisime luid. Tal oli palju omapäraseid ütlemisi, ta oli väga erudeeritud inimene. Ta oskas mõlema käega tahvlile joonistada,” meenutas prof Selma Teesalu.

„Pärtelpoega huvitasid lisaks inimese anatoomiale ka loomad. Nende selgroogude uurimiseks kasvatas ta kateedri juures elusat hunti. Esimesel anatoomiaarvestusel ütles Pärtelpoja kateedri assistent Feliks Mendik mulle, et võtke luud ja hakake tööle. Arvasin, et mul tuleb hakata kojameheks,” rääkis pika valge habemega eakas dr Herold Saare. Ta meenutas ka seika, mis pani kuulajad naeru lagistama. Kord kukkunud lahusega täidetud laibavanni üks anatoomikumis praktikal olnud tudeng. Sellest ajaloolisest laibavanni kukkunust, Villu Parvetist, sai pikkadeks aastateks kohtumeditsiiniga tegelenud tohter.

Hinnatud mükoloog

„Pärtelpoeg oli suurepärane seenetundja, tugev mükoloog. Tutvusin anatoomiaõppejõuga viiekümnendate keskel. Olin siis seente uurimisel algaja. Mind liigutasid väga tema teadmised ja suur seentehuvi. Tegime koos temaga uurimusi Kagu-Eesti seentest, käisime koos retkedel Valgemetsa, Kiidjärve ja Taevaskoja metsades,“ rääkis vaimustunult oma kunagisest õpetajast Eesti tuntuim mükoloog Kuulo Kalamees.

„Seenekorvidega tulime tema koju või Valgemetsas olnud suvilasse, kus ta sõprade juures armastas aega veeta. Õppisin seente kohta temalt tohutult palju. Ta skitseeris hästi seeni. Tema lemmikud olid lehikseened heinikud. Ta teadis suurepäraselt seente ladinakeelseid nimesid,” pajatas Kalamees. Pärtelpoeg esindas Eestit mükoloogiaüritustel ka Baltikumis.

Õppejõust, kunagisest anatoomiakateedri juhatajast Valter Pärtelpojast raamatu ilmumine sai teoks ka tänu temast veidi nooremale õele Astrid Pärtelpojale, kelle eluteel oli lisaks sünnilinnale Peterburile ja Tartule oma koht ka Petseril. Vennaga Tartus ühes korteris elanud õde säilitas raamatu algmaterjaliks saanud fotod ja dokumendid.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 14/10/2010 09:48:09

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia