Võru maavanem Andres Kõiv (vasakul) kinkis jalgsi Eestist Portugali kõndinud võrulasele Heini Räämetile (paremal) paari rauast saapaid, mis sümboliseerivad mehe visadust ja vastupidavust. Foto: Urmas Paidre

Võrust pärit vandersell Heini Räämet (44) on viimase aastaga saanud hakkama millegagi, mida ükski teine inimene teadaolevalt ei ole veel teinud – kõndinud jalgsi Euroopa Liidu idapoolseimast riigist läänepoolseimasse. Tagasi kodus, mõlgutab mees juba uusi rännakuplaane. „Jalgsirändamisel on oma võlu ja valu. Kui rännak läbi, siis võlu jääb meelde ja valu ununeb,“ rääkis mees üleeile Võru maavalitsusse tema tunnustamisele kogunenutele oma kogemustest.

Muheda habemega Võru mees Heini Räämet jutustas peamiselt maavalitsuse töötajatest koosnevale publikule oma rännakust suure õhinaga. „Vahepeal oli selliseid hetki, kus 70 kilomeetri raadiuses ühes suunas, 30 kilomeetri raadiuses teises suunas ei ole mitte ühtegi maja, mitte ühtegi inimest, mitte ühtegi autot. Liikusin täiesti üksinda seal,“ räägib rännumees seiklustest kuulsal palverännakuteel Santiago de Compostelas Hispaanias. „See oli ikka tõsine elamus,“ lisab ta.

Muuseas, habeme – sellise, mille üle oleks isegi Sammalhabe uhke – on mees reisilt nn suveniiriks kaasa saanud. Seda ta veel maha ajada ei kavatse. „Kõik sõbrad pole veel näinud,“ ütleb Heini põhjenduseks.

Oma sihtkohta, Portugali pealinna Lissaboni jõudmiseks kulus tal pea aasta, täpsemalt 343 päeva. Alustas mees Tallinnast mullu aprillis. Nende päevade jooksul tuli jalamehel ette nii palavalt kütvat päikest, pikki vihmasadusid kui ka ebatavaliselt külma talveilma. Prantsusmaal, kus Heini veetis jõulud ja aastavahetuse, oli umbes kümme kraadi külma, Hispaanias oli aga veel külmem. „See pani küll imestama. Tundus, et on spetsiaalselt minu jaoks tehtud – ilm on nii halb, et mul raskem oleks,“ lisas ta. Kõige soojem oli teekond Poolas, kust mees kõndis läbi mullu suvel kuumalaine ajal.

Kui kuumus läbi sai, hakkas vihma kallama. Mõnikord oli vihm nii tugev, et edasi kõndimise asemel otsustas Heini hoopis vihmase päeva telgis veeta. Rännumehel oli kaasas ka vihmakeep, kuid nii telk kui keep hakkasid teekonna lõpupoole natuke lagunema ja läbi laskma.

Heini kõndis läbi kümnest riigist – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Hispaania ja Portugal. Kuu aega kasutas mees oma varustuse vedamiseks käru, kuid siis loobus sellest, sest igale poole käruga ligi ei pääsenud, ning jätkas seljakotiga.

Marsruut oli ränduril ette planeeritud, kindlasti tahtis ta jõuda näiteks Prantsusmaale Normandiasse, kus toimus Teise maailmasõja ajal 1944. aastal liitlasvägede dessant Saksamaa vastu, mida tuntakse D-päeva (ingl k D-Day – toim) nime all. Marsruuti tuli muutus Hispaanias, kus lõunasse Gibraltarisse mineku asemel otsustas Heini kõndida põhjas mööda Santiago de Compostelat.

Aga kas vandersellil tekkisid mingil hetkel teekonnal olles ka loobumismõtteid? „Ei. Tahtmine oli ikkagi kindel, aga ma teadsin ka seda, et kõike võib juhtuda. Mul ei juhtunud midagi sellist kriitilist, et ma oleksin pidanud lõpetama,“ vastab Heini kindlalt. „Jalgsirändamisel on oma võlu ja valu. Kui rännak läbi, siis võlu jääb meelde ja valu ununeb,“ toob rännumees välja reisilt saadud tarkuse.

Päästjaks olid saapad
Heini hinnangul kulus raha rännaku peale umbes 4000 eurot: ettevalmistuseks 20 000 krooni (suurem osa läks sülearvuti soetamiseks), 2010. aasta lõpuks oli kulunud 48 000 krooni, uuel aastal läks 800 eurot. Rändurit toetas arvuti laadimiseks mõeldud päikesepaneelidega firma Eli OÜ. Toetajaid tekkis Heinile ka tema teekonnal, kes tahtsid rännakule oma panuse anda.

Ajaliseks eesmärgiks oli ränduril planeeritudki jõuda Lissaboni aastaga, kuu aega oli jäetud varuks, juhul kui mehe niidab vahepeal mõni haigus maha ja läheb aega enda ravimiseks. Kõige olulisem oli jalgsirännakul jalgu hoida – päevas kõndis Heini oma paarikümnekilose kotiga 15–20 kilomeetrit. „Jalgadele tuli puhkust anda, saapad jalast võtta. Kui kuskil oli oja, siis leotada neid seal külmas vees,“ selgitab ta.

Tõsiseid traumasid mehel teekonnal õnneks ei olnudki, ka kaasavõetud plaastreid ei tulnud kasutada. Seda tänu headele, enne Eestist lahkumist kaitseväest saadud saabastele. „Saapad päästsid mu jalad ära, kümneid-kümneid kordi,“ ütles Heini ja lisas, et ta saabastel oli miinuseid ka – need olid üsna palavad 30-kraadises kuumuses, talvel lumega aga libedad. Sokke kulus mehel muuseas koguni kaheksa paari. Oma kulunud rändurisaapad annetas Heini kaitseväe pataljonile, kus need saavad Murtud Saapa nimeliseks rändauhinnaks rühmale, kes on parim kiirjooksuvõistlusel.

Lund jäi mehe teele õnneks vähe, sest talve veetis ta Lõuna-Euroopas. Seal muuseas kimbutas Heinit reisi tõsiseim haigus – vana-aasta eelviimasel päeval Prantsusmaal Lyoni lähedal, kui väljas oli üle kümne kraadi sooja, pesi ta ojas pead. „Nina muutus imelikuks ja sain tugeva nohu kaela,“ meenutas ta. Lyonis mees peatus, sest lisaks hakkas tunda andma ka põlv. Seal võttis Heini vastu 2011. aasta.

Teel kohtas rännumees nii abivalmis ja uudishimulikke inimesi kui ka ebameeldivusi. „Pudel visati auto aknast, ma käisin kuskil 15 meetri kaugusel. Kas ma just sihtmärk olin, seda ma ei tea. Väga ligidale tuli,“ rääkis Heini juhtumist Saksamaal, kus ta sattus kokku mitte just kõige sõbralikumate inimestega. Kõige külalislahkemad inimesed olid ränduri sõnul sakslased, hispaanlased ja portugallased. Heinile pakuti ka peavarju, lisaks õnnestus tal motellis ööbida. Katuse alla magatud öid tuleb 30 ringis, arvutab Heini.

Jalgsirännak tekitas möödujates ka üksjagu elevust. Päris palju astus tema juurde neid, kes uurisid, mida pentsiku välimusega rändur teeb, jutustab Heini. „Küsiti, kust tulen, ütlesin Eestist. Siis vaadati välimust ja küsiti, kas jalgsi,“ meenutab mees muheledes. Lätist leidsid ta teeäärest üles ajakirjanikud, mööduvad inimesed tegid temaga koos pilti. Portugalis oli teda vastu võtmas lausa kohalik telekanal.

Inimesed pakkusid Heinile ka küüti. „Jäid autod seisma küll, kutsusid peale, ma ütlesin, et olen jalgsirändur, ma ei kasuta autot,“ rääkis ta.

Heini liikus enamasti mööda auto-, aga ka jalgrattateid. Poolast alates asfaldiga teeääri polnud, meenutab ta, konarlikel teeäärtel kasvas kõrge rohi, Portugalis olid teed aga kohati nii kitsad, et kui auto kurvis tuli, oli raske kõrvale võtta ja auto riivas mõnikord ka ränduri seljakotti.

Teel toitus Heini enamasti supermarketitest ostetud toidust. Tal oli kaasas ka priimus, millega keetis putru ja suppi. „Kui külm oli, sai kohvi tehtud,“ lisas ta. Näiteks jõuludeks, mille mees veetis Prantsusmaal Bordeaux’ lähedal kümnekraadise ilmaga, sõi ta saia ja kartulisalatit. „Jõulud meenutasid rohkem jaanipäeva – vihma sadas,“ meenutab Heini. Enamasti jõi rändur aga vett, mida ta sai külalislahketelt kohalikelt.

Uued plaanid olemas
Rännaku võttis Heini ette üksi, mis tõepoolest oli tema jaoks alguses raske, nagu ta tunnistas. „Mida kaugemale Eestist ma läksin, seda tugevamalt hakkas üksindustunne peale tulema,“ räägib rändur. „Siis harjusin ära. Inimene harjub kõigega.“

Kui Heini Lissaboni jõudis, ootas teda ees kohalik eestlane, kes tegi väsinud rännumehele välja ööbimise mõnusas hotellis. Kuidas aga koju tagasi saada? Tagasitulekuks olid Heinil mitu varianti, sõita tagasi tuttavate rekkajuhtidega või bussiga. „Korra mõtlesin häälega ka tulla, aga siis ikka, et ei hakka häälega tulema, seal ei tea kunagi, kui kaugele ma jõuan,“ räägib ta.

Tagasi Eestisse tõi Heini riiklik lennufirma Estonian Air. „Sain proovida kõige aeglasemat liikumisviisi Tallinnast Lissaboni ja kõige kiiremat,“ naerab vandersell ja meenutab, et tagasilennul nägi ta lennukist alla vaadates ka tuttavaid kohti.

Kust aga tuli see pika jalgsirännaku idee? Mõte hakkas peas sündima juba 2003. aastal, mil jalgsi Võrust Tallinna kõndisin, meenutab ta. „Peab piisavalt meeletu olema, et sellised asjad pähe tulevad,“ usub rändur.

2003. aastast hakkas Heini igal aastal puhkuse ajal rändama, läbitud on peale Võru-Tallinna otsa ka Võru-Haapsalu ja risti-rästi terve Võrumaa.

Heinil on juba uued rännakuplaanid peas küpsemas: kas jalgrattaga ümber maakera sõita, jalgsi Euroopa lõunatippu Kreekasse või põhjatippu Norrasse minna või Uuralite juures idapiiril ka ära käia. „Vaatab, kui kauaks nüüd ära lubatakse. Võib-olla isegi tullakse kaasa,“ vihjab reisimees, et ehk tuleb abikaasagi järgmisele reisile temaga ühes.

Praegu aga tahab Heini reisist puhata. Oma rännaku on ta talletanud blogisse ja fotodele, nende põhjal raamatut kirjutada ta praegu ei plaani.

Üleeile tunnustas ränduri pingutusi ka Võru maavanem Andres Kõiv, kes kinkis Heini Räämetile rauast saapad sümboliseerimaks tema visadust ja vastupidavust. Võru linnapea kohusetäitja Jüri Kaver õnnitles Heinit linnavalitsuse poolt ja kinkis talle kinkekaardi Võrumaa jalatsitootjalt Ritico OÜ.

Autor: URMAS PAIDRE, MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 21/04/2011 09:57:26