19. sajandi algusest pärit klassitsistlikus stiilis Uhti kõrtsihoone on saanud puhta valge kuue ja punase katuse. Foto: Malle Elvet

Tartust Otepääle, Võrru või Põlvasse vurajatele on viimastel aastatel Põlva-Võru teeharu lähedal Uhtis silma jäänud punase kivikatusega valge hoone. Uhti kõrtsist on saanud mõnus turistilõks teekonnal Lõuna-Eestisse. Räämas unustatud kõrtsihoone, kus nüüd tegutseb avatud ateljee, alustas uut elu rõugelannast kõrtsiemanda Kai Paksu ärgitusel.

Kuigi Reola teeristi läheduses, 10 kilomeetrit Tartust lõuna poole püüdis toreda punase katuse ja valgete seintega vana hoone teeliste pilke juba ligi kaks aastat tagasi ning vanas kõrtsimajas küpsetati leiba ja prooviti kätt käsitööoskustes, avati Uhti kõrtsi avatud ateljee alles eelmisel reedel.
Südapäevast hoolimata oli Uhtis detsembrivihmane sünkjas taevas vaat et maad ligi. 19. sajandi alguses ehitatud talliga kõrtsihoone ees ei puristanud lasipuu külge seotud sõiduhobused, hoone ümbruses olid kohad sisse võtnud hoopis võimsad neljarattalised. Krae vahele tilkunud vihm utsitas kähku ulualla lippama.
Kõrtsimajja astunute üleriided riputati nagidesse, mis sisustavad kunagist mantelkorstnat.
Otsemaid teatas südi naishääl, et kingitusi ei võeta vastu ega kuulata kõnesid enne, kui kõik külalised on hubaseks vuntsitud kõrtsimajas end vähemalt ühe käsitöömeistri juures proovile pannud. Pikk vana kõrtsilaud ootas kaetuna alles kaks tundi peale külaliste tulekut. Road ja ahjusoe leib ning pannkoogid valmisid koha peal.

Külalised panid end proovile
„Olen Kai, tulin siia Võrumaalt. Kui esimest korda siia tulime, olid kõik kohad rämpsu ja risu täis. Aga mul oli siis juba idee, et siia saab avatud ateljee,“ tervitas kõrtsiemand Kai Paks kõrtsiisand Lembit Aruse kõrval seistes uudsesse avatud ateljeesse tulnuid. Tulejate hulgas oli ka tema lapsepõlvekaaslane, sugulane, Tartu abilinnapea Tiia Teppan.
Ja sedamaid saidki külalised valida, kas proovivad oma kätt peahoone kõrvale kerkinud sepikojas meister Valentin Morozovi ja noorte õpipoiste juhendamisel või köidab rohkem nahatöö, saviga mässamine, šokolaadi valmistamine või leiva küpsetamine. Kunagise talliosa teisel korrusel ootas põrandal suur valge poogen piirkonna objektide fantaasiarohket jäädvustamist pintslite abil.
Kaks tundi töötubades kadus linnulennul. Teps mitte kõik erinevatesse töödesse süvenenud ei jõudnudki raualõhnalisse sepikotta, et end sepahaamrit ja metallijupikesi kasutades Uhti kõrtsi metalsesse külalisraamatusse jäädvustada.

Sisetunne sundis tegutsema
„Kui me Lembitu ja sõbranna Pille Teearuga siia 2004. aasta septembris esimest korda tulime, mõtlesin seda troostitust ja rämpsuhunnikuid nähes: oi õudust! Aga tunne oli sees, et siia saab teha midagi huvitavat, mida vaimusilmas olin mõelnud. Olin Tartus organiseerinud nahaateljeesid, tahtsin midagi uut ja laiemat teha,“ sai Kai Paks mõneks minutiks külalistele maja näitamise kõrvalt mahti istuda vana pika kõrtsilaua taha.
Uhti kõrtsiemanda seisusesse tõusnud Kai Paks on erialalt hoopis defektoloog ja psühholoog. Pikema juhikogemuse sai Põlvas pioneeride maja, hilisemat noorte huvikooli juhtides.
„Mul hakkas 2004. aastal peas keerlema mõte leida huvitav koht avatud ateljeele. Tahtsin oma mõtet jagada Pillega, kes tegeles siis projektide kirjutamisega. Imeline kokkusattumus. Kui tuttavaga juhuse tahtel Tallinnas Pille kodu lähedalt mööda sõitsin, oligi ta parajasti majauksel. Siis mõtlesin: usalda ennast. See oli utoopiline tunne,“ läks Kai Paks tagasi seitsme aasta tagusesse aega.
Vastseliinas keskkooli lõpetanud Pille aitas Kail saata omavalitsustesse avaldusi, et MTÜ soovib võtta avatud ateljeeks sobivad vanahõngulised tühjad hooned rendile. Pakkumisi tuli ka Põlva kandist ja Haaslavalt, nende hulgas üsna huvitavaid.
„Ülenurme vallavanem Aivar Aleksejev teatas oma vastuses, et neil on vana hoone, mis ootab juba 20 aastat kosilast. See oli ahvatlev pakkumine,“ tunnistas Paks.
Esimene mulje pikki aastaid unaruses vanas Uhti kõrtsihoones, mis on 1989. aastast riikliku kaitse all, oli Kai Paksu sõnul ehmatav. Viimati olnud siin pood. Kuid Kai otsustas oma MTÜga Uhti Küla Süda sõlmida vallaga rendilepingu.
Projektidest saadi EASi vahendusel euroraha ka Reola Valge kõrtsina teatud Uhti kõrtsihoone renoveerimiseks, tööd tegi ehitusfirma Nordecon. Selleks kulus 859 146 eurot, millest 134 654 tasus Ülenurme vald.

Kaheksanda põlve kõrtsipidaja

„Mu kodu on Rõuges, olen sündinud Kanni talus. Korter on Tartus. Sportlik eluviis ajendas meie peret soetama Haanjasse puhkemaja,“ rääkis Kai Paks, kes peab ennast eelkõige rõugelannaks.
Kui kõrtsihoone oli rendile võetud, hakkas Kaid huvitama suguvõsa ajalugu. Nii jõudis ta uurida, et tema isapoolne esiisa Peeter Kann oli juba ligi kakssada aastat tagasi Kanepi kihelkonnas mõisa juures olnud kõrtsipidaja. „Sugupuud uurides sain teada, et olen nüüd kaheksandat põlve kõrtsipidaja,“ märkis Uhti kõrtsiemand Kai Paks.
Uhti pole tüüpiline kõrts, kus rändaja saab keha kinnitada ja tulivett proovida.
Kunagisel Reola mõisa maadel asunud kõrtsil on olnud erinevaid peremehi, eelmise sajandi esimesel poolel kuulus kõrts von Krause perele. Teel Tartust lõuna poole Uhti külani on see ainus säilinud kõrts.
Uhti kõrtsi avatud ateljees on võimalik teha mitmesugust käsitööd ‒ huvilisi juhendavad sadulsepa- ja nahakoja meistrid, keraamika- ja puupõletuse meistrid, tutvust saab teha disaini- ja õmblustöödega, toidustuudios töötatakse välja Uhti kõrtsi road ja oma kindel koht on leivateol. Ateljees valmistatavat saab ka koha peal osta. Siin saab teha ka erinevaid koolitusi. Külalismeistri jaoks on olemas koikuga sakstekamber.
Aasta tagasi peeti Uhti ateljees Ülenurme gümnaasiumi käsitöötunde, sest kooli juurdeehitis ei saanud tähtajaks valmis. Mitmed asutused on oma tähtpäevi juba kõrtsitares pidanud. Ka Võru tragid käsitööseltsi naised on käinud ateljeed uudistamas.
Eestlase kadedus ja jonn on vahva teema. Kui teised tunnevad kadedust, on see innustuseks veelgi paremini teha, tõdesid majaga tutvunud.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 08/12/2011 10:31:43