Kui palju on Eestis setosid, võrokesi või mulke, ei tea keegi päris täpselt. Kohaliku kultuuri edendajatel on aga põhjust põnevil olla, sest 31. detsembril algav rahvaloendus aitab siin selguse majja tuua.

Murdekeeleoskuse küsimise üks initsiaatoreid, Võro instituudi juhataja Rainer Kuuba ütleb, et küsimus polegi üksnes kohaliku keele või murde oskamises, vaid pärimuskultuuris tervikuna. „See on pärimuskultuuri küsimus. Kas meie inimesed mõistavad eesti kirjakeelest erinevaid kohalikke keeli või murdeid ja palju neid inimesi üldse on, kes mingit põliskultuuri osa kannavad. Kultuur teeb meist ju need, kes me oleme,” selgitab Kuuba ja toob võrdluse bioloogilise mitmekesisusega.

„Keeled on osa kultuurilisest mitmekesisusest ja see on täpselt samamoodi ohustatud nagu bioloogiline mitmekesisus,” sõnab Kuuba.

2011. aasta rahva ja eluruumide loendus tuleb siinkohal appi ja küsib igalt Eestimaa elanikult tema keeleoskuse kohta – igaüks saab võimaluse üles märkida võro, seto, mulgi, kihnu ning teiste kohalike keelte ja murrete oskuse. Selle eest, et rahvaloenduse jaoks ebatraditsiooniline küsimus ikka loendusankeeti kirja saaks, seisid hea kohalikud kultuuriruumid ise.

Seni on andmed puudulikud kõikjal
Mulgi kultuuri instituudi juhataja Janne Järvelt tõdeb, et kohaliku pärimuskultuuri paremaks säilitamiseks on vaja teada kultuurikandjate arvu ja paiknemist, praegu aga vajalikud andmed puuduvad.

Oma uuringu tegid paari aasta eest setod ja ligi kümme aastat tagasi ka võrokesed. Siis aga saadi kirja vaid kohapeal elavad kultuurikandjad ja tegelik arv on siiani hinnanguline.

Selgub murde õpetamise vajalikkus
Loendustulemuste kasutamiseks on tegelikult üsna praktiline vajadus, sest kohaliku kultuuri kandjate arvust, paiknemisest Eestis ja vanuselisest jaotusest sõltub kindlasti ka kohalike kultuuriruumide edasine tegevus. Janne Järvelti sõnul aitab nii kultuurikandjate arvu teadmine määratleda kas või murdekeelse ajalehe sihtgrupi suurust ja hinnata täpsemini murde õpetamise vajalikkust.

„Olulise osana selgub loendusega ka noorte keeleoskus, mille kohta varasemad andmed üldse puuduvad ja mis omakorda aitab meil edaspidi teha valikuid noori puudutavates küsimustes,” selgitab Järvelt.

Noored panevad muretsema ka võrokesi ja setosid, kes kardavad, et kohaliku keele oskus on eakamate poole kaldu. „Enamus praegustest keskealistest võrokestest saab kohalikust keelest aru, aga suur osa neist seda laste ja noortega ei kõnele. Keele väljasuremiseks kulub ainult kolm põlvkonda ja meil on käes juba teine,” muretseb Võro instituudi juhataja Rainer Kuuba.

Võimaldab raha efektiivsemat kasutamist
Mõlemad kultuuriruumide esindajad on nõus, et täpset kultuurikandjate arvu ja paiknemist teades saab tegevusi täpsemini planeerida ja riigi raha kõige efektiivsemalt kasutada.

Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõuniku Eino Pedaniku sõnul on oluline teada saada kogukondade suurus. „Ministeeriumil on erinevad programmid, mis aitavad kohalikku kultuuri säilitada ja ka koguda. Kohalike kogukondade suurus on selle tegevuse rahamahtude hindamise aluseks,” selgitab Pedanik lahti praktilise põhjuse, miks murdeoskajate arvu on vaja teada.

Kogukond on tähtsaim
Rahast olulisemgi on siiski teada saada, kui suur on see kogukond, kes pärimuskultuuri ja kohalikku keelt üleval hoiab. Alles siis saab otsustada, mida selle kogukonna heaks ära saab teha. Kogukond iseenesest on aga kõige alus.

„Kui palju ikkagi on neid inimesi, kes põliskultuuri kannavad?” tõstatab Rainer Kuuba küsimuse. „Praegu meil on ainult oletused – rahvaloendust on vaja, et selle kohta rohkem andmeid saada.”

Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini. Esimese kuu jooksul toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16. veebruar – 31. märts rahvaloendajad.

Autor: KARIN VOLMER
Viimati muudetud: 22/12/2011 13:19:01