Jalgpalliklubi FC Helios Võru treeneri Jaanus Vislapuu (tagaplaanil) sõnul muutub jalgpall Võrus üha populaarsemaks. Foto: Priit Lööper / VSport.ee

Kaks aastat tagasi loodud jalgpalliklubi FC Helios Võru pakub tulevikus konkurentsi JK Võrule, lubab noore klubi juht. FC Heliose juhatuse esimehe ja treeneri Jaanus Vislapuu sõnul on nende jalgpalliklubi nn püramiidklubi, sellel on haridusministeeriumi koolitusluba ning õppekava, mis pakub Eestis küllaltki haruldast teaduslikele alustele tuginevat jalgpalli.
 

Jalgpalliklubi loodi 2010. aastal ning see tegutseb praegu nii Tartus kui ka Võrus. Klubi Võru treeneri Jaanus Vislapuu suur unistus oligi kunagi saada jalgpallitreeneriks, praeguseks ongi see täitunud. „Ma olen käinud laskesuusatrennis väga pikka aega, sealt on ka jalgpallipisik pärit, sest mängisime treener Ants Joonase juhendamisel igas trennis ka jalgpalli,“ rääkis Vislapuu.
Laskesuusatamistrennist viis jalgpallipisik Vislapuu omakorda Tartu Ülikooli kehakultuuriosakonda jalgpalli eriala õppima, seal avastas ta oma tõelise kutsumuse. „Siis ma teadsin, et tahan kindlasti Võru jalgpalli uuele tasemele viia, ja mingil hetkel tundus, et aeg on küps, et Võrus jalgpalliga tegeleda ja seda arendada,“ ütles ta.
Praeguseks loodud jalgpalliklubi pole siiski tavaline, kus lihtsalt mängitakse jalgpalli, vaid selline, kus jalgpalli mängima õppimine käib teaduslikel alusel. Seetõttu on jalgpalliklubi registreeritud ka jalgpallikoolina, millel on haridusministeeriumi koolitusluba ja õppekava. „Lõuna-Eestisse on jalgpalliklubi loodudki sellepärast, et see oleks kättesaadav lapsevanematele ja lastele. Et pakkuda lastele alates lasteaiast peale võimalikult head jalgpalliharidust,“ rõhutas Vislapuu.
„Kui laps tuleb jalgpallitrenni, siis kõigepealt peab ta palliga harjuma, seejärel hakkame panustama tehnikale, koordinatsioonile: lasteaias toimuvad need tegevused erinevates mängudes. Kui laps läheb kooli, on treening lõbusam, kuid mida vanemaks ta saab, seda tõsisemaks muutub töö: kasvab treeningukordade arv, treeningute intensiivsus, treeningu pikkus ning harjutused muutuvad iga aastaga,“ tutvustab Vislapuu õpetamismeetodeid. „Alguses panen rõhku koordinatsioonile ja tehnikale, edaspidi hakkan nõudma söödumängu, meeskonnamängu: alguses 4+1, Eesti meistrivõistlustel 6+1.“
Vislapuu lisas, et kuna igal aastal tuleb jalgpalliplatsile võistlejaid juurde, koostab ta igaks aastaks ka plaani, mida ta aasta lõpus uuesti vaatab, kas see on ka toiminud. „Ma ei vaata, kas nad võitsid, ma vaatan, kas nad kasutasid õpitud asju. Tähtis ei ole noorteklassi tulemus omaette. Kui see tuleb, siis on hea. Tulemus peab aga tulema läbi mängu, läbi oskuse mängida. Ma ei taha, et lapsed õpiksid võitma, vaid ma tahan, et lapsed õpiksid mängima jalgpalli,“ rääkis Vislapuu oma visioonist.
Tegemist püramiidklubiga
Püramiidklubi tähendab, et klubi ei korja kokku ega kutsu enda juurde mängima suvalisi inimesi linna pealt, vaid meeskonna loomisega alustatakse nullist ehk tulevasteks vutistaarideks hakatakse koolitama juba koolieelikuid.
„Meie eesmärk on alustada puhtalt lehelt, alustada vundamendi ladumist lasteaiast ning kasvatada need poisid ise välja kuni täiskasvanueani. Eesmärk on, et mõni poiss võiks Võrust välja pääseda, kas siis Eesti Meistriliiga klubisse, välismaale või rahvuskoondisesse,“ seletas Vislapuu ning lisas, et see peaks juhtuma järgmise kaheksa kuni kümne aasta jooksul. „Praegu on klubis 2002. aastal sündinud ja nooremad, see tähendab, et kümne aasta pärast on nad umbes 18. See olekski iga, kus mängija peab olema võimeline oma mängu mängima.“
Praegu kuulub püramiidklubisse umbes 160 last: treeningurühmades on 60 ning lasteaedades käib ettevalmistustreeningutel veidi üle saja lapse. „Võrus toimuvad meil treeningud Päkapiku, Punamütsikese, Sõlekese ja Okasroosikese lasteaias. Lisaks Puigal Siilikese ning Väimelas Rukilille lasteaias,“ loetles Vislapuu kohti, kus Võrus trenni tehakse. „Lasteaiatreeningute mõte on selles, et lapsevanem ei pea oma last peale tööd kuhugi vedama, väikene laps ei jõuagi, vaid treeningud toimuvad kohapeal kord nädalas.“
Vislapuu sõnul kutsutakse igal aastal lasteaia ettevalmistustreeningutest treeningurühmadesse ka neid lapsi, kes hakkavad kooliteed alustama. „Kellel on näha, et on eeldused: kas poiss on kiire, kas ta on palliga sõber. Mõni poiss on kaval, mitte ainult jalgpallis, vaid ka mõtlemises – iga selline hea ja tugev külg tuleb pallimängus kasuks,“ ütles ta.
Vislapuu lisas, et pallimängus on neli komponenti: peab olema hea füüsis, tehnika, taktikaline pool ja psüühika. „Kui me suudame leida lapsi, kellel on üks-kaks head omadust neist neljast ning teised omadused on keskmised, siis on võimalus, et sellest poisist võib tulla jalgpallur, aga ei pruugi.“
Treeningurühmad, kuhu kuuluvad koolilapsed, käivad jalgpalli õppimas-mängimas Võru spordikeskuses ja Kreutzwaldi gümnaasiumis.
Tulevikutalente Võrus jagub
Praegu treenib FC Helios Võrus lisaks Vislapuule lapsi ka Kert Joakit. „Praeguse seisuga saame ilusti hakkama, aga lähitulevikus on soov laieneda, sest lapsi tuleb juurde ja siis on vaja ka treenereid juurde koolitada, et klubi muutuks suuremaks, ühtsemaks ja et oleksid paremad võimalused endale seatud eesmärkide täitmiseks,“ kõneles Vislapuu.
Praeguseks on klubi juba paar aastat tegutsenud, kas mõni noor paistab juba silma ka tulevase Poomi või Vassiljevi moodi?
„Jah, ikka on klubis kolm-neli, kes on Võru ning ka Eesti tasemel silma jäänud. Nimesid ma ei nimeta, sest noorteklassides võivad väga paljud hiilata, täiskasvanuna mitte. Aga näiteks täiesti tagasihoidlik poiss, kes ei hiilga, on lõpuks Eesti koondises,“ rääkis Vislapuu. Ta lisas, et hea näide sellest on Raio Piiroja, kes ei olnud noorena just „kõige teravam kriit karbis“, aga nüüd on pikki aastaid olnud Eesti koondise kaitse tugitala. „Selliseid poisse, kes on väga eredad, neid on.“
Peale selle, et osa lapsi võib noorteklassis tulemustega hiilata ning täiskasvanuikka jõudes täiesti ära kustuda, peab Vislapuu Eesti jalgpallis edu saavutamise üheks takistuseks ka asjaolu, et paljud andekad mängijad jõuavad Eesti ning ka maailm tippklubidesse liiga hilja. „Kui sa oled juba 25 ja pääsed FC Florasse – see on hea, et sa sinna pääsesid ning kindlasti võib ka Eestis teha hea karjääri, aga selles vanuses välismaale jõuda on juba keerulisem,“ ütles ta.
Vislapuu lisas, et parim jalgpalluriiga on kuni 30 eluaastat ning peale 30ste seas on ka erandeid, kes mängivad väga head jalgpalli. „Aga üldiselt siiski mingeid väga häid lepinguid neile keegi pakkuda ei taha.“ Tema sõnul lõpetavad jalgpallurid oma karjääri 30–35-aastaselt ning tulevad Eestisse tagasi. „Hea näide on Nõmme Kalju, kuhu kogenud mängijad on tulnud mängima ning viinud selle klubi Eestis hõbedale,“ tõdes Vislapuu.
Kui populaarne üldse jalgpall Võrus on?
„Ma arvan, et sellest hetkest, kui ma tulin Võrru jalgpalli arendama, on see iga päevaga aina paremaks ja populaarsemaks muutunud,“ lausus Vislapuu.
Võrus on probleeme
Vislapuu sõnul Võru jalgpalli arendamises tagasilööke siiani pole olnud, aga need võivad lähitulevikus tulla. „Kui näiteks ei teki piisavat treeninguaega sisetreeninguteks talvel, sest Võru spordikeskusesse kõik lapsed igavesti ära ei mahu, seal on palju teisigi klubisid,“ ütles ta. Praegu teebki Vislapuu tööd selles suunas, et oleks kindlustatud sisetingimused. „Need ei saa olema suured, saavad olema suhteliselt spartalikud, aga et oleks võimalus trenniaegu vabalt valida ning mitu korda nädalas treenida,“ lausus ta.
Tema sõnul on Võrus jalgpalli arendamisel suurim puudus ka see, et pole poole väljaku suurust kunstmuruga harjutusväljakut ning seda ka kusagilt ei paista. „Linn on öelnud, et spordiks rohkem raha ei anta spordikeskuse ehitamise tõttu,“ ütles Vislapuu. „Kui juba siis oleks targemalt majandatud, olnuks ka jalgpalli arendamise võimalused paremad,“ lisas ta.
On ka teisi probleeme: jalgpalliklubi FC Helios tahtis oma klubile saada Võru linna vana staadioni, see jäi aga paraku saamata, sest staadionil treenivad klubid kartsid, et siis kaob neil see võimalus üldse ära. „Suurem põhjus oli aga see, et osa kergejõustikutreenereid ei tahtnud, et seal (vanal staadionil – toim) jalgpalli arendama hakatakse, sest seal on heitealade väljak,“ rääkis Vislapuu. „Me soovisime aga staadioni murukatet renoveerida, et meil oleks staadion, kus me saaksime vabalt planeerida treeninguid. Minu poolest oleks võinud oda, ketast, vasarat heita, kui oleks inimestega kokku saanud, aga kergejõustikul on Võrus jalgpalli vastu põhimõtteline vastasseis, seetõttu muutus meie projekt ka võimatuks.“
Vislapuu ei nimetanud küll ühtegi nime, kuid ta ütles, et kergejõustikutreenerid on öelnud, et jalgpall on mõttetu spordiala, sest sellega niikuinii ei jõuta kuhugi. „Ma küsiksin: kas muude aladega jõutakse kusagile? Kui üks jalgpallur jõuab Võrust korralikku välismaa klubisse, siis ma arvan, et see on suurem kordaminek kui näiteks Eesti meistri tiitel maratonis,“ arvab ta.
Hoolimata kõikidest probleemidest ja muredest on Vislapuu siiski seda meelt, et Võrus on jalgpallile koht. Seda näitab kas või juba see, et veebruaris toimub Võru Helios Cup, kus neljal päeval nädalavahetustel mängivad 2002.–2005. aasta poisid.
Suvel peetakse järjekordne Helios Summer Cup, kus leiavad aset turniirid erinevate vanuseklasside vahel ning oodata on jalgpallureid ka naaberriigist Lätist, suve lõpus aga on suur jalgpallifestival kogu linnarahvale.
„Omalt poolt sooviksin ma rohkem positiivset suhtumist ning tooge ikka oma lapsed jalgpallitrenni, ses trenn on lõbus, õpetab tegema koostööd, arvestama teistega, on emotsionaalne, mõnes mõttes nagu elu. Ma arvan, et ta õpetab eluks väga palju,“ võtab Vislapuu kokku kõik põhjused, miks just jalgpallitrenni minna.

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 19/01/2012 10:29:13