Hummuli raamatukogu juhataja Elmar Orav tänab kõiki õnnitlejaid talle osutatud tähelepanu eest. Foto: Vello Jaska

Hummuli piirkonnas ja kogu Valgamaal hästi tuntud mees Elmar Orav on pühendanud suurema osa oma elust raamatutele ja tööle Hummuli raamatukogus. Ta on rikastanud kohalike inimeste silmaringi ja teadmistepagasit raamatulehekülgedele talletatud hindamatute tõeteradega juba 45 aastat. Selle märkimisväärse tähtpäeva puhul kogunesid Hummuli valla elanikud ja üldsuse esindajad kohalikku vallamajja, et tööjuubilari tehtu eest tänada.

Elmar Orav sündis 23. juulil 1941. aastal Valgamaal Hummulis. Ta on sõna otseses mõttes oma kodukoha patrioot. Kuigi raske ja kannatusterikas elutee on viinud teda mitmeid kordi oma kodukülast kaugemale ja pakkunud eluga edasiminekuks üsnagi ahvatlevaid võimalusi, on ta jäänud ikkagi oma lapsepõlvekodu, oma rahva ja raamatute juurde. Aga kõige rohkem kannab ta hinges mälestust emast ehk, nagu ta oma raamatus „Lapsepõlve radadel“ ütleb, „armastuse valgusest“. Inimesest, kellega ta on nagu nabanööriga kogu eluks ühte seotud.
Eesti riigile murrangulisel ajal eluteed alustanud nooruk sai oma esimesed teadmised ning arusaamad ümbritsevast maailmast Hummuli koolis. Kuid sellega tema püüdlused üha eredama vaimuvalguse poole ei lõppenud. Olgugi et tolle aja olud olid majanduslikult väga piiratud, suutis ta tänu oma tugevale tahtejõule lõpetada kaugõppe teel keskkooli ning omandada 1972. aastal Tartu riiklikus ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse.
Siit pole raske järeldada, et selle vaimuerksa mehe pärisosaks on olnud raugematu soov õppida ja ennast mitmekülgselt arendada. Sündinud mulgina, tunneb ta suurt huvi mulgi keele ja kultuuri vastu. Vaba aja aga veedab ta kultuuriüritustel, pikematel ja lühematel reisidel, koduaias ja -põllul, metsas. Sest lapsepõlves hinge süüvinud kodupaiga sõnatu kutse saadab teda tänini.
„Olen töötanud põllutöölisena, postiljonina, põllubrigadirina, majandusjuhatajana, metsatehnikuna ja õpetajana. Septembrikuus täitub mul 55 aastat järjepidevat töömeheteed käies. Tööstaaži on mul kogunenud nii palju sellepärast, et ma üheksa aastat samal ajal töötasin ja õppisin,“ meenutas märkimisväärse tööjuubelini jõudnud Elmar Orav.
Kuid nagu arvata võib, on kõige enam köitnud teda siiski raamatud ja töö raamatukogus.
„Mäletan, et mulle anti raamatukogu, mis tol ajal asus endises palvemajas Soel, üle 1968. aasta 1. mail. Fondis oli siis 14 300 raamatut. Ka Stalini teosed olid veel täiesti olemas. Asusin tööle metsatehniku ametikohalt. Kirjade järgi oli sel ajal 230 lugejat. Laenutasin aastas 4300 raamatut. Aasta-aastalt laenutuste ja lugejate arv kasvas. 1969. aasta 2. jaanuaril koliti raamatukogu peamiselt õpilaste huvidest lähtuvalt Hummuli koolimaja ligidale kohaliku sovhoosi kontorihoonesse,“ meenutas Orav neid kaugeid, kuid talle endale ja kogu Hummuli rahvale nii olulisi aastaid.
Kuid ta pole kunagi olnud pelgalt teadmiste allikate vahendaja, vaid on võtnud aktiivselt osa ka ühiskondlikust elust. Juba 1969. aastal valiti ta kohaliku külanõukogu rahvasaadikuks. See tegevus jätkus mitu valimisperioodi. Kaks aastat oli ta valla kultuurikomisjoni esimees. Aastatel 1970, 1979 ja 1989 tegutses rahvaloendajana. Ajavahemikul 1976–1985 oli ühingu Teadus allorganisatsiooni esimees. Aastatel 1975–1985 tegutses Hummuli raamatukogu juures raamatusõprade ühing, mis korraldas uudiskirjanduse arutelusid ja teemaõhtuid. Kõneaineks olid näiteks Aino Perviku romaani „Kaetud lauad“ ning Raimond Kaugveri „Meie pole süüdi“ tegelaskujud ja problemaatika. Toimus ka kohtumine Hummulis sündinud kirjaniku Herta Laipaigaga. Osavõtt teemaõhtutest oli aktiivne. Raamatuühingusse kuulus nendel ilusatel aegadel üle paarikümne inimese.
„Raamatukogutööl on oma võlud. Mind on paelunud siin võimalus olla kogu aeg nii-öelda rahva seas. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan hinnata ilu ja inimesi enda ümber. Tänu sellele on sündinud ka lood, mis ma olen paberile pannud. Tänini on paberile talletatud tuhat lugu. Osa nendest on ka juba raamatukaante vahel oma kindla koha leidnud,“ lisas raamatukogutööle truuks jäänud Elmar Orav.
Tema sulest on ilmunud mälestusteraamatud „Lapsepõlve radadel“ (2005), „Igatsus õnne järele“ (2006), „Kodupäikese all“ (2007) ja „Taas lapsepõlvemaile“ (2009). Valminud on raamatu „Hetki minevikust“ käsikiri, kus on ka mulgi murde Helme kihelkonna murrakus kirjutatud lugusid pealkirja all „Kui mi viil latse ollimi ...“.
Elmar Orava rahvahariduslikku tööd on märgatud ja tunnustatud. 1984. aastal sai ta üleliidulise ühingu Teadus tänukirja loengutöö eest. Sihikindla ja järjepideva töö eest raamatukogus on talle antud 25 tänu- ja aukirja ning lisaks veel neli aukirja raamatuühingult.
Hummuli vallavanem Enn Mihailov märkis samuti tunnustavalt Elmar Orava tööd raamatukogus ning autasustas teda valla tänukirjaga.
„45 tööaasta jooksul Hummuli raamatukogus on Elmar Orav otsinud kullateri nii raamatutest kui ka inimestest. Ja ta on neid ka leidnud. Raamatukogus ümbritsevad Elmarit tuhanded teosed, mis „Kevade“ ja teiste lapsepõlve lemmikraamatute kõrval on saanud ta saatjateks ja teenäitajateks läbi elu. Ka reisid nii kodu- kui välismaa paljudesse paikadesse on pakkunud talle avastamisrõõmu ja silmailu. Ergast vaimu, libedat sulejooksu ja õnne igasse päeva,“ soovis Elmar Oravale Hummuli pensionäride ühenduse Hõbejuus esinaine Endla Miske ja lisas: „Hea töö on nagu ilus laul, milles pole liigseid sõnu.“
Valga keskraamatukogu juhataja Endla Schasminväitis tööjuubilari õnnitledes, et Hummuli raamatukogu on soe, valge ja kodune. Ja kindlasti on see Elmar Orava teene, et raamatukogul on jätkuvalt palju lugejaid ja laenutusi tuleb aastas üle üheksa tuhande. „Tänan Hummuli vallavalitsuse töötajaid, põhikooli kollektiivi, Valga keskraamatukogu ja kõiki teisi, kellega koos oleme suutnud nii pikki aastaid oma kodukandi rahva vaimuelu rikastada ja silmaringi laiendada,“ ütles Hummuli raamatukogu juhataja Elmar Orav teda märkimisväärse tähtpäeva puhul õnnitlema tulnuid siiralt tänades.
 

 

Autor: VELLO JASKA
Viimati muudetud: 23/05/2013 10:49:09