Triinu Kõiv küsib ja juhendaja Toomas Asi selgitab. Foto: Mari-Anne Leht

Vana mööbli restaureerimine on populaarne: Räpinas Sillapää lossis alustasid huvilised reedel juba kümnendat hooaega, mööblit tehakse korda enamasti enda ja sõprade-sugulaste tarbeks.

„See on 1950ndatest lainelise uksega riidekapp, mille pinnalt on juba vana lakk maha võetud ja spooni parandused tehtud, nüüd tuleb pind lihvida ja uuesti lakkida,” tutvustas oma käsilolevat tööd Mari Kala, kes on hobi korras restaureerimisega tegelenud ligi 10 aastat.
Aastate jooksul on ta suurtest mööbliesemetest oma kodu tarvis korda teinud tigudiivani, teise õele ja kolmas on pooleli, kuid mööbli restaureerimine algas tal sõna otseses mõttes ühest tugitoolist, mille ta jäätmejaamast leidis just veidi enne vanema mööbli huviliste kokkutulemist.
„Vana viimistluse mahavõtmine puidust pindadelt nõuab kannatlikkust, kuna kemikaaliga niisutatud pinnalt tõmbame selle maha kaaplehega, milleks on klaasi- või metallitükk,” tõi Janika Teervalt näite ettevaatust nõudvast restaureerimistööst.
Kursuslastele on aeganõudvaim töö tigudiivani kordategemine. Kui elukutseline mööblirestauraator võib tigudiivani korda teha kuu-pooleteisega, siis neil kulub selleks kaks aastat. Nad käivad koos septembrist maini iga kuu neljal päeval, kokku ligi 20 tundi kuus.
Kui vanalt diivanilt on kate maha võetud ja pildistatud, sest fotost on taastamisel abi, kooritakse see raamini paljaks. Siis raam puhastatakse, võetakse välja naelad, naelaaukudesse lüüakse puidust grill- või hambatikud, seejärel kinnitatakse põhjatraatidele uued vedrud.
„Kõige olulisem, kuid ka kõige raskem on vedrude omavahel nööriga sidumine, sest kui vedrud on kehvalt seotud, vajuvad need istumise alt ära,” ütles Triinu Kõiv. Tal kulus enda sõnul neli tundi tigudiivani seljatoel oleva 18 vedru sidumiseks. Tigudiivani põhjal on ligi 40 vedrut, mis kõik tuleb samuti siduda.
Raskem töö on sidumine sellepärast, et nööri tuleb kogu aeg pingutada, mille tagajärjel lähevad käed villi ja marraskile. Vedrustamise järel kaetakse diivani seljatugi, põhi ja käetoed kotiriidega, seejärel polsterdatakse meriheina ja vatiiniga ning kõige lõpuks pannakse peale katteriie.
Korda tehtud tigudiivan võib maksta 2500–3000 eurot, ise diivani restaureerinu kulud võivad 1000 euro ringi jääda. Viimase sees on materjalile minev raha, juhendaja tasu, ruumide rent ja teised jooksvad kulud.

Lõkkesse viskamise asemel kordategemine

„Tigudiivanit, mis mul siin praegu pooleli, taheti lõkkesse visata,” andis Kala mõista, et on saanud sellele ja mõnele teiselegi hukkumisele määratud asjale anda uue elu. Midagi on ta leidnud ka müügiportaalidest.
Kala lisas, et Räpina ümbruse elanikud juba teavad tema hobist ja nii on talle ka üht-teist pakutud.
Kümne aasta jooksul on kursuslaste käes uue elu saanud erinevad asjad: kummut, riidekirst, toolid, lauad, peegel, öökapid ja muidugi tigudiivanid.
„Mõned on käinud kursustel eesmärgiga oma vana, armsaks saanud mööbliese korda teha ja peale seda lahkunud,” ütles juhendaja Toomas Asi, kes töötab ühes Tartu koolis puidutööõpetajana.
Ta on mööbli restaureerimist õppinud kolm aastat ametikoolis Soomes ning juhendab Räpina mööblirestaureerijate klubi liikmeid kuuendat aastat.
„Kõik klubi liikmed käivad tööl ning vanema mööbli kordategemine on nende hobi,” ütles Asi.
Ta märkis, et peamiselt teevad klubi liikmed korda eelmise sajandi algusest kuni 1970. aastateni valmistatud täispuidust mööblit, sest need on tunduvalt vastupidavamad paljudest tänapäevastest. Saepuruplaatidest tehtud asju on keeruline taastada, sest plaadid kipuvad ruttu purunema.
Eestimaa mõisates ja lossides olnud mööblit klubi liikmed paraku leidnud ei ole ja keegi ei ole ka pakkunud. „Eelmise sajandi viimasel kümnendil osteti Eesti väärt mööblist tühjaks,” märkis Asi.
Klubis on praegu koos juhendajaga 11 liiget, neist naisi on seitse. „Paarile-kolmele huvilisele on veel ruumi,” sõnas juhendaja.

Üks motivaator on lõpptulemus

Laupäeval kohal olnud ütlesid, et neid motiveerib lisaks soovile omada kodus oma kätega korda tehtud mööblit lõpptulemus. Kui tigudiivan lõpuks valmis, on selle peal hoopis teine tunne istuda või lesida, kui seda oleks ostetu peal.
Kui juba mitu aastat kogemusi seljataga, võiks ju kodus vabal hetkel nokitseda? Mari Kala ja Triinu Kõiv ütlesid, et kodus tuleb ikka oskustest puudu, sest nad ei ole ju ala õppinud. „Hea, kui saan tööd tehes küsida, kuidas kondiliimi mööbli küljest ära saada või mida teha, kui tooli üks jalg kõigub,” tõi Triinu näiteid. Ta lisas, et klubi kasutuses olevates ruumides on kõik vajalikud tööriistad olemas.
Vajaminevad uued asjad, nagu naelad, vedrud, vedrude kinnitamiseks kasutatav sadulavöö ja muu, ostetakse ühiselt, sest nii tuleb odavam.
„Sohvameistri poes Tartus müüakse pea kõiki meile vajalikke asju, tihedast kotiriidest naelteni,” sõnas Asi. Tema teada ei ole kagunurgas teist sellist klubi.
Oma osa kooskäimisel on selleski, et neil kõigil on üks ühine huvi: vanema mööbli restaureerimine.

 

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 26/09/2019 09:12:55