Vanemate või vanavanemate parim kink oma lapsele on kommenteeritud sugupuu, mis hõlmab sugujuuri nelja-viie-kuue või enama inimpõlve taha. Kohe võib kuulda ka väiteid: mida seal uurida, olid nad ju pärisorjuses maainimesed, kellele tekkisid isegi perenimed vaid paarsada aastat tagasi? Pealegi käis eestlase areng näljahädade, katkude, sõdade ja sakste alandava rõhumise läbi. Alles tänapäeval, tänu uuringutele märkame, missugune potentsiaal peitus meie eellastes, kes on andnud traditsioonid ja arvukalt võimekaid järglasi.

Ühised eellased
Harilikult lähtutakse sugupuude uurimises ühest või kahest esivanemast ja siis liigutakse edasi läbi mitme põlvkonna, kusjuures kõik järglased paigutatakse igaüks oma kasti ja nii saadakse uuritav tasapinnas sugupuu, mis hõlmab mitut põlvkonda. Samal ajal aga on veel mitmeid erinevaid lähenemisviise, mida paraku kasutatakse ja ka kirjeldatakse vähem.

Ühest nendest. Kui meile pakuvad huvi veresugulusliinid oma kaasaegsete või -teelistega, siis alljärgnev lähenemisviis on algul mõneti isegi raskesti mõistetav. Selgitame. Kujutleme ruumiliselt, et paikneme meid huvitava isikuga sugupuu erinevatel okstel ja erinevatel kõrgustel ja seejärel hakkame liikuma edasi puu tüve suunas. Niimoodi läbime okste mitmeid hargnemiskohti, kus asuvadki meie ühised eellased. Neid on arvukalt. Muide, nüüdisajal hõlbustab internetis kättesaadav Geni-süsteem tunduvalt meie endi sugujuurte otsinguid, kuid alati on hinnatud lähisugulaste kompetentne abi.

Sugupuu on iga isiku privaatne omand
... ja selle uurimine väga tundlik, hell ning isegi intiimne teema. Tahaks pikemalt peatuda nendel Urvaste ja Sangaste kihelkonna juurtega akadeemikutel (Vassar, Liimets, Vasar), professoritel (Haller, Lüüs, Puura, Sermat, Türk, Õiger jt), kirjanikel-kunstnikel-heliloojatel-näitlejatel-arhitektidel-sportlastel (Kangro, Vaher, Pärsimägi, Rimm, Tormis, Laidla, Hellat, Neuland jt), kes ühiste eellaste kaudu kuuluvad minu sugupuusse. Paraku seavad uuringutele oma piirid isikuandmete kaitse, autoriõigused jms. Neid piiranguid peab austama, kuid samas möönan, et need takistavad, teevad vaesemaks meie lugejatele teema avamise võimalused. Samas aga on nad kogumikus „Eesti elulood” (EE 14 kd) kõik olemas, sh fotod ja arvukad sugulusseosed.

Iga sugupuu sisaldab rikkalikku ajaloolist mälu ja peretraditsioone. Näiteks, harva meenutatakse vaesust ja raskusi, mis tuli läbida tulevasel professoril teel oma teadusharu tippu. Õiger meenutab: „Minu sünnitalu mahutas ühe katuse alla mitu põlvkonda: peale meie pere emapoolse vanaema, kasuvanaisa ja emapoolse tädi ning tädimehe, hiljem veel ka tädi kolm last. Niimoodi noored ja vanad pead-jalad koos, elati tol ajal taludes peaaegu igal pool“. (Vt Karl Õiger. „Ma tulin tagasi”. Printon, lk 13).

Edasi. „Elmar Haller alustas oma stuudiumi Tartu ülikoolis 1930. aasta sügisel, taskus 100 krooni raha. Ta tegi laenu tuttavatelt ja sugulastelt, sai toetust vendadelt ja nii suutis ta majanduslikud raskused kuidagi võita“ (Vt „Professor Elmar Halleri elu ja töö”. Tartu 2007, lk 26). Toonane vanemate tahe ja soov oma lastele head haridust anda oli muljetavaldav, kuid lõpuks tulemusrikas.

Väljapaistvad isikud paiknevad sugupuus n-ö säraküünlana, eriti need, kellele on paigutatud mälestusmonumendid avalikkusele, sh parkidesse (Treffner, Neuland, Haller jt). Ütlen vaid, et olen leidnud suuri isiksusi oma sugupuus ligikaudu paar tosinat, paljudega neist on/oli meeldiv kontakteeruda.

Andekuse geen
Meie eellaste potentsiaal on väljendunud mitmeti ja mõned uurijad on püüdnud rõhutada isegi nn andekuse geeni (Vt Mati Laane. „Andekuse geen baltisaksa ja Eesti suguvõsades”). Harilikult ma ei kasuta väljendit suguvõsa, sest selles on midagi laialivalguvat, veresugulusliine mittearvestavat, mistõttu oma uuringutes kasutan vaid väljendit sugupuu. Seni ma hõimlasi peaaegu ei olegi uurinud.

Eesti paari-kolme viimase sajandi areng oli lausa tormiline, mis tõi esile palju andekaid noori, enamiku juured talutares. Aastatel 1816/19 vabanesid Eesti- ja Liivimaa talupojad pärisorjusest, vaid sada aastat edasi, s-o aastal 1919 alustas Tartus tööd rahvusülikool ning 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Juhtus midagi lausa võimatut! Õppetöö ja asjaajamine Tartu ülikoolis korraldati eestikeelseks ning õppejõudude enamik komplekteeriti talupoeglike juurtega isikutest. Neist kasvasidki tulevased professorid, sh minu kolleegid ja kaasteelised.

Kui rääkida juurtest, siis rohkem tahaksin teada, kes olid need 18./19. sajandi Urvaste ja Sangaste talupojad: Lasokese Peep, Hinni Rein ja Samuel, Letti Pedo, Hango Mikk, Hälla Mikk, Kärige Henno ja Pedo, Utsu Hendrik, Vaheri Andres jt, kelle järeltulijatest kasvasid nimekad teadlased, professorid, kultuuritegelased, poliitikud jne. Paraku on sajandite taguste isikute kohta kirjalikke andmeid väga vähe, sageli teame vaid nime, talu, abikaasasid ja lapsi. Siiski võime üht-teist teada saada läbi põlvkondade kestnud pere- ja talutraditsioonide, mis sageli ulatuvad tänapäevani.

Uuringute varal tunnen uhkust nende väärikate eellaste ja nende järglaste üle. Nende inimeste väärtushinnangute ja maailmavaatega seonduvad arusaamad annavad elule ja tegevusele sügavama tähenduse ja eesmärgi.

Teadlasdünastiad
Eestis puudus oma rahvusest aadelkond, kuid seda on edukalt korvanud meie omad nn siniverelised, s-o haritlas-, kultuuri, teadus- jt valdkondade esindajad. Olen alati rõhutanud teesi: kui oma rahvusest võrsuvad teadlasdünastiad, siis see seik iseloomustab etnose vaimset küpsust.

Edasi vaid mõnest isiksusest. Akadeemik Vasarast räägime kui kolmanda põlve professorist, kes on sündinud ja üles kasvanud põlise arstiteaduse dünastia viljastavates tingimustes. „Eks geenid, mis on sinu sees, määravad omajagu. Kellele ikka lennata pole antud, see seda ei suuda, need, kes suudavad, üritavad ka jõudumööda“ (Vt Margus Maidla. „Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju”. Tln 2014, lk 595). Sugupuus on veel professoreid: isa ja poeg Vambola ja Kulno Türk, Elmar ja Kristjan Haller, isa ja tütar Heino ja Airi Liimets jt. Mõistagi on sugupuu n-ö arenev organism, mistõttu aastate möödudes võime siia lisada üha uusi ja uusi nimesid.

Lõpetuseks. Põlvnemislugu on rahvuse omapära, mõtte-, haridus- ja kultuuriloo osa, mis kaugemas perspektiivis toetab etnose ja riigi arengut ning säilimist. Seda lastele edasiantavat kinki on raske ülehinnata.

 

 

 

 

 

 

Autor: VAMBOLA RAUDSEPP, emeriitprofessor, Põlvamaa
Viimati muudetud: 07/05/2020 10:18:38