Foto: erakogu

Lumi sulas ära ja kolm kilomeetrit kruusast külateed muutus mõneks päevaks mudamülkaks. Vahepeal lasti liigelda ja prügiautolgi ära käia. Tuli uus lumi, sulas ära ... ja ajalugu kordus, teest sai taas sõiduautole läbimatu mudamülgas. Iga-aastane asi, juhtub kevadel (tänavu siis esialgu kaks korda), kohati sügisel, paduvihma korral suvelgi. Külarahvana peaksime olema sellega harjunud ja leppima. Juhtub seda ju ainult lühikeseks ajaks ja enamasti teevad nii päike kui tuul üsna kiiresti imet.

Kuidagi ei tihka vallavalitsuse poole pöörduda, et ehk ikka saaks siia külateele mingi nipiga kõvakatte. Meil ju siin vaid üheksa suitsu ja näputäis inimesi. Kindlasti on ülal vastu Tartumaad ja all vastu Setomaad ulatuvas omavalitsuses külasid, kus leidub rohkem inimesi, keda kruusateede halb olukord mõjutab. Ja veelgi hullemaid ning pikemaid halbu teidki.

Ma ei oota sel nädalal posti. Ega postitädi „pirukas” mingi ekstreemmaastur ole. Ma ei pääsenud sel nädalal oma madala esiveolise autoga kontorisse ega objektile tööle, aga häda sellestki, suurem osa asjadest saab kaugtööna tehtud, side toimib. Tõsi küll: näiteks teisipäeva hommikul lubanuks kahutanud tee külast masinaga välja pääseda – aga puudus kindlus, kas päeva jooksul kerkivad ja teed sulatavad plusskraadid õhtul tagasi koju lasevad.

Jalgratas pool teed käekõrval, sai alevikus poes ära käidud ja jaksu on esiotsa piisavalt, et vajadusel linnaski (5+5 km) toidujahil käia. Aga ratast läbi porirööbaste lükates lõi siiski hirmu nahka, kui järgnev kohale jõudis.

Kui mõni naabrimees deliiriumis märatsema või kaklema kukuks (jumalatele tänu, selliseid mehi meil siin pole!), siis jõuaks kohalik politsei tänase seisuga ilmselt kohale jalgsi. Seega kes teab millal.

Kui kellelgi meie küla peredest saun põlema läheks, siis saaks päästeamet põlengut eemalt maanteelt binokliga jälgida ja ämbri abil kustutajaid telefonitsi juhendada. Raske päästemasin täna siia ei pääseks.

Kui ma küttepuid tehes mootorsaega jalga saeksin või mõni eakam külaelanik infarkti saaks, siis jääks ilmselt vaid loota, et kiirabi kuskilt helikopteri leiab ja sellega siin märgade põldude vahel mõnele kuivemale lapikesele maandutud saab.

Ausõna, see teede lagunemise aeg teeb nõutuks – no ei oska midagi teha, kui tee seisukord halvimal juhul elu ja surma küsimuseks osutub. Tuleb vist vaid loota, et seda ei juhtu? Hankida vintsiga džiip? Või siiski asuda petitsiooni koostama, et paluda ja nõuda kruusatee ehitamist aastaringselt läbitavaks?

Tean, et meie küla pole selles mures üksi. Olen seda mõtet varemgi väljendanud: riik võiks vähemalt ühel aastal eraldada neljarealiste supertrasside ehitamise raha kohalikele omavalitsustele põhjatute poriteede kaotamiseks.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG, Räpina valla elanik
Viimati muudetud: 18/03/2021 09:01:58