Foto: Ivi Lepland

Ei loe, milline on parasjagu ilm. Olgu vihm või tuul või äike – ma lähen ikka ja leian end jälle Kirikumäe järve kaldal uitamas. Minu puhul ei kehti ka see, et peab minema mõneks ajaks kuskile kaugele teise linna või maale ära või pidama pausi, et siis paremini kodusest ilust ning asjade olemusest aru saada. Armastan seda, mida Looja Eestimaale loonud ja milliseid tundmusi puhtas looduses viibimine pakub.

Aga mõnikord saab looduse võlu vastu võtta ka teisiti, näiteks pildikeeles. Eriti nauditav on see siis, kui mängus on olnud profikaamera ning inimene selle kaamera taga osanud näha nüansse ja tema peen tunnetus on tabanud detailide rohkuse.

Viimatine selline võimalus avanes Vastseliina rahvamajas, fotonäitusel, mis kui
armastusavalduse väljendus Kirikumäe järvele. Loominguline filmimees ja fotograaf Ago Ruus on kõigile nautimiseks välja pannud paremiku, paraku ruumi puudumise tõttu küll ka vähemiku oma fotoloomingust Kirikumäe järve kohta.

Näitus algab lühitutvustusega kirjapildis, millised sündmused on toimunud järvel ja selle ümbruses. Seejärel saab süveneda aerofotosse. On maagiline näha kõrgustest pildistatud järve
tõepoolest südamekujulisena. Sügavsinine vesi, rohetavad rabasaared. Vaid hetkega võid
silmadega nähtut enda meeltesse kujustada ning järve ümber matkama minna, lisaks maastikul teisi veesilmi leides.

Jätkame teekonda.

Udune varahommik järvekaldal ja kui oskad märgata, siis õigupoolest täielikult Sinu ümber.
Sihvakas paat, mis näituse autori sõnul meenutab talle justkui põnevat veelooma.

Vesiroosid ühes salapaigas ... Kes vähemalt poole teed järveäärt mööda matkanud, on suvel kindlasti selle koha leidnud, nii nagu putukaski kollasel õiesüdamel.

Päikeseloojangud on inimesi ajast aega võlunud. Ei loe see, et neid on kordades nähtud ning isegi pildistatud. Näitusel olev foto justkui tõmbab Sind endasse, rahustab meeli ning pakub mediteerivat rännakut eelkõige iseenda hinge seltsis.

Oma osa on täita väärikatel mustvalgetel fotodel. Nendel nähtu annab selgelt aimu looduse
muutumisest ning inimeste tegevustest järvel ja selle ümbruses. Olgu see siis lustlik
veesuusatamine, kalastusretk koos sõpradega või hoopiski ühe tuntud Eesti filmi „Karoliine hõbelõng” võtted Kirikumäe järve vetel.

Ei saa üle ega ümber salapärastest näkkidest. Muide, nad on päriselt selles järves elamas, olen
jaaniööl kuulnud nende kutsuvat laulu ... Kui soovite näha, kuidas näkid välja näevad, peate
fotosid eriti tähelepanelikult silmitsema, seal paljastub nii mõnigi saladus ja kaunis detail ...

Saladus ... Elu ongi tegelikult kaunis ja salapärane. Sellepärast ei raatsigi ma kõikide
näitusefotode kohta rohkem kirjutada. Pigem loodan, et leiate ise aega ning tahtmist tulla kaema ühe põlise Võrumaa mehe erilist loomingut.

Aitäh, Ago Ruus, tehtu eest. Ja jääme ootama, et jagad meie kõigiga jätkuvalt oma uusi ning
omanäolisi loominguhetki.

 

 

Kirikumäe
Kaldajoon justkui on maalitud
kuuskede tipud tõusus ja languses,
järve pind tume ja hääletu,
pilliroog õhtuses valguses.

Olen kuulnud siin kevadet
lustlikult rõkkamas,
rebasejälgi näinud sulaval jääl.
Tundnud sookailu tugevalt lõhnamas,
sügavast veest leidnud
võimsaima väe.

Läbi sooja ja heleda jaaniöö
aimanud näkkide vallatut naeru,
hommikuudus
nende tantsust saand' osa.

Nähtu mul meenutab
muistendi kauneimaid aegu,
koidikul helisenud kauge
kellade kõla ...

Päike nii hele, see silmisse hakkab,
vesi on pehme, teeb kehale pai,
suvine päev minus isukalt matkab,
ees ootab hõbejas sillerdus vaid ...

Hanede hüvastijätt metsade keskel,
peatuspaik lindude parvel ...
Sügisejahedad vaikusehetked,
külm kuuvalguse peegeldus järvel.

See paik kannab ilusat
saladust endas,
tihti tunnen, kuis ulataks
keegi mul käe ...
Siia tulles minu olevik
kaugele lendab,
armastan Sind, minu Kirikumäe ...

 

Autor: IVI LEPLAND
Viimati muudetud: 27/05/2021 09:48:18