Olev Kasak. Foto: LL arhiiv

Olen vähestest elusolevatest, kes on oma silma ja kõrvaga näinud ebaseaduslikku relvastatud riigipööret ja 80 aastat tagasi, 14. juunil 1941 olin 15-aastasena küüditamise ohver.

Austatud lugejad – allpool toodud kirjaridu pean oma kohuseks selgitama, kuidas kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja suur osa Eesti Vabariigi loojatest kaotas Siberis või vanglates elu.

Esiteks: elame juba ligi 30 aastat taastatud Eesti Vabariigis, aga oleme siiski maha jäänud Põhjamaadest ja paljudest vaba maailma riikidest, sest meil on mitu tuhat alkoholi müügipunkti, mille tõttu on üle 20 000 elujõulise inimese kaotanud oma elu – elu arendajad ja järeltulijad.

Teiseks: riigikogus ei ole jõutud selle aja jooksul hukka mõista alkoholi tarbimist ja kohvikutes-baarides jne müüakse alkohoolseid jooke edasi. Õigustatakse nn vaikivat ajastut, mille tagajärjel on tehtud palju ebaotstarbelisi otsuseid, mille tagajärjel on tohutud rahasummad kulutatud kasutult – „vaikiv ajastu“ kestab moonutatud viisil edasi.

Kolmandaks: haridus-, kultuuri- ja kaitseministeeriumis ei tehta piisavalt koolitusi, mis annaks suunised tervislikuks patriootlikuks eluviisiks, mis oleks Eesti hümni sõnadega kooskõlas (suur hulk inimesi ei tea hümni sõnu ja viisi).

Tuhanded elanikud on lahkunud kodumaalt või siirdunud tööle välisriikidesse, kus ei ole olnud nn vaikivat ajastut, metsavendi, Siberi küüditamist ja diktatuuri. Meil kulutatakse suuri rahasummasid nende teemade mälestuseks, mis on küll vajalik, aga mitte midagi ülevalpool mainitud minevikust, et see ei korduks.

Minu arvates jõuame Põhjamaadele järele mõne aastaga, kui valime riigikogusse karskeid, patriootlikke, ajalootõe austajaid kodanikke. Ja rahvas peab valima presidendi! Nii oli kirjas ka vabadussõjalaste põhiseaduses, Konstantin Päts aga kuulutas rahva haigeks ja lasi valida pugejatel enda presidendiks.

Soovitan lugda raamatuid: 1. Willam Tomingas „Vaikiv ajastu Eestis”, 2. August Ots „Miks kaotasime iseseisvuse”, 3. Hamilkar Mengel ja Heinold Okas „Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine, Artur Sirgi lugu”, 4. Evy Laamann-Kalbus „Tõde ei põle tuleski. Ühe eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused”, 5. Hamilkar Mengel „50 aastat” jne.

Lõpetuseks – palun ärge laske end mõjutada valeinfoga, et tänu Pätsile jäi eesti rahvas alles. Vaikiv ajastu tuleb hukka mõista riigikogu ja ajalooõpikute tasemel.

Toon näite – minu ema vend Voldemar Prins läks Vabadussõtta ja pärast Tartu ülikoolis sai tuttavaks Artur Sirguga, nad olid ühevanused. Artur Sirk rääkis sõpradele, et kui nad tulevad võimule, siis pannakse ka Aseri tsemenditehas tööle, et anda paljudele tööd ja riigi kindlustamiseks ehitatakse kaitseministeeriumi plaani järgi rajatis tasuta või soodsa hinnaga, et muuta Eesti territoorium raskesti vallutatavaks. Need annaks „suurele naabrile“ noodi ja paneks mõistuse pähe, kuid selline plaan võib ka nurjuda, nagu 1918.-1920. aastal sündis.

Minu isa oli ka Vabadussõjast osavõtnu, ta teadis sõjakoledusi. Meid oli neli last: Vambola, Hilja, Rein ja mina. Misso alevikus Järvesaare talus ehitas isa garaaž-töökoja alla keldrisse raudukse taga keldri, mis oli vajadusel perekonna varjupaik.

Olin Siberis 16,5 aastat, jäin ellu tänu emale-isale, kes meid kasvatasid tervisliku toitumise taustal, õpetades igal moel eluraskustest jagu saama. Jõudes Siberist tagasi, ehitasin Võru suvilarajooni, Kosele ka keldri, kus põrandal väike kaevuke veevõtmiseks ja korsten algas keldrist, et vajadusel pliiti kütta ja sellel toitu teha. Need mõlemad keldrid on veel alles, keda huvitab, sellele võin näidata.

Soovin lugejatele head tervist ja edu kõigis elu edasiviivates ettevõtmistes.

Parimate soovidega

OLEV KASAK

Võrus, suvel 2021

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 01/07/2021 09:22:27