Alpid. Foto: Mari-Anne Leht

Iga reis kodust kaugemale on isemoodi ja avardab maailma. Mujal nähtu ja kogetu jääb meiega aegade lõpuni ja on rahast väärtuslikum, ka siis, kui näed killukese ühest, teise teisest ja kolmanda kolmandast riigist.

Isola Bella saar asub Põhja-Itaalias, Lago Maggiore järves Stresa linnakese vastas. Esimene koht, kuhu sellel reisil jalad maha sain, oligi mäe jalami ja järve vahel asuv väikelinn Stresa, mida omal ajal on külastanud ka Ernest Hemingway.

Saarelt tuleku järel kõndisime linnas, kus on kolm-neli lühikest rahvarohkemat tänavat. Ostsin ühest poest euro eest pooleliitrilise pudeli vett, Isola Bellal küsiti sellise eest kolm eurot.

Linnakeses pikemalt kõndijat minust ei olnud, sest vintsutused Itaaliasse sisenemiseks ja Riia lennujaamast läbisõiduks vajalike nn koroonapaberitega seotu, magamata öö ja lennud võtsid energia. Kõndisin kalda äärde pingile istuma, sest kokkulepitud ajal tuli grupile sinna buss järele.

Vaatasin Lago Maggiorel kulgevaid erineva suurusega veesõidukeid. Nemad seal sõidukites nautisid vaateid mägedele, meid viidi kaatriga mõne minutiga Isola Bellale ja tunnid hiljem toodi sama ruttu tagasi.

Saar kuulub Borromeo suguvõsale. Kuidas Borromeo perekond saarel asuvas palees käib, kas helikopteri või isikliku veesõidukiga, ei märganud küsida. Palee jäi väljast tervikuna nägemata. Kas ma ei osanud või ei olnud seda saare napi pinna tõttu igast küljest avatuna võimalik näha. Sissekäik tundus tagasihoidlik, ruumid mitte. Kõik peale aia jättis kokkupressitud mulje.

Kuid 17. sajandist pärit palees suguvõsa sel päeval oli. Nii meile teatati ja mitme kõrge akna ette tõmmatud rulood andsid omanike kohalolust sõnadeta märku.

Osa palee ruumidest ja aed on turistidele avatud ehk siis turistid toovad 14-liikmelisele Borromeo suguvõsale osa sissetulekust.

Oli augusti esimene reede ja Itaalias on sellest päevast taas maski kandmise kohustus. Paleesse sisenemisel mõõdeti kõigil temperatuuri, minul esimest korda mullu alanud pandeemia ajast. Palee giid meenutas, et eelmisel päeval oli majas tuhandeid inimesi, kuid esimesel piirangute päeval olla külastajaid äärmiselt napilt. Ilmselt on ka itaallased piirangutest tülpinud.

Palees kuulsime, et siin on käinud mitmed ajaloos tuntud persoonid. Nägime tuba, mille ühe sisemise seina ääres on lai voodi, kus olla öö maganud Napoleon.

Läinud sajandil, täpsemalt 1935. aastal sõlmisid Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia Borromeo palees natsismivastase liidu. Ühe ruumi seinal on dokument või selle koopia, kus on ka hiljem poolt vahetanud Mussolini allkiri. Mõne ruumi laed on väga kõrged ning see viis mõttele, et osa baltisakslaste mõisad Eestis ja Lätis olid selle palee kõrval ikka majakesed.

Kui tuur ruumides läbi, juhatati meid omapäi aeda uudistama. Aed on võrratu, kuid kuumust on sama palju, kui juunis-juulis kõige kuumematel päevadel meil. Palavus ja päikesevarju puudus sundis rutem kui muidu alla kitsale kaldaäärsele kaubatänavale. Siin pakuti müügiks salle, kleite, nahast erineva suurusega rahakotte jne. Hinnad turistilõksule vastavad.

Ostsime toakaaslanna Merlega kumbki väikseima müüdava pitsatüki, leidsime enam-vähem vilus oleva laua, et selle ääres nälga kustutada. Kas sõin liiga aplalt, igatahes kolmandik pitsat jäi järele. Panin selle kotti õhtueineks, sest ei toit ega raha ole raiskamiseks.

Imelised hetked Lugano promenaadil
Järgmisel hommikul võtsime suuna Šveitsi. Piiri ületamisel oli bussijuhil ja giidil ametnikega veidi asjaajamist, kuid kõik möödus ilmselt sujuvalt. Etteruttavalt: tulime õhtul taas Varese hotelli ööbima, sest Itaalia hotellides on hinnad odavamad kui naabrite juures Šveitsis. Ei siis ega järgmise päeva hommikul tundnud ükski ametnik Itaalia-Šveitsi piiripunktis meie vastu minutikski huvi.

Esimene sihtkoht oli Ticino kantonis asuv Mini-Šveits, kus näeb riigi olulisemaid ehitisi ja muid vaatamisväärsusi mõõtkavas 1:25-le. Viimaseid on seal üle 120. Kuna ma Šveitsi vaatamisväärsusi ei tunne, ei tekkinud ühegi miniatuurse objekti juures äratundmisrõõmu. Abi ei olnud ka väikesest brošüürist, kus numbri kokkuviimisel saanuks teada, millise objektiga tegu, sest kiri seal oli sama pisike kui meil šampoonipudelitel. Mõnus hommikune jalutuskäik, kus sai inimeste peent tööd imetleda.

Samas Ticino kantonis on mägede vahel imekaunis Lugano järv ja samanimeline linn. Linna promenaadil jalutamine oli reisi üks tipphetkedest, hoolimata sellest, et järve kohal olid tumedad pilved. Muidugi olid vaated Lugano järvele ja selle taga olevatele mägedele need, mis tegid promenaadil kõndimise nii meeldivaks, et võinuks sinna veel mitmeks tunniks jääda. Kuid ilusad hetked kaotavad sära, kui neid saab liiast.

Veidi hinnast ka. Keskmine kogus rohelist salatit linna ühes tagasihoidlikus toidukohas maksis pea kümme eurot. See on 26 kantoniga Šveits. Kantonit võib meie maakonnaga võrdseks lugeda.

Päeva lõpetasime Bellinzona linnas, mille keerulisest ajaloost jäid meelde üksikud killud ja vihma ka sadas.

Teine pärl: karm Via Mala kuristik
Reisikavas oli märgitud, et Via Mala on suurim ja muljet avaldavaim kuristik Graubündeni kantonis, ja seegi, et Via Malani jõudmiseks ületame 2065 meetri kõrgusel asuva San Bernardino kuru. Kuru ületamine miskipärast enam silme ette ei tule.

Via Mala juures tibutas vihma. Esmalt soovisime mõistagi WC-sse minna, mille eest tahtis automaat euro. Turistide ligitõmbamiseks platvormidele ja all tormleva veekeerisega tõtt vaatamiseks on ehitatud turvaline trepp, viimane, järsem osa tunnelis ja platvormideta.

Vesi kuristiku põhjas kees sellise kiirusega, et iga ese, mis sinna vaataja käest võib kogemata kukkuda, läheb sekundi murdosaga allavoolu. Elusolendil tormlevast keerisest vaevalt pääsu on. Vee võim kuristiku põhjas ja edasigi on kuri, kuid ometi lummav. Inimene on kuristiku ja tormleva vee ees eikeegi.

Hakkasin vaikselt tagasi minema. Järsk tõus võttis kergelt hingeldama.

Valguse kätte jõudes vaatasin platvormidelt järske mäenõlvu nii vasakult kui ka paremalt ning mõtlesin, et kuidas küll väga ammusel ajal ehk siis aastal 218 enne meie aega suutis Hannibal, kuulus Kartaago väejuht, Alpid ületada. Tõsi, ta kaotas palju mehi, hobuseid ja enamiku elevantidest, aga Alpid ta ületas ja seda roomlaste suureks meelehärmiks. See oli teise Puunia sõja ajal.

Via Mala juureski on millalgi mööda mäenõlvu hobustega mindud, mida näitasid nõlvale kinnitatud metallist hobuste kujutised.

Kohapeal müüakse suveniire, Šveitsi šokolaadi tahvleid ja raamatuid. Sajagrammise tahvli eest tuli sama palju tasuda kui kampaania ajal Kalevi 300-grammise tahvli eest meie poodides.

Õhtupoole jõudsime suusamekasse Davosi, mida tuntakse ka majandusfoorumi kohana, ning kirjandushuvilised teavad, et ühes siinses sanatooriumis oli omal ajal ravil ka Thomas Manni naine Katia. Kirjanik ammutas sealt ja ümbrusest ainet „Võlumäe” kirjutamiseks. Selle teadaandmiseks on linna ühes varjulises paigas infotahvel. Sanatooriumimajani ma ei jõudnud, ikkagi kõrgemal. Kes ära käis, ütles, et maja on tellingutega piiratud.

Linn jättis masendava mulje just erineva suurusega karpmajade domineerimise tõttu. Ei midagi eriilmelist ega meenutamist väärivat.

Enne Austria piiri oli peatus ühes ilmetu ümbrusega kohas, kus ühel pool kohvik ja hotell, vastas poeke ja tasuline WC, eemal madalad mäed ja veesilm. Sihitult ringi kõndides mõtlesin, et frankide kulutamisest võinuks ju enne Davosi teada anda, neid saanuks sealsesse toidupoodi jätta.

Järgmisel hommikul olime Innsbruckis. Armas Austria linnake, mille peatänav kannab mõistagi Habsburgide soost monarhi Maria Theresia nime.

Siin tegin vea, et jätsin Maria Theresia poolt ümber ehitatud Hofburgi lossi minemata. Lohutan, et omanäoliste fassaadidega maju oli ka tore vaadata, kuid linna üks tunnustest, kuldkatusega maja jättis mu külmaks.

Lõpetasime mägedes
... mille nautimiseks kulusid reisi viimased poolteist päeva. Esimese päeva sihiks oli Hohe Tauerni rahvuspark, mis asub ligi 2400 meetri kõrgusel, mõnedel andmetel 100 meetrit kõrgemal, ja kuhu viib 48 kilomeetri pikkune mustkattega tee.

Ühes vahepealses peatuses nautisime vaateid mägedele ja ostlesime. Ostsin Alpi vaadetega seinakalendri ja purgi ümiseja ehk koopaorava salvi. Viimase kasulikkusest ei ole veel asjatundjatega konsulteerinud.

Vaated mägedele, mis tee peal ja lõpp-peatuses on vaatajale mitu korda kaugemal, kui seda on naaberriigis Via Mala juures, on imelised. Kui bussi ülesrühkimise ajal tagasi vaatasin, võpatasin alati. Mäed ja sõit mööda mägiteid, mis siis, et olen varemgi selliseid teid läbinud, Transilvaanias näiteks, on reisi kolmandad tipphetked.

Kui lõpuks kohal olime, saime taas silmade kipituseni mägesid vaadata ja tee serval nägime ka koopaoravaid. Jalutasime Merlega veidi kõrgemale − Austria pikaaegseima valitseja, 1848. aasta lõpust surmani, 1916. aasta novembrini troonil olnud keiser Franz Joseph I jahimajakesse. Ikkagi koht, kus on viibinud ajalooline isik.

Mõtlesin, et majakese ümber oli Franz Josephi ajal vaikne, sest turistid siis ei liikunud ja sellist teed majani ka ei olnud. Oletan, et majas oli vaid keiser saatjaskonnaga ning eemal igavesed mäed. Samal kõrgusel asuv klaasist kolmekorruseline vaatlustorn tundus selles paigas võõrkehana. Naasin torni esimeselt korruselt kahetsuseta.

Päeva lõpetasid õhtusöögi järel kohalikud rahvatantsijad ja -lauljad, kelle etteasted olid mõistagi tugevat aplausi väärt.

Viimase päeva hommikupooliku veetsime taas Austria Alpides, mitte küll enam nii kõrgel, kui seda olid Grossglockneri piirkonna mäed. Seekord sõitsime köisraudteega 1760 meetri kõrgusele Kaisergebirge mägedesse, kust uljad jalgratturid tuhisevad ülevalt mööda käänulisi radu allapoole. Nautisime vaadet mägedele. Äkki tekkis soov helistada ligi 1800 meetri kõrguselt Võrru, et kuuldavuses veenduda. Kuulsin kolleegi häält sama hästi kui seda Kirumpäält Võrru helistamisel (kuuldavus Võru poolt oli samasugune – toim).

Viimane peatus oli Tirooli liidumaa Kufsteini linnakeses Inni jõe ääres. Siit ostsin mõned Austria šlaagritega CD-d ning hiljem ka jäätist, mis jäi reisi viimaseks ostuks.

Leidsime Merlega Inni jõe kalda äärest pingi, kus rahulikult nähtule-kuuldule joon alla tõmmata. „Mulle meeldis Borromeo loss ja aed, muidugi mäed ja Austria rahvamuusikute esinemine,” järjestas ta.

Ilmselt veel mõnda aega tulevad silme ette Lugano järv ja mäed selle taga, Via Mala kitsas kuristik tormava veega ning Alpid. Esimene oli hingele, kaks viimast kinnitasid, et loodus on inimesest võimsam.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/09/2021 09:37:48