Katleen Schmeiman. Foto: erakogu

Katleen Schmeiman (17) on aktiivne Põlva gümnaasiumi 11. klassi õpilane, kelle hobide nimekiri on väga pikk. Käsitöö on üks neist. Eriliselt on Katleeni südame võitnud masinaga kudumine ning küünalde ja seepide valmistamine. Teistest noortest eristab aga Katleeni kirg mesinduse vastu ja rahvusvaheliselt mesinike võistluselt on tal ka neljas koht ette näidata. 2020. aastal oli Katleen noore looduskaitsja märgi laureaat. Et ennast juba aegsasti ülikoolis pakutavate võimalustega kursis hoida ja end arendada, võtab südikas neiu kooli kõrvalt TÜ teaduskooli kursusi. Katleeni arvates tuleb lisaks vaimu virgutamiseks ka kehale uut energiat anda ja selleks käib ta iga päev jooksmas. Kes palju teeb, see palju jõuab!

Põlvamaal Vardja külas elava Katleen Schmeimani ellu tuli kõigepealt käsitöö. „Kui ma juba lasteaias käisin, siis ma kudusin oma esimese salli. Muidugi vanaema abiga,“ tunnistab Katleen. Peale kudumise jõudis Katleeni ellu ka sojavahast seepide ja küünalde valmistamine, neid kingib või müüb ta nüüd tuttavatele. „Jõulukingitused teen alati ise,“ ütleb neiu.

Enim on aga tema südame võitnud just kudumine ja ka on Katleen aastate jooksul oma oskusi aina rohkem täiustanud. Lausa sel määral, et nüüd on tal kodus kudumismasin, millega sokid-kindad-mütsid lausa lustiga valmivad.

„Kudumismasinaga kudumine on tõesti kiirem protsess. Sa saad küll soki kiiresti valmis, aga lisaks peab ju lõngad kinni panema ja maha jooksnud silmused on vaja üles võtta. Lisandub veel kokkupressimine ja õmblemine,“ räägib Katleen. Kokkuvõttes suurt ajavõitu kudumismasin tema meelest ei too.

Ka on ta kindel, et masinaga kududa on keerulisem, sest näputööd on palju enam, kui võiks eeldada. Kuna käsitööd neiu ellu jagub, on teisedki tema hobist osa saanud, näiteks emale kudus Katleen Haapsalu salli. Käsitöö, mida muidu tikutulega taga aetakse ja mis on võrdlemisi kulukas, jõuab niimoodi perekonda palju soodsamalt ja kiiremini.

Mesindus
Selles, et mesindus Katleeni ellu jõudis, on suur roll mängida ta vennal. Kõik sai alguse lihtsast uurimistööst, mida praeguseks 24-aastane noormees pidi gümnaasiumis tegema. „Mu vend otsustas, et ta teeb uurimistöö mesilastest. Ja kuna vend tahtis uurimistööst parema pildi saada, siis ta lõi need mesitarud meie enda koju. Mina hakkasin väikse õena hoolega jälgima, mida suur vend teeb,“ meenutab Katleen. Pisike idee arenes välja nii kaugele, et nüüd on Vardjas üheksa mesitaru ja mesilaste eest vastutavad pere mõlemad lapsed võrdselt.

Aasta tagasi käis Katleen lausa rahvusvahelistel mesinike võistlustel IMYB. Võistlusel hinnatakse kategooriate kaupa, kui hästi mesinikud mesilastest, meest ja kõigest nendega seonduvast teavad. Näiteks pidi Katleen teadma väga palju mesilaste anatoomiast. Eestlastel läks rahvusvahelisel võistlusel väga hästi: riigina saadi 12. koht, aga rahvusvaheline meeskond, kus ka Katleen osales, sai üldtabelis lausa neljanda koha. „Rahvusvahelise meeskonna arvestuses jäi meil kolmandast kohast ainult 0,6 punkti puudu,“ sõnab Katleen nukralt.

Küsimuse peale, kas ta ise ka mesilastelt nõelata on saanud, tunnistab neiu, et seda on väga palju ette tulnud ja isegi fakt, et ta selle tulemusel natuke paiste läheb, teda ei heiduta. Kuigi kaitseriietus on Katleeni jaoks alati A ja O, päris kõigi mesilaste nõelamiste vastu see alati ei aita.

Et mesilased ja nende pidamine on Katleenile nii südamelähedane, siis käib ka tema oma venna jälgedes – ehk siis 11. klassi uurimistöö tuleb samuti just sarnasel teemal. „Minu uurimistöö teemaks ongi mesilaste korjetaimed. Ma nimelt hindan kodukoha mesilaste korjetaimi. Ma sellel kevadel ise külvasin mõned meetaimed ja jälgisin nende aktiivsust,“ lausub Katleen. Kui lapsena küsis neiu oma vennalt abi, siis nüüd on ta juba nii suur asjaarmastaja, et saab ise hakkama pea kõigega, mis mesinikuks olemisel on vaja teada.

Ka meest pole perekonnal enam puudust: seda jagub nii neile endile kui ka kõigile teistele, kes huvi peaksid tundma. Huvitav fakt ongi see, et Katleeni vanemad hoiavad end mesindusest pigem eemale ja kogu vastutus jääb tema ja venna õlule. „Nad vahel küll aitavad natuke meevõtmisel ja moraalselt, aga see on ka kõik. Ise me mesitarusid soovisime ja nüüd vastutame ka nende eest.“

Katleen on ainuke neiu oma tutvusringkonnas, kes mesindusega tegeleb. Neid mesindushuvilisi on tegelikult üldse vähe – ja kõik nad on mehed. Kuigi Katleen on üritanud ka sõbrannadele näidata, kuidas mesitarudes töötamine käib, hoiavad viimased pigem eemale, sest kardavad nõelata saada.

Noore looduskaitsja märk
Katleeni panus loodusesse pole märkamata jäänud ka teistele. Nimelt esitas Katleeni õpetaja ta noore looduskaitsja märgi laureaadiks, selle märgi Katleen ka endale sai. „See on huvitav lugu, sest mina ei teadnud lõpuni välja, et mind on noore looduskaitsja märgi saajaks esitatud. Minu armas põhikooli bioloogiaõpetaja, kes oli ka mu klassijuhataja, pani mind võistlusele kirja. Mina sain üldse kõigest teada siis, kui laureaadid välja kuulutati ja mulle info meiliga kohale jõudis,“ ütleb Katleen.

Kuna just oli alanud koroonaaeg, siis pidi Katleen leppima virtuaalse autasustamisega, aga ometi ei võtnud see rõõmu vähemaks. „Muidu on ikka võitjad kokku kutsutud, aga nüüd toimus see virtuaalselt. Ligi 50 esitatud laureaadi hulgast sai kuus looduskaitsja märgi ja ma olin üks neist!“ on Katleeni hääles tunda uhkust. Eriti rõõmus on ta selle üle, et ta oma õpetajale nii silma jäi, sest ta ise polnud noorest looduskaitsja märgist varem kuulnudki.

Aktiivne ja õpihimuline Katleen
Katleen on kooliajal osalenud paljudel olümpiaadidel ja neilt ka märkimisväärseid kohti saanud. Eriti pakuvad Katleenile huvi reaal- ja loodusained, aga ka kirjandusega tunneb ta tugevat sidet, sest lugemist neiu armastab. Varem armastusromaane nautinud Katleeni huvi on uut suunda võtmas: nüüd keskendub ta ühiskondlikele teemadele, sest talle pakub rõõmu kõik, mis aitaks meid ümbritsevat maailma paremaks muuta.

Katleeni suur õpihimu on teda viinud Tartu ülikooli teaduskooli, ta võtab teist aastat järjest sealt lisakursusi, et ennast veel enam arendada. „Valikuid, mida saab lisaks õppida, on nii palju. Lisakursused toimuvad Moodle’is – õpetajad panevad teemad üles ja sa pead iseseisvalt õppima. Hiljem tuleb läbida testid, mis õpitut kinnistaks. Kui need on edukalt tehtud, siis saab ka vastava tunnistuse,“ selgitab Katleen lisakursuste põhimõtet. Eriti innustavaks muudab Katleenile kursuste võtmine asjaolu, et ülikoolis saab ta võetud ained juba üle kanda, mis lihtsustaks tulevase üliõpilase elu hoobilt.

Paljud õpilased ei tea 11. klassis veel suuremat, mis neid pärast gümnaasiumi edasi ootab, ent Katleen on suur erand. Tal on siht silme ees: pärast keskkooli lõpetamist ootab Katleeni Tartu tervishoiukõrgkool, kus ta tahab õppida ämmaemandaks. Kuigi õpingute ajal peaks Katleen Tartus elama, siis pärast kõrgkooli lõpetamist tahab tragi neiu kindlasti Põlvamaale tagasi kolida. „Mulle on Põlva nii armas koht, kust ma igavesti küll lahkuda ei taha,“ ütleb Katleen kindlameelselt.

Need mõtted tekitavad sooja tunde nii Katleenis endas kui ka siinkirjutajal, sest on imeline kuulda, et oma pisikese kodumaakonnaga tuntakse nii suurt sidet. Eriti veel nii noores eas, mil paljud tahavad väikese asula tolmu lõplikult jalgelt raputada. Õnneks Katleen seda arvamust ei jaga.

Noorus ei ole hukas
Kuigi võiks eeldada, et Katleeni ajakava on juba niigi tihe, mahub sellesse veel sport. Just jooksmine on treening, mida Katleen väga tihedalt harrastab – lausa iga päev. „Ma tahtsin eelmisel aastal minna maratonile, aga see jäi kahjuks ära,” tõdeb ta. „Küll aga sai virtuaalset maratoni joosta.“

Virtuaalne maraton tähendabki seda, et inimesed ise märgivad äpis ära, et nad nüüd jooksevad. Päris sama tunnet see Katleeni meelest siiski ei anna kui päris maraton, aga see on parem kui mitte midagi. „Ma jooksen iga päev 5‒10 kilomeetrit, tuleb lihtsalt leida see aeg, sest kõik mured on siis kui peast pühitud,“ on Katleen õnnelik oma hobi üle.

Tema meelest on vale vanaemade ja vanaisade teada-tuntud ütlus, et tänapäeva noorus on hukas. Kaugel sellest. „Kõigil on midagi, mis neile sobib. Vanemad inimesed ütlevad, et arvuti rikub noored ära, aga tegelikult see pole niimoodi. IT on näiteks eriala, mis avab nii palju uksi. Ka see saab ju alguse huvist arvuti vastu. Üldse on tänapäeval nii palju võimalusi, mida kunagi varem ei ole olnud. Kindlasti ei ole tänapäeva noorus hukas,“ leiab ta.

Kuna ühiskondlikud teemad pakuvad Katleenile palju huvi, on ka mitmeid aspekte, mida ta ses valdkonnas muudaks. „Ma tahaksin, et noored tuleksid oma mugavustsoonist välja ja tegutseksid. Kõik algab juba sellest, et nad tuleksid toast välja ja naudiksid loodust rohkem. Loodus võib nii palju pakkuda, mis esmapilgul jääb nägemata. Mul ongi raske aru saada neist noortest, kes ei viitsi välja minna, sest mulle on loodus nii hingelähedane,“ räägib Katleen nii veendunult, et on kohe aru saada, et ta kõnnib loodusega ühte sammu. „Mina ammutangi oma energia loodusest ja soovitan seda ka teistel teha.“

Lisaks niisama matkamisele, jalutamisele ja rabas ajaveetmisele naudib Katleen pildistamist. „Hobikorras tegelen tõesti natuke fotograafiaga. Tuttavatest teen portreepilte ka, kui nad soovivad.“

Kui koolist rääkida, siis pole ühtegi õppeainet, mis Katleenile üldse ei meeldiks. „Iga õppeaine annab tulevikuks mingi teadmistepagasi juurde. Kõigega saab hakkama!“ sõnab ta kokkuvõtteks.

Nähes, kui rõõmsalt Katleen kooli, oma hobidesse, ellu ja tulevikku suhtub, ei saakski teistmoodi arvata.

 

 

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 02/12/2021 09:17:24