Terve ja funktsioneeriv inimene ei taha üldiselt abistatud enesetapust rääkida. Siiski ei ole kõik meist terved, funktsionaalsed ega ole ka igaüks meist võimeline elama täisväärtuslikku elu. Pole saladus, et leidub neid, kes väärtustavad väärikat elust lahkumist elust enesest rohkem.

Ilmselt on paljud tuttavad ALS-i (amüotroofiline lateraalskleroos, närvihaigus, mis põhjustab lihaste kõhetumist – toim) põdenud Jane Paberiti looga, kes sõlmis Šveitsi mittetulundusorganisatsiooniga Dignitas kokkuleppe abistatud enesetapuks. Seda seetõttu, et Eestis on abistatud enesetapp keelatud. Mõni inimene otsustabki minna eutanaasia-turismi teed, kuigi enam kui 10 000 eurot maksvaks protseduuriks välismaal vahendite kogumine võib osutuda keeruliseks. Eriti kui inimese ainukeseks sissetulekuks on riigi sotsiaaltoetus 430 eurot kuus. Vajamineva summa kokku kogumine võib osutuda ka võimatuks – ravikindlustus paraku sellele teenusele ei laiene.

Kuidas aidata inimesi, kes on haiglavoodis, pöördumatult haigestunud või õige pea ALS-i tõttu kaotamas kontrolli oma keha üle? Me saame püüda neid ravida, olla toeks, armastada või isegi otsida abi alternatiivmeditsiinist. Enamasti võib sellest ka piisata, kuid nagu elus ikka – on erandeid. Me ei oska kõiki ravida ega oska ka inimese sisse vaadata. Mida teadlikumaks muutuvad inimesed, seda rohkem on tekkimas huvi ka abistatud enesetapuks.

Eesti võiks abistatud enesetapu legaliseerida. See oleks viimane õlekõrs neile, kelle jaoks muud ravivõimalused on end täielikult ammendanud. Loomulikult ei ole see vahend, mis peaks olema igaühele kättesaadav. Me ei tohiks lubada ühtegi abistatud enesetappu, mis ei ole 100 protsenti põhjendatud ning meedikute, sh psühholoogide poolt heaks kiidetud. Peab olema kindel, et ka inimene ise on selles soovis kindel. Inimestele peaks andma võimaluse oma elu ning tuleviku osas kaasa rääkida, sellise võimaluse olemasolu oleks inimeste suhtes aus.

 

Autor: RISTO KASK, riigihalduse ministri nõunik
Viimati muudetud: 09/12/2021 10:23:30