Mannerheimi hauakivi ees ja taga on tuhandete talve- ja jätkusõjas langenute viimsed puhkepaigad. Foto: Mari-Anne Leht

6. detsembril 1917 kuulutas Soome end iseseisvaks, seega tähistasid põhjanaabrid lõppeva nädala esmaspäeval oma riigi 104. sünnipäeva. Selle eel oli sobilik käia ühe 20. sajandi kuulsaima soomlase marssal Mannerheimi viimses puhkepaigas ja sirvida temast kirjutatut.

Läinud reede õhtu eel, kolmveerand tundi enne Viking Line'i väljumist Helsingisse oli Tallinna sadama A-terminalis vähe sõitjaid, vaevalt kümnendik võrrelduna kahe aasta taguse sama ajaga. Siis oli 6. detsember, Soome vabariigi sünnipäeva õhtu, läinud reedel jäi põhjanaabrite iseseisvuspäevani üle ühe päeva. Võib eeldada, et olulisim põhjus reisijate arvukuse kahanemise taga on koroona. Piletihinnas ei saa ju põhjus olla, sest Viking Line'i pilet Tallinnast Helsingisse ja tagasi maksab mõnikümmend senti alla 20 euro, Tallinki laevadel on edasi-tagasipilet neile, kes harva sõidavad, üle 50 euro. Meie ei soovinud Tallinkile raha sisse tuua.

Sadama terminalis jagati maske, mida enamik ka kandis, kuid siin ei soovitud ei lahkumisel ega naasmisel nn vaktsiinipassi näha. Laeval ei märganud ka maski kandmisele kutsuvaid kirju. Kui kaks aastat tagasi saime Katajanokka terminalist takistusteta tänavale, siis seekord sooviti immuniseerimise tõendit ja ID-kaarti näha. Kuna teenindajaid oli palju, läks protseduur ruttu: piiks tõendile, pilk kaardile, linnuke ühele paberile ja saamegi õue.

Tänav üllatas lumevaesusega, isegi rohulibled paistsid lumekirme alt. Võrumaale oli lund kallanud mitu päeva ja läinud reede hommikupoole see jätkus. Kui Tallinna tänavad olid lögased ja ilm pehme, siis lumevaeses Helsingis valitses õhtul kõle tuul.

Täditütar Eve oli oma õel Annelyl ja minul vastas. Võtame suuna Länsimäki linnaossa Vantaale. Autoaknast paistis juba sadamast tuttav lumevaesus ja kõle tuul oli ka Länsimäki elurajoonis. Vahel juhtub, et ei oska kaugemale minnes õigeid riideid valida. Nii ka seekord.

Järgmist päeva alustame Mellumäki metroojaamast ehk selle liini lõppjaamast.
Päevapileti saab kaheksa euro eest automaadist. Igati mugav linnas liiklemiseks, sest päevapiletiga saab ka trammi ja bussiga sõita.

Väljume Ruoholahti peatuses, kust on Hietaniemi kalmistule, mis on meie olulisim siht, kõige lühem tee, ja peavärava lähedale saab trammiga.

Hietaniemil kuulsuste puhkepaiku otsimas
1829. aastal rajatud Hietaniemit peetakse linna tähtsaimaks kalmistuks. Siia on maetud Soome kuulsad kultuuri- ja poliitikategelased. Siin on leidnud viimse puhkepaiga ka paljud eestlased, neist tuntuimad on Hella Wuolijoki (sünd Murrik), Villem Grünthal Ridala, Oskar Kallas, tema abikaasa Aino Kallas, Artur Sirk jpt.

Põhjanaabrite iseseisvuspäeva eel on mõistagi siht tuntumate soomlaste, nagu presidentide ja marssal Mannerheimi puhkepaiga uudistamine. Värava lähedal on üleval kalmistu plaan. Kuna meile meeldib ise otsida ja avastada, ei süvene me väikesemõõdulisse plaani. Muidugi ei aima me, et kalmistu, mis algab vana ja lõpeb kangelaste osaga, on pea sama pikk kui Põlva linn ja et peagi hakkab kõle tuul siit-sealt näpistama.

Kõnnime ja uudistame, kuni näeme eemalt kapitaalset hoonet, mille ees on madala hekiga piiratud ala. Selles paigas puhkavad teiste seas kolm presidenti: Risto Ryti, Urho Kaleva Kekkonen ja Mauno Koivisto.

Mannerheim oli ka mõnda aega president, kuid kõige enam teatakse teda Soome riigile kolme üliolulise ameti kandjana. Esmalt oli ta nn valge armee juht Soome kodusõjas, mis algas juba veidi vähem kui kaks kuud peale iseseisvuse väljakuulutamist, jaanuari lõpus 1918.

Mannerheimgi oli alles 1917. aasta lõpul naasnud lõplikult sünnimaale peale 30 aasta pikkust teenistust tsaariarmees. Punane terror ja punaste teod olid talle väga vastuvõetamatud. Kodusõda Soomes lõppes valgete võiduga sama aasta mai keskel. Punased, keda toetas Nõukogude Venemaa, kaotasid.

Kui 30. novembril 1939. aastal Nõukogude Venemaa Soomele kallale tungis ja algas talvesõda, nimetati marssal Mannerheim vägede ülemjuhatajaks. See sõda lõppes 105 päeva pärast. Kuid venelased tungisid 1941. aasta jaanuaris taas Soomele kallale, sellega algas järjekordne sõda, mida teame jätkusõjana. Mannerheim oli taas Soome vägede ülemjuhataja.

Kui presidentide puhkepaigad Hietaniemil risti-rästi uudistatud, lähme viivuks majja sooja. Ühe ukse taga toimub kas teenistus või jäetakse kellegagi jäädavalt hüvasti, teisest uksest sisenedes avastame üllatuseks kolumbaariumi, mis erineb nagu vihmane ilm päikeselisest sellest, mida nägin Lõuna-Portugalis. Hietaniemi kolumbaariumis urne ei näe, need asuvad tumeda graniittahvli taga, mitte klaasi ja kardinate taga, nagu Portugalis. Igal tahvlil on lahkunu nimi.

Hoone juurest paistab kalmistu selle poole lõpp ja meil ei ole enam palju minna.

Mannerheimi vaim valvab langenud ja kadunud sõjameeste rahu
Ülevalt künkalt paistab esmalt kõrge rist. Seisatame pika madala seina kõrval. Seinal on tuhanded sõdades kadunute nimed. Seejärel tulevad tuhanded langenud sõjameeste kalmud, igal neist väike tahvlike.

Poolel teel künkale paistab sealt pruunist graniidist hauakivi. Nüüd ei ole enam kahtlustki, et oleme leidnud selle, mida kõige enam näha soovisime. Hauakivil on vaid C. G. E. MANNERHEIM.

Helsingi ülikooli ajalooprofessor Henrik Meinander on marssali elukäiku, töid ja teenistusi kajastavas raamatus „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases” muu hulgas kirjutanud ka hüvastijätust marssaliga, kes lahkus jäädavalt 27. jaanuaril 1951. aastal Lausanne'is Šveitsis.

Matusetalitus toimus Helsingis 4. veebruaril ning marssali matuserongkäigu nägemiseks oli tänavaile tulnud ligi 100 000 inimest.

Meinander kirjutab: „Rahva mällu jättis kõige sügavama mulje siiski ligi nelja kilomeetri pikkune matuseprotsessioon läbi linna Hietaniemi kangelaskalmistule. Rongkäiku jälginud inimesed rääkisid hiljem, kuidas eriline haudvaikus käis läbi inimmassi, kui Soome lippu mähitud, kuue hobuse veetud suurtükilafetil lebav kirst nähtavale ilmus. Just sel hetkel ei jätnud Soome rahvas hüvasti mitte ainult Mannerheimiga, vaid ka raskete sõja-aastatega.”

Graniidist hauakivi marssali viimses puhkepaigas avati 1954. aastal. Hauakivi ees on tuhanded kangelaskalmud. Parimat kohta olnuks raske marssali viimseks puhkepaigaks leida. Künkalt alla kõndides mõtlen, et Mannerheimi vaim valvab oma langenud kaasvõitlejaid ja sõdureid.

Meinander märgib, et marssali elu erines nii märkimisväärselt soomlastest kaasaegsete omast, et kõik võrdlused muutuvad hõlpsasti vildakaks: „Siiski oleks Soome 20. sajandi ajalugu täiesti võimatu mõista ilma temata. Arvatavasti just see paradoks lummab meid enim Gustaf Mannerheimis, aristokraadis maavillases.”

Kadunute nimetahvlite ees vaatan veel üle langenute kalmude künkale ja mõtlen, et iseseisvuspäeval on seal kindlasti rahvarohke.

Hietaniemi kalmistu kangelaste osa nägemine oli elamus ja läks veidi hingegi, ka sellepärast jäi teise kuulsa soomlase, helilooja Jean Sibeliuse monumendi uudistamine järgmiseks korraks.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 09/12/2021 10:29:39