Joosep Kikas müügitööl Inglismaal. Foto: erakogu

Võrust pärit noorele autospordihuvilisele tähendas otsus oma kulukale hobile hoogu juurde anda seda, et oli tarvis hüpata tundmatusse seiklusesse ning nüüdseks juba teist aastat suvetööna tuhandetele tundmatutele ustele koputada.

Olen olnud viimastel aastatel tihedalt seotud autospordiga, eeskätt on minu huviks just rahvaralli. See on minu suur kirg ja hobi, millele pühendan kogu oma vaba aja ja teenistuse. Paraku on tegemist kuluka alaga, mistõttu tean, et kui tahan noore sõitjana edu saavutada, pean leidma võimalusi oma hobi toetamiseks, sest palju rõõmu ja emotsioone pakkuv ala viib päris palju raha välja.

Juhuse tahtel kuulsin paar aastat tagasi Southwestern Advantage'i noorteprogrammist ja esmalt köitiski mind just selle programmiga kaasas käiv teenimisvõimalus. Peagi aga hakkasin nägema hoopis suuremat kasu programmis omandatavatest oskustest ja kogemustepagasist, mis pikemas perspektiivis annab võrreldes eakaaslastega märgatava eelise erinevates eluvaldkondades.

Nii saigi kaks aastat tagasi alguse minu raamatumüügikarjäär ehk aastal, kui olin alustanud õpinguid Tallinna tehnikakõrgkoolis. Kui tavaliselt käiakse suviti raamatuid müümas Ameerikas, siis Covidi tõttu oli olukord minu algusaastal teistsugune: piirid olid kinni ja uusi viisasid USAsse ei väljastatud.

Jäi kaks valikut: kas leppida probleemiga või seada fookus keerulise olukorra lahendamisele. Lahendusena möödus minu esimene töösuvi Inglismaal Londoni lähistel peredele ukselt uksele hariduslikke raamatuid müües ning äsja lõppenud suvi möödus hoopis Valga- ja Viljandimaal ukselt uksele Nublu suitsu- ja vinguandureid pakkudes.

Eestlased vs. inglased
Viimasest suvest oli minu jaoks peamine positiivne emotsioon just see, et eestlased võivad olla mega lahedad, muhedad, sõbralikud ja humoorikad, mis tegi pikad tööpäevad lõbusaks. Inimesed, keda töö käigus kohtasin, olid lahked ja paljud suhtusid minusse nagu oma pereliikmesse. Harva lendas uks näo ees kinni või öeldi midagi halvasti – usun, et sellistel juhtudel pole tõenäoliselt need inimesed pahatahtlikud, vaid lihtsalt sattusin halval ajal koputama.

Seiklusi jagus aga suvel küllaga. Nii näiteks tegi Viljandimaal Mustlas kohaliku kohviku omanik mulle oma kohvikus välja lõunasöögi, üheks laupäevaõhtuks kutsuti mind saunapeole ning ühel päeval viidi mind pärast tööd hobiautodega sõitma. Samuti tehti tööpakkumisi: kaasõhtujuhi ametikohale ja müügimehe ametisse.

Kui võrrelda möödunud suve minu esimese suvega Inglismaal, siis kindlasti pean ütlema, et inglased on loomult kinnisemad, ei võta kohe omaks, on pisut skeptilised ja väärtustavad üle kõige aega perega, aga samas on jällegi üliviisakad. Näiteks kui majade vahel ringi liikudes vaatad korraks oma kaarti, siis juba uuritakse, et ega sa eksinud ole. Lisaks andsid Inglismaa pered mulle kogu aeg nii palju toitu kaasa, et mingil hetkel lausa loobusin suvel lõuna- ja õhtusöökide kaasakokkamisest.

Minu võimalus saada iseenda parimaks versiooniks
Põhjus, miks minu esimesest suvest sai ka teine ja nüüd varsti kolmaski, seisneb peamiselt Southwesterni noorte ettevõtlusprogrammi olemuses: see toob välja nii minu tugevad kui nõrgad küljed, mille kallal saan tööd teha. Samuti õpetab programm noortele müüki, oma meeskonna ehitamist ja juhtimist. Oluline osa programmist on eesmärkide seadmine ja enese motiveerimine, samuti rahatarkus, vastupidavus ja emotsioonide kontrollimine. Ehk kõik ettevõtjale hädavajalikud omadused ja teadmised!

Ka minul on kahe suve jooksul olnud mitmeid katsumusi, millega rinda pista. Esiteks näiteks emotsioonide kontrollimine: müügitöös kuuleb palju „ei-sid” ning esimesel suvel polnud ma nendega veel nii harjunud. Teiseks oma graafikust kinnipidamine. Eestis oli see mõnevõrra lihtsam, aga kohati oli ka raske fookust hoida, sest olin justkui pooleldi kodus.

Samuti olen õppinud, et pole vaja muretseda asjade pärast, mida ise kontrollida ei saa. Elan hetkes: kogu aeg pean endast parima andma, kuna olen aru saanud, et ei kahetse neid asju, mida olen teinud, vaid neid, mida tegemata jätnud. Kümne aasta pärast ei huvita niikuinii kedagi see, kui palju ma mingil konkreetsel kuupäeval tooteid müüsin, vaid pigem see, kuidas ma kõiki neid oskusi ja teadmisi oskan rakendada, millesse nooremana suure osa oma ajast pühendasin.

Nii olengi Southwesterni programmis õppinud palju nii töö kui raha kohta. Esmalt seda, et kui midagi teha, siis pühendunult. Pikad töötunnid mind ei heiduta, vaid on järjepideva tulemuse saavutamiseks vajalikud.

Raha osas olen aga mõistnud, et eelistan finantsiliselt kindlustatud elu selle asemel, et elada keskmiselt. See, mis tuleb varem ja kiirelt, läheb samuti kiirelt – kellele ei meeldiks niisama kulutada? Nüüd olen aga ise targem finantside planeerimises ja mul on kõik oma tulud-kulud kirjas. Tunnen, et olen distsiplineeritum, enam niisama ei raiska, järgin läbimõeldud ja kokkuhoidlikku elustiili ja Tallinna-Võru liinil liigun vahel samuti bussiga. Tänu nendele harjumustele jääb mul palju rohkem raha üle hoopis investeerimiseks.

Kindlasti on nende paari lühikese aastaga muutunud ka minu ellusuhtumine. Kui varem olid minu otsused vastavalt tujudele spontaansed ning otseselt sihte polnud, siis nüüd on eesmärgid ja elu visioon selgelt paigas. Olen parem ka oma aja juhtimisel: pühapäeviti planeerin algava nädala täpselt ära, mida ja mis kellast kellani teen (kool, müügitöö, müügimeeskonna ehitus algavaks suveks, trenn, raamatute lugemine jne). Soovitan seda ka teistele, kuna nii on lõpuks palju rohkem aega asjade ärategemiseks!

Samuti olen õppinud inimesi juhtima. Näiteks eelmisel aastal tuli minu sõber ka müügiprogrammi ja tegi tubli tulemuse, sel aastal tahaksin panna kokku aga juba viieliikmelise meeskonna. Ja muidugi müügioskuste lihv: olen kooli kõrvalt kõvasti müügitööd teinud ning tean, kuidas inimesi veenda, müüa erinevatele inimtüüpidele ja miks inimesed ostavad.

Noorena on parim võimalus endale pidevalt väljakutseid esitada
Noorena on igaühel tegelikult super võimalus kasutada seda aega, et panna end proovile ja teha asju, mida hiljem uhkusega meenutada. Aga see on ka aeg, mil tasuks mõelda, mida sa elus teha tahad, kus ning kellena näed ennast näiteks kümne aasta pärast ning mis oskusi on sul selleks vaja.

Soovitan igal noorel mõelda juba praegu sellele, mis tundega vaatad 60-aastaselt oma elule tagasi. Lisaks, kas tead, et otsisid pidevalt vabandusi ja isegi ei viitsinud pingutada oma unistuste täitumise nimel, või astusid samme selleks, et neid ellu viia?

Lotovõit pole kunagi kindel, mistõttu peab üldiselt oma unistuste saavutamiseks olema ikkagi töökas ja hoidma kinni eesmärgi püstitamiseks seatud graafikust. Samuti on oluline olla positiivselt meelestatud: keegi ei taha suhelda või veel enam osta midagi võõra käest, kes on negatiivne, mossis või pahas tujus. Samuti tuleb meelde jätta, et kellelegi ei meeldi pähemäärimine. Seega tuleb oma töid ja tegemisi tehes edu saavutamiseks välja selgitada professionaalselt oma partnerite ja klientide vajadused ja olla nendele orienteeritud.

Usun, et ma ei saaks kuskil mujal nii palju korraga õppida ja teenida kui suvise raamatumüügitööga. See kogemus on hindamatu ja ootan algavat suve juba suure põnevusega!

Toimetuselt. Joosep Kikas alustas oma müügioskuste arendamist suviti aastatel 2008‒2010 LõunaLehe lehepoisina töötades.

 

 

Autor: JOOSEP KIKAS
Viimati muudetud: 09/12/2021 10:47:26