Admiral Johan Pitka sünnist möödus 150 aastat. Üks tema hindamatu teene on Eesti Kaitseliidu loomine koos kindral Ernst Põdderiga, mis õnnestus 1918 okupatsiooni ajal tänu Omakaitse loomisele. Pärast saksa vägede lahkumist nimetas oma käskkirjaga selle Eesti Kaitseliiduks, mille liikmeteks võisid olla ainult eestlased, määras igasse maakonda kaitseliidu ülemad, kes hakkasid kohe organiseerima ja suurendama oma liikmete arvu. Selle tõttu suudeti korralagedus likvideerida ja luua Eesti riiklik funktsioon, mis tagas meie võidu Vabadussõjas. Järgnev teave Pitka kohta pärineb teostest „Eesti Biograafiline Leksikon” (1929. a väljaanne) ja „Eesti Vabadusristi Kavalerid” ning perioodikast kogutud andmetest.

Eesti soomusrongide ja sõjalaevastiku looja, soomusautode ehitaja ja merejõudude juhataja Vabadussõjas Johan Pitka sündis 19. veebruaril 1872. a Järvamaal Järva-Jaani kihelkonnas Jalgsema külas Ansomardi talus. Juba poisikesena tundis ta huvi meremehe elukutse ja kutsumuse vastu ja esimese võimaluse avanemisel ta merele siirduski. Merel oldud aastad vaheldusid õpingutega Käsmu, Tallinna, Paldiski ja Kuressaare merekoolides. Sõitis merd kaugesõidu tüürimehena, hiljem juba kaptenina kaubalaevadel ja tegeles merekaubandusega, omades kord laevakontorit Inglismaal Hullis, avas siis laevakontori Tallinnas ja oli kaastegev Tallinna Eesti Laevaühisuse ellukutsumisel enne Esimest maailmasõda. Selle kestel teenis JP vene sõjalaevastiku transportlaevastikus, olles tõstetud kapteni aukraadi. Kui vene märtsirevolutsiooniga võimaldus eesti rahvusväeosade moodustamine, lõi JP sellele algusest peale aktiivselt kaasa organiseerimistöös. Juhtis Tallinna Eesti Sõjaväelaste Bürood ja oli ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Sattudes vastuollu Konstantin Pätsiga, kes oli ESÜKi esimeheks, lahkus JP abiesimehe kohalt ja komiteest pärast seda, kui Päts ei nõustunud punasteks muutunud Hans Kruusi ja Johannes Semperi kõrvaldamisega Ülemkomiteest.

Saksa okupatsiooni ajal 1918. a tegeles JP põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimistööga, oli hiljem Omakaitse esimeheks (kindral Põdder oli ta abi) ja võis niiviisi sakslaste lahkumisel Tallinnast tuua välja esimesed relvastatud rühmitused Tallinna õppursõdurite näol meie pealinna sisekorra julgestuseks.

Vabadussõja puhkemisel asus JP temale omase innuga ja organiseerimisvõimega looma meie esimesi relvastatud jõude – Kaitseliitu, soomusronge, mereväge ja piirivalvet, asus ehitama soomusautosid, oli kaasas meredessantidel ja juhtis neid, viibis soomusrongidega rindel ja lõi lahinguid, kuuludes oma kahe pojaga meie esimese soomusrongi meeskonda, lõi Mere-dessantpataljoniga lahinguid lõunarindel, kui olukord seal raskeks kujunes, Orava mõisa all. Oli meie laevastikuga abistamas maaväge sõjas Landesveeri vastu, opereeris laevastikuga Kroonlinna blokeerimisel – Kaporje, Luuga, Halli Hobuse ja Krasnaja Gorka operatsioonidel ja kui juhtus veidi aega üle jääma, istus ka mõnel Asutava Kogu koosolekul, kuna ta kuulus ka meie esimese valitud rahvaesinduse koosseisu rahvaerakonna nime järgi.

1949. a ilmus inglise sõjakirjaniku Lionel Dawsoni sulest teos „Sound of the Guns”, milles on edasi antud legendaarse inglise admirali sir Walter Cowani elulugu ja seiklused. Admiral Cowan oli Vabadussõja ajal Soome lahes opereeriva inglise kergeristlejate eskaadri komandör ja tihedas lävimises Pitkaga. Cowan nimetas Pitkat „go-getter'iks” (pealerühkijaks), kes punalaevastiku üksusi oma kahe eskaadri-miiniristlejaga Lennuk ja Vambola seni jälitanud, kuni punased viimaks paremaks pidanud Kroonlinna patareide kaitsva tule taha varju pugeda. Pitka laevad kulutanud alati palju kütteõli ja laskemoona ja valmistanud sellepärast Cowanile palju muret. Pitka kasutanud ainult kahte kiirust: „Täiskäik edasi!” või „Täiskäik tagasi!” ja „Stopp!”.

Eesti merejõudude juhataja kandnud paksu kasukat – ka võrdlemisi sooja ilmaga –, vöörihma küljes püstolit ja kui juhtimisest aega üle jäänud, haaranud leivapätsi järele, et veidi keha kinnitada sellisel primitiivsel viisil.

„Pitka oli osav ja kartmatu võitleja. Ta taktikaks oli vaenlasele nii lähedale pääseda kui vähegi võimalik ning paisata siis kogu oma segatud kotitäis tuld ja terast vaenlase tiiva vastu. sellega sai Pitka sageli hakkama, eriti veel siis, kui saime teda oma torudega toetada,” meenutab Cowan Pitkat, keda ta nimetab „väga mitmekülgseks ja suuteliseks sõduriks”.

Johan Pitka isik ja tegevus meenutab mitmeti Itaalia vabadusvõitlejat Garibaldit. Mõlemaid iseloomustab suur isamaa-armastus, omakasupüüdmatus, julge pealehakk ja ründamistahe. Vabadussõja algul pani JP mängu kogu oma eravaranduse, tundmata muret sellest, kas ta kunagi võiks selle tagasi saada. Tõenäoliselt ei saanud ta seda kunagi. Vabadussõjaaegne Viljandi Kaitsepataljoni ülem major Eduard Saulep VR I/3 meenutab oma käsikirja jäänud mälestustes, et pärast raskelt haavata saamist tulnud teda haiglasse vaatama JPja andnud talle ümbrikus üle summa, mis olnud võrdlemisi suur. Saulep olnud käsukirja korras oma kohale kinnitamata ega võinud sellepärast ka väeosa palgalehe järgi palka saada. Selles asjas interveneerinud Pitka talle omasel viisil.

Meie omariikluse esimestel aastatel nägi JP enda suureks nördimuseks, kuidas poliitikategelased, kes Vabadussõja kestel hoidsid endid äraootavalt ja passiivselt, nüüd omi kõrgeid riiklikke kohti kasutades püüdlesid kiirele rikastumisele. JP algatusel ja rahaga asutati ajakiri Valve, mille veergudel hakati halastamatult ründama ja paljastama selliseid ahnitsejaid ja korruptante. Ka asutas ta rahvuslik-vabameelse partei, mille ülesandeks ta seadis korruptsiooni vastu võitlemise ja terve riikliku mõtlemise arendamise. Partei sai II Riigikogu valimistel üle 20 000 hääle ja viis rahvaesindusse neli esindajat. Kuid JP ise jäi ukse taha. Keegi tema partei valitutest ei suvatsenud partei esimehe kasuks tagasi astuda. JP vihastas seepeale, lõi käega kogu sellele poliitilisele rabelemisele, likvideeris oma majapidamise Eestis ja sõitis 1924. a märtsis oma perekonna ja mõnede mõttekaaslastega Kanadasse Briti Kolumbiasse. Elu asunikuna Kanada ürgmetsas tõi Pitkale palju rasket tööd ja pettumusi. 1930. a naasis ta kodumaale, kus asus ETK (Eesti Tarvitajate Keskühisuse) direktori ja juhatuse esimehe ametikohale.

Pärast baaside lepingu sõlmimist Eesti ja Nõukogude Liidu vahel siirdus JP Soome, kuna ta oli küllalt ettenägelik ja teadlik, et sellele lepingule järgneb hiljem või varem Eesti omariikluse likvideerimine N. Liidu poolt – mis ka sündis. Soomest tuli ta Eestisse tagasi 1944. a kevadel saksa sõjavõimude kutsel, kuna sakslased kavatsesid JP isikut kasutada propagandaliselt eesti sõjaväe ja rahva võitlusmoraali tõstmiseks. Pitkal endal oli kavatsus mingi löögiüksuse moodustamiseks. See aga ei õnnestunud tal sakslaste salajase vastutöötamise tõttu, kuna sakslased kartsid eesti sõjalise jõu tekkimist, mille oma kontrolli all hoidmiseks puudus neil võimalus. Soovitud löögiüksuse formeerimisele sai JP asuda alles sama aasta septembris, mil sakslaste vastupanu Eesti rindel oli juba kokku varisenud. Kuid siis oli juba hilja. Pärast Tallinna vallutamist punaarmee poolt 22. septembril 1944 kerkis JP koos paari saatjaga siin-seal Lääne-Eestis esile. 23. septembril nähtud teda autos sõitvat Märjamaalt Virtsu suunas. Siin kaovad Pitkast igasugused jäljed. Kuulduste järgi olevat JP koos kaaslastega ühe väejooksikutest koosneva jõugu poolt kinni peetud ja selle poolt kaasa viidud. Missuguses olukorras JP suri võis kus see sündis, pole seni suudetud selgitada. Ühe versiooni järgi olevat ta hukkunud merel.

Sõjaliste teenete eest Vabadussõjas vääristati Johan Pitkat Vabadusristiga I/1 ning paljude Inglise, Soome, Läti ja teiste riikide ordenitega. 1920. a erru minnes ülendati ta kontradmiraliks.

 

 

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 03/03/2022 09:33:44