12. märts

Rinnetel toimuvast kirjutab põhjalikult Igor Taro, palun lugege ka tema FB-i postitust. Aga seda võib öelda, et Venemaa vägede edasitungimine on pidurdunud ja osades kohtades on nad ennast juba nö maa sisse kaevanud ehk siis kindlustavad oma positsioone plaaniga pikemalt kohapeale pidama jääda. Sellise tegevuse mõte on välksõja kontekstis arusaamatu, eriti kui arvestada, et hoolimata meedias näidatud punasega kaetud Venemaa kontrolli all olevatest territooriumitest, on neil mingil kujul võim ainult suuremates asulates, mujal mitte. Ilmselgelt ei lähe asjad soovitud rada pidi. 

Odessa alt on lahkunud Venemaa dessantlaevad, sest põhja poolt ei ole suutnud Venemaa armee läbi murda. Nüüd spekulatsioonide puhul Transnistrias olevate Venemaa nn rahuvalgevägede võimalikust kasutamisest Odessa piiramisel tuleb arvesse võtta seda, et see muudaks hetkega Transnistria staatust kummalisest moodustisest agressiooni toetavaks kummaliseks moodustiseks ning Venemaa ebaedu korral võib see moodustis sellisel kujul oma eksistentsi lõpetada.

Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused on sõja algusest saadik tegevuses olnud, nende suuruseks hinnatakse suurusjärgus 100000 meest, sealt edasi on juba kvaliteedis väga suur langus ning neid ei ole võimalik asendada samaväärsete vägedega. Hinnanguliselt 40000 meest oli Rusgvardia üksustes, kelle tööks pidi saama okupeeritud linnades korra loomine ja hoidmine, aga millegipärast saadeti neid lahingusse. Ülejäänud juba on palju väiksema võitlusvõimega Venemaa armee üksused ning eriti suured on kaotused tehnikas ja inimkoosseisus olnud just seal. Juurde tuuakse eeskätt samal tasemel olevad väeüksusi või veelgi viletsamaid kui olid olemasolevad. See, et kuuldavasti hakati ära tooma vägesid Karabahhist ja Abhaasiast, on märk, et edukaks pealetungiks vajaliku löögirusika loomiseks juba hetkel jõudu napib.

Ehk siis Venemaal ei ole puudus relvadest ja lahingumoonast, küll aga on puudus motiveeritud ja heal tasemel sõduritest, et nii hiiglaslikku sõjaväelist operatsiooni edukalt läbi viia. Eile tulistati alla 8 Venemaa lennukit, see näitab, et Ukraina pool saab asju järjest paremini toimima.

Moskvas on meeleheide ja see paistab välja kõigest. Jutt süürlaste ja aafriklaste sõdimatoomisest põhjustab Ukraina sõjaväelastest naerukrampe, no ei oska nad sõdida sellises sõjas vaenulikus keskkonnas. Nad oleksid pigem segavaks faktoriks. Ei taha ju ka kadõrovlased üldse sõdida. Ei taha sõdida kontratnikud. Ukraina pool on keskendunud just Venemaa armee parimate üksuste juhtimise halvendamisele ning nad teevad seda edukalt - erioperatsiooniga hävitati järjekordne kindral koos kaasohvitseridega, nad ei saa tunda ennast turvaliselt kuskil Ukrainas, sest nagu eespool juba kirjutasin - nad ei kontrolli piirkondi, see eeldaks palju suuremat isikkoosseisu, aga seda napib niigi.

Lukašenko käis Moskavas ja vähemalt tänahommikuse teadmise kohaselt (12.03) Putin ei suutnud teda veenda Valgevene üksuste sõttaminekus. Tuleb aru saada, et samamoodi nagu on Lukašenko sõltuv Putinist, sõltub Putin Lukašenkost. Kuuldavasti ei usalda Lukašenko oma armeed isegi nii palju, et neile oleks välja jagatud lahingumoon. Kardab, et peale lahingumoona väljajagamist võidakse ta ise maha võtta ja Venemaa sõjavägi saaks siis valusa hoobi selja tagant. Selle kõige ümber on palju nö sõjaudu, aga see pole saladus, et Valgevene armee soov sõtta minna on pehmeltöeldes madal. 

Propagandasõda. Venemaa suurim nõrkus selles kohutavas aktsioonis on võimetus leida usutavat põhjust. Tänu USA aktiivsele tegutsemisele ei suudetud nn casus belli't tekitada ning nüüd on lühikese aja jooksul siseriiklikuks tarbimiseks järjest uusi versioone toodetud. Alustati natside ja demilitariseerimisega, siis tuli ukrainlaste tuumapommi jutt, siis tekkis jutt, et Ukraina tahtis koos NATO-ga Krimmi tagasi võtta. Järgnes nn räpase pommi teema ja nüüd jõuti bioloogiliste- ja bakteriaalsete relvadeni. Kusjuures eksperdid selgitasid kenasti välja, kuidas Venemaa viis 27.02 läbi infooperatsiooni, kus erinevate käikude tulemusena hakkasid seda salajaste laboratooriumite juttu ajama USA far-right mõjutustega inimesed ja sealt jõudis see ka kenasti Eestisse, kus meie nn alternatiivmõtlejad edastasid puhtalt Kremli infooperatsiooni jutupunkte.

Selline Moskav sihitu tõmbelmine näitab nende meeleheite suurust, sest kui Putin üritas väita, et pole hullu, et NSVL kui sai hakkama, saame meie ka, siis nüüdne olukord on Venemaa jaoks kordades-kordades hullem kui oli NSVL-i ajal. Järjest lisanduvad sanktsioonid, mis löövad väga valusalt Venemaa oluliste töötstusharude pihta - terasetööstus, teemantite tootmine. EL-i jaoks on ülimalt oluline võimalikult kiirelt vähendada Venemaalt energiakandjate ostmist, sest see jääb peamiseks sissetulekuallikaks, millest nii riiki kuidagi püsti hoida kui ka sõda finantseerida. Kui need kanalid saab kinni, siis on asi päris hull, sest Hiina ostab Venemaalt näiteks gaasi hinnaga, mis ei kata sisuliselt kunagi trassi ehitamiseks tehtud kulutusi, raha teenib Venemaa EL-st peamiselt.

Lennunduses on Venemaal Euroopas üks nn loophole ja see on Serbia, kes ei ole EL-i liige, seega sanktsioonidega pole ta seotud, aga Serbia lennukid võivad vabalt lennata EL-is. Loodetavasti EL lõpetab kiirelt sellise olukorra ära, see peaks siiski võimalik olema ära teha.

Venemaal puudub hetkel igasugune nn plaan B, samas olemasolevate inimressurssidega on kiire edu saavutamine pehmelt öeldes problemaatiline. Aeg ei tööta nende kasuks, sest juba aprilli keskel võib Venemaa majanduslik olukord järsult halvendeda lisaks sellele, mis vaikselt niigi toimib. Hetkel veel ladudes siiski miskit on, aga see kõik saab kiirelt otsa, ka ei taha hiinlased neile midagi niisama anda, aga paljude venemaalaste jaoks muutuvad isegi kõige tavalisemad Hiina mobiilid vaat et luksuskaubaks. Seisud on pehmelt öeldes segased, mitte ainult Venemaa, vaid kogu ülejäänud maailma jaoks ka. Miljardär Vladimir Potanini järgi on Venemaa liikumas aastasse 1917. Kes ajalugu mäletab, see saab sellest lausest aru.

13. märts

Sõjakaotused. Konventsionaalses sõjas on alati inimkaotused ning kõige kurvem on see, et tihtipeale on kõige suuremad kaotused tsiviilelanike hulgas. Ukraina ütles oma kaotusteks üle 1300 sõjaväelase, ameeriklaste hinnangul on see isegi üle 2000 inimese, samas kaotused tsiviilelanikkonna hulgas on palju-palju suuremad. Venemaa armee kaotusteks on ameeriklased nimetanud äärmiselt konservatiivselt hinnates vähemalt 6000 inimest, ukrainlaste endi väljakäidud arvud on kaks korda suuremad, kusjuures on neil endi väidetel külmkambrites tuhandeid Venemaa armee sõdurite surnukehasid, mille vastu agressor vähimatki huvi ei tunne. Sõjavange on nii palju, et nendega tegelemiseks on UKraina olnud sunnitud tegema eraldi struktuuri.

Venemaa armee juhtkond andis rohelise tule marodööritsemisele, mida eufemistlikult kutsutakse "samosnabženija", mida võiks tõlkida „isevarustamine” - võib võtta poodidest, mida hing ihaldab, samamoodi majapidamistest. Põhjus - Venemaa armee ei saa oma sõdurite toitlustamisega hakkama.

Pealetung Kiievile toppab. Kogutakse kokku vägesid, aga mingit edu pole, sest lihtlabaselt öeldes on Venemaa armee üksustel motivatsioon pealetungiks väike, sest nad kannaksid väga suuri kaotusi. Pealtkuulatud vestlustest selgub, et Venemaa armee üksused tahavad minna rotatsiooni korras nö puhkama Valgevenesse, on esinenud juhtumeid, kus rindelt pääsemiseks on ohvitserid endid ise tulistanud. 600 dessantnikut keeldusid Odessat ründamast, põhja pool oli ühes brigaadis olukord, kus brigaad esialgu keeldus täies koosseisus sõtta minemast. Kui siis selline brigaad isegi viiakse sõtta, siis nende moraal on väga madal. Satelliidipiltidelt on näha, et paljud Venemaa armee sõdurid liiguvad väikeste gruppidena Venemaa poole tagasi ja peale piiri ületamist ei lähe nad väeosadesse tagasi. Venemaa armee sõdurid kardavad ukrainlasi niivõrd, et tihtipeale ööbitakse formatsioonis, kus kolonn on väga tihedalt koos. Sinna paar lõhkelaengut ning edasise hävingu põhjustavad juba omakorda plahvatav lahingumoon.

On olemas video ühest varitusoperatsioonist Kiievi lähedal, kus surmapõlgavalt riskeeridest tulistavad ukrainlased vähem kui 100 meetriga vahemaa pealt NLAW-i kasutades kolonni peas olevat tanki ja järgneb lahing, kus Venemaa sõdureid langeb omajagu. Täiesti mõttetult. Samasugused noored kutid nagu nende eakaaslased kõikjal mujal maailmas. Surm mille nimel?

Lõuna pool ei võimalda maastik nii edukalt varitseda ja seal on ukrainlastel raskem. Venemaa armeel on uuemad ja paremad tankid  ning nii kaotas Ukraina armee ühes lahingus Volnovahha all 4 tanki. Ei ole alati kõik roosiline, kaotusi kannavad ka ukrainlased, aga nad võitlevad oma kodumaa eest.

Valgevenest laekub infot, et valgevenelased tegelevad Venemaa armee raudteevedude saboteerimisega, kuni selleni välja, et rööpad ühendatakse lahti, et takistada nii ešelonide liikumist. Lukašenko on äärmiselt libe argpüks, kes on tänaseks päevaks aru saanud, et oma armee sõttaviimine oleks tema jaoks lõpp, kas lühemas või pikemas perspektiivis. See oleks ka riigi tuleviku hävitamine, samas on ta ka praegu tulevikuta riik, sest siiani püsis see suuresti Venemaa abil, aga nüüd on sellega lõpp. Ukraina-Valgevene piiril on inimsaatused tihedalt läbi põimunud mõlemalt poolt, paljud valgevenelased elavad linnades, mida halastamatult pommitatakse Valgevene enda territooriumilt. Seal on äärmiselt suur rahulolematus, sest surma on saanud ka palju valgevenelasi. Ukraina armees on järjest kasvav üksus valgevenelastest. Praegu on selle suurus veel alla tuhande, aga see kasvab kiirelt. Lähiajal on valgevenelastel ajalooline hetk pääsemaks Venemaa haardest, näis, kas nad seda ka kasutavad.

Majandus, minu lemmikteema. Väga vähe on selliseid sanktsioone, mis lõpetaksid sõja kiirelt, kui aru kaotanud diktaator tahab oma tahtmist läbi suruda, sest tema jaoks ei eksisteeri mõistet "kaotus sõjas". Ometi on need sanktsioonid maailma ajaloos pretsedenditud, kus suurte maavaradega, maailma 11. kohal oleva majandusega, kõrgetest energiakandjahindadest tulenevalt suurepärast majanduslikku konjuktuuri nautiv riik on loetud päevadega jõudnud seisu, kus ta pole võimeline teenindama välisvõlga. Kus välisvaluuta sularaha kujul on nii defitsiitne, et selle hind on hoopis midagi muud kui riigi ametlik kurss. Putinile kanti ette, et riik on suurepäraselt võimeline iseseisvalt hakkama saama, aga reaalsus on midagi muud. Mingi aeg tõesti, aga näiteks välismaised autotehased on seal paljuski maksupoliitika tõttu, sisuliselt veeti kõik komponendid välismaalt kohale (va plekk), et siis seal nad kokku panna. Seal juba täna kõik seisab. Võid ju natsionaliseerida, aga see teeb ainult rõõmu välismaistele ettevõtetele, sest siis saab kohtute kaudu tagasi raha investeeringutelt, mille nad juba on maha kandnud. Maersk peatas kaubakonteinerite veo Venemaale. Et pole probleemi, paneme kartuli maha ja elame edasi? Tuleb välja, et 90% seemnekartulist Venemaa impordib. Pole lihtsalt midagi maha panna.

Kui klassikalises majanduskriisis tõstab riigis kehtiva raha nõrgenemine välisvaluutade vastu importkauba hinda ja samal ajal muudab kodumaise toodangu ekspordivõimelisemaks, siis nüüd see enam ei toimi. Ei ole väljapääsu.

Venemaa börs on suletud, sest kui see tehtaks lahti, siis kukuksid aktsiahinnad olematuks ja see oleks ettevõtete häving ka nö paberi peal (reaalses elus kõik sellega arvestavad niigi). Venemaa annab pankadele raha nende aktsiate tagatisel, sisuliselt on see katteta raha trükk juba tänasel päeval. Parimad investeeringud tänasel päeval on Venemaal välisvaluuta ostmine ja pikaajalise säilivustähtajaga toiduainete ostmine. Lennundus pole varsti enam eriliselt probleemiks, sest vaesumise tõttu lihtsalt langeb nõudlus selle järgi väga olulisel määral.

Tuleb aru saada, et need sanktsioonid kehtivad niikaua, kuni Putin on võimul. Isegi sõjalise jõuga Ukrainale pealesurutud rahu ei muuda suurt midagi. Tõsi, võivad tekkida programmid stiilis "ravimid naftamüügist saadud raha eest", aga ka EL on võtnud sihiks vähendada Venemaalt tulevate energiakandjate ostmist nii kiiresti kui võimalik. Venemaa jaoks oleks suurimaks löögiks nafta müügi lõppemine ning see on kiiremini saavutatav kui gaasist loobumine, kus reaalne on vähendada aasta lõpuks Venemaalt gaasi ostmist 2/3 ulatuses ning siin on riigiti olukord erinev. 

Kui Hiina ostab üles Venemaa strateegilise tähtsusega tööstusharud, siis tähendab see nii varastamise lõpetamist kui ka seda, et Venemaa on täielikult de facto Hiina majandusliku mõju all. Täielikult Hiinast sõltuv paariariik, kelle jaoks Peeter I kunagi raius lahti akna Euroopasse, aga nüüd on see aken kinni ja ehitatakse kiirelt võimast müüri lisaks. Eriti irooniline oleks see veel selles aspektis, et ka Põhja-Korea eksisteerib praegusel kujul suuresti ainult tänu Hiinale.

Venemaa intellektuaalid tunnistavad, et nüüd nad saavad aru, mida tundsid Saksamaa sõjavastased intellektuaalid kolmekümnendate lõpus.

Au Ukrainale!

Loe ka: Teet Kalmuse FB leht

Autor: Teet Kalmus
Viimati muudetud: 16/03/2022 10:52:45