20. märts

Ukraina seisab kaitses ja hästi seisab. Kui mingi aeg tagasi oli Ukraina õhuruumi kaitsmine ülimalt problemaatiline, siis viimase põlvkonna Stingerite Ukrainale andmisega on olukord selles vallas kardinaalselt muutunud - kui 10 päeva tagasi tegid Venemaa armee lennukid päevas 200 väljalendu, siis eile näiteks ainult 40. Milles siis asi? Asi selles, et Venemaal on ründelennukitele paigaldatavad juhitavad täppispommid sisuliselt otsas, aga nn juhitamatute pommide puhul tuleb laskuda kolme kilomeetri kõrgusele, et vähegi täpsemalt sihtmärki tabada, aga sellelt kõrguselt võetakse nad maha. Venemaa rünnakuhelikopteritel pole uute Stingerite vastu erilist võimalust. Lisaks tuleb lennukite puhul arvestada aja jooksul väljakujunenud teadmisega, et suurusjärgus 5%-15% lahingulennult naasnud lennukitest pole erinevate vigastuste tõttu enam lennuvõimelised mingi aja. Ahjaa, venelaste paljureklaamitud uue põlvkonna sõjalennukeid pole keegi näinud siiani lahingutes.

Väga palju kära on õhukaitsesüsteemi S-300 ümber, mille peaks Ukraina saama Slovakkiast. Hea ja efektiivne süsteem, aga siiski Venemaa poolt avastatav ja rünnatav. Küll aga ei ole neil mitte midagi teha portaalsete õhukaitsesüsteemide vastu, kuhu lisandub brittide StarStreak. Tähendab see lahingute mõttes seda, et Venemaa armeel on eeskätt põhja piirkonnas puudu toetus õhuruumist, aga see on pealetungi puhul ülimalt oluline komponent. Riigi katmine kõige uuemate Stingerite ja Starstreak'idega annab ekspertide hinnangul kokkuvõttes parema ja laiema kaitse. See juba töötab ja töötab iga päevaga paremini.

Suur probleem ukrainlaste jaoks on Venemaa raketid. Need on väga kallid, need hakkavad otsa saama, aga neid jagub Venemaal veel arvestuste kohaselt paariks nädalaks, aga siis on nad sisuliselt otsas (midagi tuleb jätta ka riigipiiride kaitsmiseks mujal). Samas teevad nad palju pahandust, nii oli Ukaina armee jaoks must päev Mykolaivis, kus raketitabamuse sai kasarm, kus sõdurid magasid. Ja see ei ole esimene selline juhtum. Kindlasti peab Ukraina üle vaatama sõdurite ööbimise, sest sellisel kujul ollakse heaks sihtmärgiks. Kindlasti tuleb ka kogu logistika ümber korraldada nii, et kuskil poleks korraga suurt kogust varustust. 

Omaette müstiline koht on Hersoni lähedal olev Tšernobajevka lennuväli. Seesama koht, kus ukainlased hävitasid esmalt 40 Venemaa helikopterit, siis teises laines üle 10 helikopteri ja siis veel ühes rünnakus sealsamas kohas Venemaa armee kindral-leitnandi. Mida ta sealt otsis? Tuttav teema, sõjaväeline salastatud side ei tööta, seetõttu on kõrgemad ohvitserid sunnitud tulema rindejoonele lähemale, kus nad on juba Ukraina sõjajõudude laskeulatuses. Sidet jälgides saadakse teada koordinaadid ja siis antakse täpne löök. Miks Venemaa tuima järjekindlusega toob oma kallist tehnikat (ühe helikopteri orienteeruv väärtus on 13 miljonit dollarit) sinna hävitamiseks, on ukrainlaste jaoks suureks müstikaks. Tuleb arvestada, et kui peale pommitamist isegi jäävad mõned helikopterid välisel vaatlusel terveks, siis tegelikkuses tuleb nad kõik remonti viia. Õhutoe puudumine on üheks oluliseks põhjuseks, miks Ukraina armee suutis Venemaa armee Mykolaivi alt tagasi tõrjuda.

Tšernobajevka kontekstis tuleb esile tuua droonide Bayraktar rolli. Nimelt on Ukraina armee valduses nende droonide kõige uuem versioon (väljalase alates eelmise aasta oktoobrist), kus on väga oluliselt parandatud võimekust kaugelt distantsilt tuld juhtida. Nii on Tšernobajevka rünnakute väga täpne tulejuhtimine olnud droonide töö, kes teevad seda nii kõrgelt ja kaugelt, et tõenäosus nende endi ründamiseks on väike. Ukraina suurtükivägi on näidanud kõrget professionaalsust ettenatud koordinaatide pihta tulistamisel.

Mida on oodata eelolevalt nädalalt. Kõige tulisemad lahingud on ees idaosas, aga ka seal on märgata Venemaa üksuste sõjalise jõu vähenemist. Hersoni ümbruses Venemaa väeüksused on asunud kaitsepositsioonidele, eks siis ole näha, kas nad üritavad uuesti lääne poole liikuda või mitte. Põhja pool on hoogustunud partisanitegevus vaenlase tagalas, nii õhiti oluline raudteesild ning jätkuvalt rünnatakse varustust vedavat tehnikat. Venemaa armee üksused on põhja pool kaitsepositsioonidele asunud ning sünkroonse sõja arusaamade kohaselt oleks nende sealt lahkumasundimine Ukraina jaoks ohvriterohke tegevus, sest ründajaid saab surma võrreldes kaitsega suhtes 3:1. Küll on võimalik kasutada asünkroonset lahingutaktikat, eeldab see siis erivarustusega sõjaväeüksuste öiseid rünnakuid, tapjadroonide kasutamist jne. Nii on ideaalis isegi võimalik vaenlaste osade kaupa kotti võtta ja selja tagant rünnates neid hävitada.

Venemaa korjab kokku viimaseid jõude üle riigi ja pole välistatud, et nad üritavad veel korra Kiievi peale minna, kus aga on kolm kaitseliini ning kuhu on saabunud palju uut relvastust. Pealetung saaks Venemaa jaoks olema massiline Venemaa armee tankide hävitamine, sest mitte ükski Venemaa tank ei pea Javelini rünnakule vastu. Valgevene armee võimaliku sekkumise kohta on asjatundjad öelnud, et Valgevene armee on võitlusvõimelt Venemaa armee hale koopia, neil puudub lahingukogemus, puudub motivatsioon. See oleks nende jaoks hakklihamasinasse minek. Nad ei taha seda, aga pole välistatud, et nad ikkagi lõpuks sunnitakse, sest de facto ei ole Valgevene enam iseseisev riik.

Ahjaa, Valgevenest veel mõne sõnaga. Valgevenelased on saboteerinud raudtee tööd, nii lõhuti alles hiljuti juhtimispunkt, mis koordineeris Valgevene raudtee tööd (raudtee ülesõidud jne). Kõige rohkem on pandud raudteerööbastele traate, mis annavad keskusesse veateateid ning seetõttu on seal siis rongiliiklus häiritud. Lukašenko on marus ja nii on riigi repressiivaparaat suurte jõududega nö diversante otsimas. Nad on riietunud nö tavaliselt, ööbivad telkides raudteede ääres, metoodiliselt kammitakse läbi raudteede äärseid elukohti. Arreteeritud on selle seoses üle 30 inimese, keda on piinatud ja pekstud.

Valgevene ettevõtetest on järjest noori mehi kutsutud sõjaväega seotud asutustesse. Mida see peaks pikemas perspektiivis tähendama, ei osata hetkel veel midagi arvata, sest reaalses sõjas nendest asja ei oleks. Valgevenes asuvaid ettevõtteid võetakse Euroopas kui agressori käsilasi koos sellega kaasnevaga ja nii lõpetatakse sealt kauba ostmine ning välisosalusega ettevõtted järjest peatavad seal oma tegevuse. Arusaamine on Euroopas selge - kui tegutsed Valgevenes edasi, siis toetad oma tegevusega agressiooni Ukrainas. Toetad Lukasenko repressiivaparaati. Nii see on.

Natuke Hiina teemal. USA hüppas järjekordselt Hiinale peale ning otse loomulikult see Hiinale ei meeldi. Küll aga on omajagu kibedat tõtt tõdemises, et Venemaal võimaldab sõda edasi pidada peamiselt Euroopa ise, läbi oma energiasõltuvuse Venemaast. Gaasi ja nafta müügist praegu saadavad summad on piisavad, et veel mingilgi kujul Venemaa majandust püsti hoida. Kui isegi ainult nafta müük ära lõpetada, on Venemaa majanduse kollaps palju kiirem. Ja minul tarbijana oleks ka huvi teada, et millistes tanklakettides Eestis on müügil kütus, mille valmistamisel ei ole kasutatud Venemaa toornaftat. Siis ma saaksin oma valiku teha.

Venemaal on samal ajal tekkinud puudus täiesti ootamatutest kaubagruppidest. Näiteks selline elukvaliteedi osas väga oluline kaubaartikkel nagu naiste hügieenisidemed. Selgus, et Venemaal endal ei ole neid komponente, mis on vajalikud hea imavusvõime tekitamiseks. Puudus on kontoripaberist, sest ka seal on vaja spetsiifilisi komponente, mida Venemaa ei toodeta. Nad pole võimelised välja andma kodumaiseid pangakaarte, sest selle jaoks on vaja väga spetsiifilist plastikut, mida Venemaal ei toodeta. Kas jätkan? Aga see on alles algus, sest ladudes on veel teatud kaubagruppide osas varusid, aga need saavad kiirelt otsa. Kuigi nö ametlik rubla kurss püsib, siis reaalse eluga sellel kokkupuudet pole, sest selle kursiga sularahadollareid kuskilt ei saa. Sularahadollareid müüakse nüüd Telegrami kasutades ja keskmine kurss on üle 200 rubla 1 paberdollari eest. Juba on tekkimas puudus ravimitest ja ka seal on probleem selles, et sisuliselt kõigi Venemaa toodetud ravimite kõige olulisemad komponendid on importkaubad, mida pole võimalik asendada.

Läbirääkimistel on Venemaa hakanud nõudma ühe tingimusena ka sanktsioonide kaotamist, niivõrd valus on see teema juba praegu. EL-i täiemõõtmeline kaubandusembargo oleks valus ka meile, aga väljakannatamatult valus Venemaa jaoks.

21. märts

Mõne päeva pärast saab kuu aega selle kohutava avantüüri algusest ning hetkel on käes hetk, kus saab öelda, et Venemaa armee pealetungi võime on kas ammendunud või ammendumas. Venemaa väga lootis viimastel päevadel edu ida osas, aga ka seal on hakanud asjad nende jaoks viltu vedama. Nn rahvavabariikide territooriumilt korjatakse juba kokku vaat et meespensionärid ja saadetakse surma. Sõna otseses mõttes on seal pealetungijate laibakuhjad, sest nad ei oska sõdida. Mariupolisse saatis Venemaa armee tänavalahinguteks kaks GRU eriüksust ja Krimmi meredessantnikud, aga nad tehti sõna otseses mõttes tümaks. AZOVi polk valmistus aastaid linna kaitsmiseks. Aastaid. Nende võitmine on väga keerukas ülesanne.

Mujal on Venemaa armee juba osaliselt kaitsepositsioonidele asunud. Toimub meeleheitlik viimaste väeüksuste kokkukkorjamine kõikjalt, kus võimalik ja lisaks salajane mobilisatsioon, aga kokku teeb see suurusjärgus 20000 meest, mis ei ole mitte mingil juhul piisav eduka pealetungi läbiviimiseks, seda on vähem, kui on juba kas surnute, vigastatute või vangilangenutena sõjast väljas. Tuleb arvestada, et värskelt mobiliseeritutel läheb siiski aega, et mingigi võitlusvõime saavutada, samas kui osadest kohtadest tuuakse lihtsalt sõdureid ilma lahingutehnikata ja siis on suur probleem selles, et kellega koos nad võitlema hakkavad. Kindlasti saab täienduste võitlusvõime olema väiksem kui sõja alguses lahingusse läinud väeüksutel.

Tänaste teadmiste kohaselt on lõviosa reserve liikumas Valgevenesse, et siis sealt uuesti üritada Kiievi äravõtmist. Kui Ukraina suudab seal Venemaa armee õhutoetuse maha võtta (aga pealetungivat sõjaväge madalalt toetavad helikopterid ja lennukid on Stingeritele kerge saak), siis on sellest tulemas järjekordne tankide ja Venemaa sõdurite surnuaed. Lisaks oskas Venemaa armee purustada ühe Irpeni jõe tammi, nii et üks Venemaa jaoks oluline tee Kiievi peale on täielikult üle ujutatud ja kui nad peaksid seal hakkama midagi ehitama, oleksid nad Ukraina suurtükiväele suurepäraseks märklauaks.

Seega praeguste ressurssidega edu ei saavuta, seda tunnistas isegi kurikuulus Igor Girkin ja ilma üldmobilisatsioonita pole kuskilt midagi arvestatavat juurde võtta. Samas ei taha Putin minna üldmobilisatsiooni peale. Põhjuseid on mitu. Tuleks välja kuulutada sõjaseisukord, aga see tähendaks seda, et tuleks hakata avaldama kaotusi sõjategevuse käigus. Venemaal teatas 2. märtsil 498 sõjaväelase surmast, aga peale seda on selles osas vaikus, sest selgus, et hukkunute arvu avaldamine vähendas kohe toetust sõjategevusele. Venemaa meedias on jutud üliedukast erioperatsioonist, kus Venemaa kasutab maailmas analooge mitteomavaid täppiserelvi ja neid tervitatakse kõikjal suure rõõmuga. Kuidas sa siis järsku ütled, et tegelikult on meil hukkunuid palju-palju tuhandeid? Et tegelikult pole me suurt midagi saavutanud? Ka oleks üldmobilisatsioon äärmiselt ebapopulaarne, sest üks asi on diivani pealt kaasa elada nn edukale erioperatsioonile, teine asi on sõtta minna. 

Üldmobilisatsiooni järel kuluks kuu aega, et üldse mingi võitlusvõimega taktikalised lahingugrupid teha ja nad sõtta saata. Sõdurid sõduriteks, aga juba praegu on Ukrainas hävitatud niipalju erinevat tehnikat, et lihtsalt ei jaguks uute väegruppide relvastamiseks, sest paljud hetkel Ukrainas asuvad üksused juba on kaotanud suure osa tehnikast ja ka nemad vajaksid täiendust selles osas. Lisame veel psühholoogilise momendi - propaganda järgi vaat et teise sordi inimesed on nii kõvad võitlejad, et sunnivad Venemaa minema sinna sisuliselt kogu olemasoleva inimressursiga. 

Lisaks on selline üldmobilisatsioon täielik surmahoop majandusele, sest sõjapidamine on kallis lõbu. Väiksemad põhjendusi võiksin lisada veel ja veel, aga piisab ka nendest.

Ja siis ongi küsimus, et mis juhtuma hakkab. Putin ei ole tänasel päeval valmis tunnistama kaotus Ukrainale, lisaks on ühiskonnas sõjahüsteeria köetud üles. Veel ei ole venemaalaste teadvusse jõudnud väga suured inimkaotused, aga lõpmatult seda kinni ei hoia. Uus pealetung on määratud läbikukkumisele, samas kaotust pole Putin nõus tunnistama. Ukrainlased võtavad asja rahulikumalt, nad on valmis pikemalt sõdima. Neil lihtsalt pole muud varianti ning nädala-kahe pärast oleks nende positsioon veelgi parem kui täna. Karm tõde, sest vahepeal hukkub veel omajagu inimesi, aga Ukraina jaoks on see võitlus eksistentsi eest, neil ei ole kuskile taganeda.

Majandusest ka natuke. Millegipärast tekitas palju vastukaja hügieenisidemete teema. Tuleb välja, et Venemaal neid ei toodetagi, vähemalt arvestatavates kogustes mitte. Kuna tegemist on importkaubaga, siis see kallines kiirelt ja toimus ostupaanika, sest kuigi Fontankas kirjutas üks kremlimeelne naine pika loo sellest, et saab ka ilma nende sidemete ja tampoonideta hakkama, siis millegipärast naised nii ei arva. Kaubakonteinerite vedu meritsi on peatunud, Poola piiril takistavad poolakad kaubaautode liikumist Venemaale, ka parima tahtmise juures pole seda kaupa juurde tulemas, aga ise Venemaa ei saa nende tootmisega hakkama. Ja see on ainult üks kaubagrupp. 90% seemnekartulist osteti siiani Hollandist, pea 100% suhkrupeedi seemnetest samuti. Neid ei ole võimalik sama saagikate analoogidega asendada.

Venemaa majanduse makroperspektiivi seisukohalt on väga märkimisväärne kolme suurima naftaväljade operaatori - Halliburton, Schlumberger, and Baker Hughes - teade tegevuse kokkutõmbamisest Venemaal. See on väga valus, sest Venemaal endal puudub tehnoloogiline võimekus seal hakkamasaamiseks nendes väga keerulistes tingimustes. Ilma energiakandjate müügist saadud rahata  ei ole Venemaa majandust sellisel kujul.

Valgevenest ka natuke. Väliste märkide järgi võiks arvata, et Valgevene on sõtta minemas, aga natuke tuleks siiski tausta vaadata. Enne seda nn erioperatsiooni oli 97% valgevenelastest vastu sellele, et Valgevene võiks oma headele naabritele kallale minna. Kui sõjaväes võivad mõned kõrgemad ohvitserid isegi olla Putini-meelsed, siis sealt allapoole on kõigil astmetel mõte sõttaminekust pehmelt öeldes ebapopulaarne Armeed sõtta saates riskib Lukašenko sellega, et armee võib tulla tema vastu, sest armee ja Lukašenko suhted on keerulised. Diktatuuri aitavad diktaatoril hoida korrakaitseüksused, armee vastu oleksid nad võimetud. Teine variant on see, et armeeüksused annaksid ennast massiliselt vangi. Seega minu enda arvates üritab diktaator viimase hetkeni vingerdada ja segadust tekitada, aga samas meeleheitlikult proovib pääseda piiri ületamisest oma vägedega, aga lõpuni seda välistada ka ei saa.

Au Ukrainale!

Loe ka: Teet Kalmuse FB leht

Autor: Teet Kalmus
Viimati muudetud: 22/03/2022 07:52:09