Omal ajal Soomes kukeseeni müües politseinikega kaklema läinud ning isegi laulu sisse saanud skandaalne võrukene Mart Kuus (46) käis LõunaLehele välja ambitsioonika plaani viia Võru oma arengus märksa kaugemale, muuta see energeetiliselt roheliseks ning panna peatänaval käima nii linnatranspordi kui turismi seisukohalt kasulik õhutramm.

Kui ajakirjanik pausilt toimetusse naaseb, ootab teda nõupidamiste ruumis viisaka välimusega meesterahvas. Asjalik, soliidne, tugeva kehaehitusega ja välimuse järgi otsustades üle keskmise jõukalt elav kodanik. On tunda, et tal on midagi südamel. Ehk mingi poliitik-visionäär, kes tunneb muret stagnatsiooni, vaesumise ja majandusliku väljarände pärast kodukandis ning tahab sellega seoses jagada oma mõtteid?

Külalise nimi – Mart Kuus – esimese hooga peas kella ei löö. Selgub, et oletused pole tõest väga kaugel: mees tahab oma kodukandile parimat, tal on visioon ja ka kindlad poliitilised vaated. Tahaks parteissegi astuda, aga hetkel pole see teatud põhjustel võimalik.

„Ma olen võrukas, mu ema on siiani siin juuksur, ja mulle on Võru ja see, mis Võrust saab, alati korda läinud,” alustab ta lobedalt. „Võru on 10 000 elanikuga linn, viimastel aastatel on tehtud arenguhüpe linna välimuses ja see on praegu kauneim linn põhjamaades. Aga suund on praegu taandarengule. Mina tahaksin, et ka mu lastele ja lapselastele oleks tulevikus Võru hea koht, kuhu tulla.”

Kuus ütleb, et ta on visionäär ja et muu hulgas on 2008. aastal sündinud „Teeme ära!” kampaania hoopiski tema tehtud, ehkki loorberid pälvis hoopis Rainer Nõlvak. Tema sõnul on tal ka endasuguseid heas mõttes hullumeelseid sõpru, kel on visioon kaugemale kui paar päeva. Poliitikutel on Kuusi teatel visioon vaid järgmiste valimisteni, selline ükskõiksus aga ei too kunagi head.

„Kui pereisal puuduks visioon, siis jääksid lapsed harimata ja pere lõppkokkuvõttes nälga,” illustreerib ta. „Aga poliitikutel on ükskõik.”

Mart Kuus pajatab vahepeal sellest, et ta elab Soomes ehk maailma kõige õnnelikumas riigis. Kohas, kus lihtne tööline on kõrgem kui jumal. Võru on olnud Soome jaoks hea doonor, mis puudutab näiteks ehitustöölisi. Ning on ilmselt ka tulevikus, sest meie kandi rahvale omane terve talupojamõistus töötab seal hästi.

Aga et Soome Võru linna tühjaks ei imeks, on Võrul vaja tulevikuvisiooni. Nagu oli omal ajal näiteks endisel sööstlaskujal Aare Tammel, kes ostis visioonist ära Väikse Munamäe ning hakkas suusasporti arendama. Kuusi arvates on Tamme teened Otepää kandis lausa ebaausalt tunnustamata jäänud. Muu hulgas ostnud Tiit Vähi Pühajärve keskuse omal ajal samuti Aare Tamme visiooni usaldades. Aare Tamme, kes on muide arendanud suusakeskusi ka Ukrainas, on inspireerinud Mart Kuusigi.

„Ma olen selline mees, et kui ma ükskord oma elus asjad kokku pakin, naudin head sigarit ja klaasi konjakit, siis ma tahan vaadata tagasi ja näha, mida ma olen elus korda saatnud,” jätkab Kuus. „Ja minu soov ja visioon on tuua Võrru 22. sajandi transpordivahend – õhutramm.”

Ühe esimese pooltargumendina toob mees välja, et tegu oleks n-ö rohelise transpordivahendiga. Üleüldse sooviks ta, et Võrust saaks energeetiliselt 100% roheline linn – siin võiks küte ja elekter põhineda hakkpuidul, päikese- ja tuuleenergial. Võrus võiks töötada jaamad, mis annavad talvel sooja ja suvel külma. Mart Kuusi huvitab enda sõnul, miks pole linna küttev Danpower veel seni panustanud päikeseenergia kasutuselevõttu.

Aga tagasi õhutrammide juurde.

„Sellega oleks Võru linnas hästi lihtne toimetada ja 10 000 elanikuga linna elanikkonnas tuleks plahvatus,” leiab Kuus (kui täpne olla, siis praegu on elanikke küll üle 11 000 – toim).

Õhutramm, mis liiguks tänava kohal kümmekonna meetri kõrgusel, oleks ühest küljest suur turismimagnet ja teisalt kohalik transpordivahend. Linnaliinibussid võiks põhimõtteliselt tänavatele küll jääda, kuid „neil poleks enam point’i”. Mart Kuus küsib paberit ja kirjutusvahendit ning visandab kiiresti õhutrammiliinid. Põhitrass võiks kulgeda mööda Jüri tänavat ja Tallinna maanteed, näiteks Maksimarketi kandist Linavabriku piirkonnani välja. Üks ristuvaid trasse võiks olla näiteks Vabaduse tänava kohal.

„Vaadake, mis toimub talvel Kütiorus. See [Võru õhutramm] võiks olla järgmine asi, mida teha. Šveits oleks valmis osalema katseprojektis. Siia tuleks turistid, erinevad spetsialistid üle maailma ...” unistab Mart Kuus.

Ta märgib juba ennetavalt, et õhutrammiga teenitav piletiraha ei pruugi kindlasti katta selle rajamise kulusid, küll aga tooks see tema hinnangul Võrru suuri summasid ehk raha, mida turistid kohapeal kulutavad.

Kuus vuristab oma visiooni nagu kuulipildujast: „Selle saaks poole aastaga püsti, töö võtaks ainult niipalju aega, aga selleks peab olema tahe, visioon. Näiteks Aare Tamme tahtis sellist asja teha lausa Eesti ja Venemaa vahele. See oleks innovatiivne Võru. Projektile tuleks anda toetus enne valimisi – kui ei toeta, siis ei vali. Et Võru hakkaks elama! Meil siin on näiteks juba number üks rand terves Eestis. Päevitada murul rannas, seda mujal ei saa. Rannabangalo ... Võru on täna hoitud – aga mis saab edasi? Võru võiks olla veel parem linn, kui see seni on olnud, aga ma näen siin palju mugavustsooni.”

Verekood ei luba autoriteetidele alluda
Mart Kuus satub siinkohal hoogu, teatab, et tema kui „vana buldooser” lõhub selle mugavustsooni ära. Kui ta teatab, et tal puudub „sitafilter”, hakkab ajakirjanikule kohale jõudma, et tegu on mehega, kes omal ajal sattus füüsilisse konflikti seenemüüki takistama tulnud Soome politseinikega. Kuus tunnistab ausalt, et ta on „Soome politseile naha peale andnud” ja ka vangis istunud. Viimane takistab teda esialgu ka poliitikasse minemast – Lavly Perlingu parempoolsete partei olla vaadete poolest muidu sümpaatne.

„Ma ei allu kellelegi. Ei kummarda kedagi. Ema või naise ees ainult, aga mitte autoriteedi ees. See tuleb mul siit Võrust, verekood ei lase!” seletab mees.

Soome politseiga kaklemise kohta teatab Mart Kuus, et ta läks paljastama suuremastaabilist pettust ja politseinikest oleks ta oma sisekaitseakadeemias õpitud kogemuste abil soovi korral kenasti jagu saanud. Hilisema taplemise kohta Tallinna keskturul (Kuus ründas kolme turumüüjat) ütleb mees, et ta kaitses end maffia eest ning on enda ja oma pere kaitseks valmis ka edaspidi maffiaga rinnutsi kokku minema, tema neid ei karda. Mart Kuus tõmbab sviitri üles ja näitab armi, mis tema sõnade kohaselt jäi südamesse löödud noast.

„Ma võin ka edaspidi anda maffiale vastu hambaid,” teatab ta.

Aga tulles tagasi rohelise Võru ja õhutrammide visiooni juurde, jõuab Kuus veel mainida, et tema enda firma Zero Waste & Energy on samuti kantud rohelisest vaimust ning tema on omal ajal vedanud ka kompostrite katseprojekti.

Oma õhutrammivisiooni on mees enda sõnul Võrus esialgu saatnud linnapeale ja endisele maavanemale, praegusele tarbijate ühistu kohalikule juhile Andres Kõivule. Vastukaja pole ta kummaltki saanud – Kuusi arvates ehk ka sellepärast, et kirjad sattusid teele minema suvisel puhkuste ajal.

Tamme ettepanek: köisraudtee Tartusse
Hiljem jagab Mart Kuus LõunaLehega Aare Tammelt saadud teavet õhutrammide kohta. Muu hulgas on Šveitsi firmalt Bartholet 2020. aastal saadud pakkumine gondlisüsteemi rajamiseks Narva. Samal aastal on Tamme teinud Tartu linnavalitsusele ettepaneku üldplaneeringu täiendamiseks.

Tamme teatel on selleks, et kesklinn oleks ka reaalselt kasutatav ja atraktiivne, vajalik tagada kesklinnale paremad ligipääsud. Autotransport on välistatud parklate puudumise ning ka üldise liiklustiheduse tõttu. Kergliiklusteede võrgustik on vajalik, kuid Eesti ilmastikku arvestades ei ole rattaga ja jalgsi liikumine siiski lahendus. Ka bussiliiklus ei ole pikas perspektiivis küllaldane ja piisav lahendus, kuna kesklinna teede ja tänavate võrk on ammendunud ega
võimalda ligipääsu paljudele huviväärsustele. Nii on Tamme sõnul vaja tulevikku vaatavaid lahendusi.

„Eeltoodud lähtekohti silmas pidades teeb allakirjutanu ettepaneku teha üldplaneeringusse täiendused, millega selgelt sõnastada ühe ühistranspordi võimaliku liigina kaasaegne köisraudtee ning näha ette selleks võimalikud trassikoridorid,” kirjutas Aare Tamme Tartu juhtidele.

Ta kirjeldas, et ajakohane köisraudtee on insenertehniline lahendus, mida enamjaolt teatakse ja kasutatakse suusakuurortides või tiheasustusega aladel suurte kõrguste vahedega vahemaade ületamiseks. Tamme märkis, et viimastel aastatel on köisraudtee tehnoloogias toimunud märkimisväärne arenguhüpe ning valminud on lahendus: see täiendab majade kohal liikuvat kabiintõstukit, kuhu olenevalt kabiini või vaguni tüübist mahub viis kuni sada inimest, võimalusega haakida kabiinid maapinnal olevates jaamades end trossi küljest lahti, mille järel muutuvad need juhita minibussideks.

„... selline innovaatiline lahendus võimaldab mõistlike kuludega saavutada kiiresti majade kohal liikuva ühistranspordi lahenduse, mis maa peale laskudes asendab nii bussi kui taksot,” märkis visionäär.

Aare Tamme selgitas, et kirjeldatud lahendus läbib hetkel Šveitsis katseperioodi ja patenteerimist ning suure tõenäosusega jõuab linnaruumides ehitusjärku juba lähiaastatel. Oluline on tema sõnul seejuures asjaolu, et köisraudtee ei vaja trassialuse maa määramist transpordimaaks ega kapitaalset linnaruumi ümberkorraldavat ehitustegevust.

„Vaieldamatult oleks köisraudtee lisaks madalatele rajamis- ja ekspluatatsioonikulutustele ka vähemalt kümneks aastaks suur turismimagnet, mis suurendaks Tartu atraktiivsust ning mis kogumis võimaldaks luua Tartule reaalse innovaatilise ja kiirete ühistranspordivõimalustega linnaruumi keskkonna,” märkis Tamme.

Lõpetuseks tõi ta välja šveitslaste enda võrdluse selle kohta, kui efektiivsed on erinevad sõiduvahendid. Et liigutada tunni aja jooksul 8000 inimest, on vaja 1600 autot või 80 bussi – või üht õhutrammi.

Kes on Mart Kuus?
Lõpetuseks veidi lähemalt sõnaka visionääri Mart Kuusi minevikust.

2011. aastal levis internetis kulutulena video, tänu millele sai Mart Kuus tuntuks kui „kung-fu seenemüüja”. Helsingis kukeseeni müünud Kuus läks niivõrd närvi, et valmistas omale harjavarrest kung-fu relvad ning lõpuks võitles nelja politseiniku ja turumüüjaga. Tüli algpõhjuseks olevat mehe sõnul olnud hinnasõda turumüüjate vahel. Toona sai Kuus tingimisi vanglakaristuse.

2016. aasta suvel sattus Mart Kuus meedia huviorbiiti nn skandaalse marjamüüjana, kui ta seadis oma marjaäri üles Tallinnas Telliskivi tänava piirkonda. Hästi alanud ärile järgnesid peagi aga pahandused kohalike ettevõtjate ja linnavõimudega.

Samal suvel sai politsei väljakutse Tallinna keskturule. Esialgse info kohaselt oli Kuus läinud kallale kolmele turul kaupa üles seadnud müüjale, tunnistajate sõnul oli kuulda ka laske. Ärevale väljakutsele reageeris politsei suurte jõududega. Kohapeal peeti kinni toona 40-aastane Mart Kuus, kellelt leiti läbiotsimisel nuga, õhkrelv ja stardipüstol ning padrun. Sündmuskohal oli kolm kannatanut, kellele Kuus oli tõsiseid kehavigastusi tekitanud, pekstes neid muu hulgas ka õhkrelvaga pähe. Kiirabi viis kolm kannatanut haiglasse.

Harju maakohus mõistis Kuusi 2016. aasta detsembris süüdi avaliku korra raske rikkumises, mis pandi toime vägivalla ja relvaga või relvana kasutatava muu esemega ähvardades. Ta tunnistati süüdi ka võimuesindaja laimamises. Nimelt avaldas mees suvel oma Facebooki kontol laimava sisuga avalikke postitusi maksu- ja tolliameti ning PPA peadirektorite kohta. Kohus määras talle karistuseks kokku kolme aasta ja 27 päeva pikkuse vangistuse.

2011. aastal sai Oleg Kosjugin ehk Henry Kõrvits Kuusi Soome kähmlusest inspiratsiooni ning avaldas räpipala „Kukeseen”. „See’n click-clack kukeseen, Suomen Poliisi!” räppis muusik – ja kasutas refrääni täiendusena väljavõtet politsei videost, kus Mart Kuus tuntava aktsendiga teatas: „I want only for lawyer!” („Ma tahan ainult advokaati!”).

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 10/10/2022 08:42:07