Jaska talu elumaja. Erik Kambergi kodu 1945-1966.

(jätkub, algus 6. oktoobri LõunaLehes)

Pärast lahingut Kurtspalo mäel kuulsin, et Hakmanni peremeest oli käsutatud nagu meidki: „Heraus!” Aga ilmasõja läbi käinud vana mees seiranud välipolitseinikku, vaadanud talle otsa, lausunud: „Net, moi milõi! Mõ ještšo posmotrim, kto otsjuda udiraetsja!” (Ei, mu armas! Me veel kaeme, kes siit jalga laseb!), ega jätnud oma kodu sakslaste meelevalda. Maja sai leekkuulidest mitu tabamust, aga vanal Hakmannil olid veeämber, redel ja saunaviht ka selleks juhtumiks käepärast. Nagu leek lahvatas, nii ta selle kustutas. Kustutas tulekolded, hoolimata kuulidest ja lahingumöllust. Silmasin sageli seda maja, kui sealt karjaga mööda läksin. Põlemisjälgi võis olla tosina jagu, kuid maja on praegugi alles.

Meie pere poleks sellist riski talunud. Juba laste pärast ei võinud ema riskida. Vaevalt oleks nii pöörane ettevõtmine õnnestunud, sest patarei oli maja taga ning kõrgendik lausa tulejoonel. Kui kümmekond päeva hiljem tagasi jõudsime, oli ümbrus mürsuplahvatustest üsna üles songitud. Sadakond meetrit eemal oli viisnurgaga postidega kalmistu, aga veelgi kaugemal saksa sõdurite kääbaste read. Lahing oli olnud äge ja meie juuresolek oleks kääpakeste ridu tõenäoliselt veel mõnevõrra täiendanud.

Rinde üleminek ja hilisem aeg on jäänud mällu üsna katkendlikult. Meie esimene peatus oli vanaisakodus Jaskal ja sinna oleksime pidanud jäämagi, sest see oli üsna kõrvaline paik. Miks me aga ei jäänud ja edasi rühkisime, on jäänud selgusetuks. Ei mäleta, et meid oleks sunnitud lahkuma. Küllap oli õhutajaks onu Eduard, kes oli teeninud Kaitseliidus ja Omakaitses. Inimesed olid paanikas ja realistlik elutunnetus oli kadunud. Ainult Venemaa eestlastest sõjapõgenike pere, kes sai ka Jaskal peavarju, ei läinud kuhugi.

Igatahes lahkusime Jaskalt järgmisel päeval enne lõunat. Ühises vankris oli meie ja Jaska pere kraam. Meiega liitusid veel Tuki ja Kangro rahvas ning poissmehest Jaska Alfred Pappjärve äärest. Et sakslased valmistusid lahinguks, oli päevselge. Heisleri maja kohal peatasid kahurväelased meie voori. Jagu sõdureid tuli hanereas üle tee, igaühel õlal nähtavasti neljatolline mürsk. Nad möödusid meist nii lähedalt, et meile visati koorma otsa peotäis tropsikomme. Niisiis olid sakslased neil päevil veel sees.

Linnas valitses ebaharilik vaikus. Elanikud näisid olevat lahkunud. Võtsime suuna Väimela peale, kus puhati ja joodeti hobuseid. Õhtu eel jõudsime Joosu mõisa. Seal jäime sugulaste juurde öömajale. Pidime jääma veel teisekski päevaks, sest meie vankril purunes telg ja selle hädapärane lappimine võttis aega. Ärevus ja sõjahirm, tundmatu ümbrus ja võõrad inimesed mõjusid nii ängistavalt, et viibisin une ja ärkveloleku piirimail.

Veidi mäletan, et oli õhtupoolne aeg, kui voor liikus juba itta. Algas tulistamine ja meenub, kuidas me olime mätaste ja mustikavarte vahel silmili maas. Kusagil tulistasid kahurid ja lennukid pikeerisid meie kohal. Olin mingil ajal tõusnud ja voori juurest lahkunud. Mind otsiti ja õnneks leiti üles. Sain veidi sakutada. Öö saatsime mööda ühe talu keldris Koiola kandis. Kui järgmisel hommikul varjendist väljusime, askeldasid vene sõdurid keldri kõrval ja rihtisid miinipildujat alusele. Alfred õhutas voori kiiremas korras lahkuma, sest ettevalmistused uueks lahinguks olid silmanähtavad.

Lahkusime Koiolast ning liikusime Võhandu ja Paidra suunas. Oli kuum ja põuane päev ning tee muudkui venis ja venis. Liikusime endiselt itta. Aeg-ajalt kohtusime Vene väeüksustega. Kõndisin vankri kõrval, kuumus rammestas ja janu piinas. Siis peatus üks venelaste supiköök meie kõrval. Mäletan selgelt vee sulinat ja kruusi, mida hoidsid suured punased käed. Kruus veega, tavaline sõdurikruus ulatati mulle. Vaatasin sõjaväelast ja hakkasin jooma. Sõdur noogutas ja ütles midagi, millest ma aru ei saanud. Külm vesi kustutas janu ja andis jõudu.

Õhtuks jõudsime Võhandu äärde. Sild oli puruks lastud, kuid selle kõrvale oli ehitatud kerge puust sillake. Kui vankrid sillale sõitsid, kõikus see üsna tugevalt.

Võru poole liikudes nägime kohutavat pilti hiljuti lõppenud lahingust. Põllul oli rohkesti langenud sõdureid. Kui palju, ei oska öelda. Neid oli lausa niidetud maha. Lähim langenu lebas selili suure tee ääres ja tahtmatult jäi mällu tema tardunud vaade.

Lahkudes Kurtspalo mäelt, jäid meil maha mõned maalid. Ühte, mis rippus minu voodi kohal, mäletan tänapäevani. See oli sünge tagapõhjaga maal, millel pikk söögilaud ja selle taga pahaendelised, kurja välimusega mehed. Kui köögiuks oli lahti, langes valguskolmnurk maalile. Siis näis meeste ilme veelgi ängistavam kui valges. Eriti kahtlaselt mõjusid näod pimeduse ja poolvarju piirides. Kui olin üksi toas, püüdsin pildist mööda vaadata või peitsin pea hoopis teki alla. Hiljem kuulsin, et üks meestest oli reetur – Jeesuse äraandja. Reeturid tekitavad alati ängistust, olgu kunstis või elus. Pärast sõda sain ema lauluraamatust („Täwwendatu Tartu keele Lauluraamat”, 1909) teada, et mind ängistanud maali nimi oli „Püha õhtusöömaaeg”. Koopia või reproduktsioon Leonardo da Vinci maalist, mis asub Santa Maria della Grazie kloostri seinal Milanos. Voldemar Vaga teadetel on maalist säilinud üksnes riismed.

Maale leidus teisteski ruumides: suures toas, verandal, ärklikorruse eestoas. Need olid kuulunud Tartu-Võru kohtutegelasele Martin Taeverele või advokaat Mätlikule. Kui revolutsioon puhkes, lahkusid mõlemad Võrust. Enne lahkumist müüs Mätlik mõlemad majad Martinsonile (Märtsonile?) Kasaritsast. Uus omanik müüs väiksema suvila kähku võlgade katteks Võru-Petseri garnisoni orkestrandile Kambergile. Nii sattusid Taevere maalid minu sünnimajja, nende hulgas võis olla ka Konrad Mäe töid.

Taeverest on teada, et ta oli lõpetanud Riia vaimuliku seminari maalikursuse. Seminaris oli teda märgatud andeka õpilasena ja edutatud kirikumaalide ateljee vanemaks. Taevere oli maalimisest huvitatud ja kuulnud Konrad Mäe tervisehädadest, saatis talle kutse tulla nende juurde suvitama. Mägi võttis lahke pakkumise vastu ja viibis Taevere külalisena Kosel kaks suve, 1916 ja 1917.

Pärast Võhandu ületamist rändasime veel mõne päeva. Kui kaardile vaadata, olime põgenikuteed alustanud Koselt, läbinud Võru linna, Väimela ja Joosu mõisa. Ekselnud Vana-Koiola kandis, kus rinne meist üle veeres. Nüüd jõuti selgusele, et paratamatult tuleb alustada tagasiteed, sest oleme ida pool rinnet.

Läbisime Tsolgo, Paidra, Pindi, Lasva ja Nõnova küla ning jäime pidama Keldo talus Palometsas. Meie rännak oli toimunud kõige ohtlikumal ajal ja rindejoone vahetus läheduses. Olime lahingute elavad tunnistajad ja viibinud kogu perega sõja jalus.

Kui jõudsime Keldole, sõitis Jaska Alfred jalgrattal Kosele maad kuulama. Ta tõi meile Hiiobi sõnumi: meie kodu ja kõik teised hooned on maha põlenud. Ka meie piirimehe Raudsepa Kusta maja oli põlenud, kuid see meid ei lohutanud. Kustal oli alles vähemalt ait, kuhu ta sisse kolis ja mille aegamööda elamuks ehitas. Meile polnud jäänud midagi. Kui läksime emaga Kurtspalo mäele sõja jälgi vaatama, langes ema nagu niidetult õuemurule. Lohutuseks ei olnud sõnu. Varemeist hingitses veel suitsu. Koukisime tukkide vahelt välja mõne tarvitamiskõlbliku toidunõu ja komberdasime murest vaevatuna Keldole. Olime nii löödud ja meeleheitel, et raske oli teineteist kõrvalt vaadata.

Keldol viibimine ei pakkunud mingit tuge ega lohutust. Peremees suhtus meisse kui priileivasööjaisse, kuigi ema abistas teda talutöödes nii palju kui võimalik. Pikki päevi tuli küürutada kartulipõllul ja hoolitseda loomade eest, kuna perenaine koos lastega polnud pagulasteelt veel naasnud. Oli sügis ja rasked talutööd alles ees: linavihkude leotus ja kuivatamine, linavarre murdmine ja rabamine. Ränk töö kestis jõuludeni. Kui õhtul või öö hakul pääses ema rehalast, oli ta tolmune ja surmväsinud. Peremehe meelest oli see töö nii tühine, et isegi kehv kõhutäis tundus olevat selle eest palju. Mäletamist mööda ei vahetanud peremees talve jooksul minuga ühtegi lahkemat sõna.

Ainsaks sõbraks tol sõjatalvel oli mulle Keldo sepp August. Hommikul süütas August karbiidilambi ja me läksime koos sepikotta. Sepa lamp oli iseäralik, leek nagu jänese kõrvad. Lamp andis lillakat valgust, muutes ruumi nõgised seinad ja sepa abilised tontlikuks. Päevade kaupa võisin jälgida sepa tööd, ääsituld ja tulel kuumutatavat rauda. Põnevusega vahtisin, kuidas tagatoas puuriti mootoreid ja treiti kolbe.

Külasepa algeline treipink oli nagu suur vokk, mida tallati kordamööda, sest tallamine oli raske ja vajas sepilise täit keharammu. Treiruumi valgustamiseks süüdati gaasilamp, mis säras nagu päikene ja oli tol ajal lausa ilmaime. Saime Augustiga headeks sõpradeks ja võisin pahandust kartmata noolida aeg-ajalt tema meepurki, mis asus eeskoja kapis.

Kui August suri, olin sõjaväes. Kuulsin teistelt, et ta oli mind väga oodanud ja tahtnud mind näha. Kui sepikoda lammutati, käisin hardalt selle varemel nagu sõbra kalmul. Rauarisu hulgast leidsin roostes vindipööra – viimane mälestus Keldo Augustist.

Maikuu alul 1945 korjasime asjad taas vankrile, võtsime lehma käekõrvale ja jätkasime oma pagulasteed. Sihtkohaks oli taas Jaska talu, kust poole aasta eest olime sõjapakku, tegelikult aga hoopis sõja jalgu läinud. Jaskal elasime paarkümmend aastat, kuni uus omanik meid sealt lahkuma sundis.

Nüüd pole Jaska talu elanikke ega maja enam ammu olemas. Mul on säilinud Jaska majast mõned fotod, mille olen üles võtnud nüüdseks vanavara hulka kuuluva Smena aparaadiga. Ühe neist olen avaldanud Eesti Elu vahelehes Lõunakaar 22. detsembril 1993 – „Võrumaa talu Kasaritsa-Kosel”. Vana talumaja talvise metsa taustal on minu lapsepõlvekodu, kust on läinud eluteele emapoolse vanaisa Jaska Jaani järeltulijad. Sõjajärgse Jaska talu pidajat Eduard Jaskat ehk Eino Kullestet (1893–1951) olen meenutanud tema sajandal sünniaastal – 19. novembril 1993.

Baudelaire kirjutab, et iga tühisemgi lapsepõlvemure, iga väiksemgi rõõm saab kord kunstiteose aluseks, ilma et me seda ette teaks. Minu põlvkonna poistel polnud tühiseid rõõme ega muresid. Oli hirm sõja ja siis sõjajärgsel ajal marodööride ees. Kui mõni ohvitser Taara kasarmute juurest tuli Jaskale korterit küsima, siis püüti seda alati võimaldada, kuigi maja oli väike. Öösiti oli perel rahulikum magada, kui relvaga mees oli majas.

Koolitee oli kõhedust tekitav, kuna siin-seal leidus veel värskeid sõja jälgi: sõdurite ühishaud, kalmistu, mahajäetud varemed metsas, võõrad sõdurid ja sõjaväeosa, mille vahelt koolitee läbi viis. Jalgrada metsas viis mööda pooleldi matmata korjusest, mille kohta levisid salapärased kuuldused. Püüdsime selle poole mitte vaadata, aga ikkagi vaatasime. Laste mängud olid kooskõlas oma aja elu ja oludega. Kuigi keelati, sattusid mürsud ja lõhkeaine sageli meie mängumaale. Püssirohi ja toolipakid (lõhkeaine trotüül ehk trinitrotolueen ehk tool – toim) olid kõige süütumad mänguasjad meie arsenalis. Oli sõjajärgne aeg ja meie olime sõja aja lapsed. Kunstiteos aga jäigi sündimata.

(Järgneb)

LõunaLeht avaldab väljavõtteid võrumaalase Erik Kambergi (84) mälestustest ning staažika ajakirjaniku mahukast (aja)kirjanduslikust elutööst.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 13/10/2022 08:18:01