Loona talu veski perenaine Helina Kärgenberg talu toodangut pakkumas. Foto: Mari-Anne Leht

Laupäeval Võrus toimunud 13. Uma Meki suurlaat pakkus kõigile ostjatele midagi: Peipsi järve kalast Saaremaa leibadeni. Ülekaalus oli ikkagi Võrumaa talunike toodang: juustud, jahud, mahlad-moosid, suitsuliha jne. Toiduained olid kolmel eri pikkusega nn toidutänaval, ülejäänud alal oli muu kaup, kuid ikkagi kohalik.

Edda tuli laadale Põlvast. Ta nimetas ennast Uma Meki fänniks, kuna peab eestimaist toitu oluliseks ja on käinud pea kõikidel Uma Meki laatadel. Ta ostis Saaremaal valmistatud Posirose-nimelist leiba. „Juba nimi oli kutsuv. Leivas olid rosinad, röstitud sibulad ja muudki. Leib oli nii maitsev, et sõime sugulastega pätsi samal päeval ära nii, et ei pannud ühelegi viilule midagi peale,” meenutas ta järgmisel päeval.

Veel täiendas Edda oma kotti Presidendi kiludega, mis olid mullusest juba veidi kallimad. „Lapselapsele ostsin suure paki külmkuivatatud mustikaid,” lisas ta.

Võrumaal elav Anu ostis mõned karbid Peipsi äärest toodud kalakonservi, sinki ja tšillimoosi. Tema sõnul on suurlaada kaubavalik väga rikkalik. „Suur valik viis mõttele, et Võru kesklinnas võiks olla väike poeke, kus müüakse ümberkaudsete talunike toodangut. Nii saame kogu aeg kohalikku toodangut osta ja sellega oma piirkonna tootjaid toetada,” arutles ta.

Aino elab samuti Võrumaal. Ta ütles, et ei tulnud osturallile, sest koju on juba piisavalt toiduaineid varutud. Laadalt oli tal plaanis osta Loona talu speltajahu, kastet ja kala.

Sõnapaar Uma Mekk tuletab Ainole meelde kohalikke tooteid. „Peame omasid toetama ja meie põllumaad tuleb jätkuvalt harida, sest võib-olla tuleb millalgi aeg, kui me mujalt toiduaineid enam ei saa,” lausus ta ja lisas, et me ju ei tea, milline olukord meid ees ootab.

Kõrtsijüri talu perenaisele Anne Uppinile meenutab sõnapaar Uma Mekk käsitööleiba. „Ostsin laadalt ainult pätsi Muhu pagarite küpsetatud leiba, sest see maitseb mulle väga. Teine asi, mis selle laadaga seostub, on maitsvad toiduained, mis viivad mu mõtted vanaema juurde, kes oma Haanja kodus üle poolesaja aasta tagasi tegi nii leiba kui ka suitsutas liha,” rääkis Uppin. Tema sõnul on kodus tehtud leiba väikestel laatadel küll aasta-aastalt aina vähem.

Tänavusel Uma Mekil pakkus mitmesuguseid leibu Muhu- ja Saaremaa firmade Muhu Pagarid ja Karja Pagar toodete edasimüüja. „Siin lähevad kõige paremini porgandileib, lihaleib, Muhu leib ja laadasai,” sõnas müüja Tanel Koort.

Põlvamaalane Rein leidis, et toidutänavatel oli tippajal liiga kitsas, nii et osa lettide ette tuli lausa trügida. „Laadal oleks pidanud olema ainult toiduained, siis oleks iga leti ette vabalt ruumi jagunud,” kritiseeris ta.

Inimesed otsisid ka varasematelt laatadelt tuttavaid Lätimaal valmistatud lehmakomme, mida paraku ei olnud.

Kohalik toodang on oluline ka turismitaludele
Loona talu veski perenaine Helina Kärgenberg ütles, et tal seostub Uma Mekk kohaliku maitsva toiduga. „Tore on seegi, et siit saab mahetooteid osta. See süvendab inimestes teadlikkust mahetoodetest,” sõnas Kärgenberg. Ta tuli laadale 20 tootega. Lõunaks oli kõige rohkem ostetud tatart, leiva- ja speltajahu. Kärgenberg lisas, et kojusõidu eel ostab ta ise suitsuliha, juustu ja kala.

Pindi veinitalu perenaine Kadi Täht tunnistas enne keskpäeva, et tänavu on ostmine võrreldes mullusega tagasihoidlikum: „Inimesed mõtlevad valikut tehes pikemalt, seda mullu ei tehtud. Enim on ostetud õuna-karamelliveini.”

Kõrgemäe talu peremees Helger Hirv tõi laadale sõira ja juuste kokku ligi 100 kilo. Keskpäevaks oli sõir otsas, kuid juustu veel veidi jagus. „Uma Mekiga seostub mul oma toodangu tutvustamise ja müümise võimalus,” ütles Hirv, kes peab otse ostjale müümist oluliseks.

Kui tootmistalude pererahvale on oma toodangu müümine üks osa tööst, siis turismitalude pererahvas saab külalistele kohalikke tooteid pakkudes neid laiemalt tutvustada.

Kiidi turismitalu peremehe Aigar Piho sõnul on kohalik toodang turismiga seotud, sest külalised soovivad kohalikku toitu süüa. „Ka mullusel Euroopa maaturismi kongressil selgus, et kohalik toit kogub aina enam populaarsust,” sõnas ta ja lisas: „Mõnes teises riigis viibides söön võimalusel alati sealset toitu.” Tema sõnul on kohaliku toidu pakkumine külalistele ühtlasi üks võimalus oma tootjaid toetada.

Minilammastest tööriiete ja grillideni
Laadalistele, eelkõige lastele ei jäänud Katariina kiriku kõrval märkamata alpakad ja lambatalled. „Need ei ole talled, vaid täiskasvanud lambad ning need on kõige väiksemad lambad maailmas. Täiskasvanud lammas kaalub 12–15 kilo,” tutvustas Janika Naaber, Sarve heaolutalu perenaine. Sündides kaalub talleke alla kahe kilo.

Väikesed lambad pärinevad Prantsusmaa ranniku lähedal asuvalt Ouessanti saarelt. „Legendi järgi unustanud viikingid ammusel ajal lambad saarele, kus arenes iseseisvalt välja väike tõug,” lausus Naaber.

Võrumaa talupidajate liidu projektijuht Kaire Rätsep ütles, et laada organiseerimist alustati augusti alguses. „Registreerus 125 kauplejat, kohal oli 114,” sõnas ta. Võrumaalaste kõrval olid esindatud tootjad Põlva-, Tartu-, Valga-, Saare- ja Läänemaalt.

„Lehmakomme Lätimaalt ei ole meil juba kolmandat aastat, sest lõunanaabrid ei ole huvi tundnud ning Uma Mekk on eelkõige kohalike toodetega kauplemiseks,” selgitas Rätsep. Ta tunnistas, et mõnel ajahetkel oli osa toidulettide ees tõesti rahvarohke, kuid lisas, et ka kohalikele käsitöölistele tuleb toodete tutvustamiseks võimalus anda.

Võrumaa talupidajate liidu tegevjuht Marika Parv ütles, et esimest korda olid laadal Võrumaal valmistatud tööriideid, metallist grillid ja lõkkeasemed ning savinõud. Parv märkis, et peame kohalikku toodangut hindama ja selle ostmisega tootjaid toetama, et nad Eesti äärealal ellu jääksid ega pageksid Tallinna või Soome. Ta lisas, et kohaliku toodangu müügiks poe organiseerimine on tootjate rida.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 13/10/2022 08:40:27