Võrusoo koolimaja.

(Jätkub, algus 6. oktoobri LõunaLehes)

Kuigi elasime ühe katuse all, oli meil Jaskal kaks leibkonda. Õde ja ema jäid omaette. Minu koht oli Jaska pere lauas, sest olin talu karjane. Nii oli ka emal õega kergem toime tulla. Peatselt hakkas meie ühispere aga kahanema. Eriti traagiline oli pere ainsa meeshinge Eduard Jaska-Kulleste kaotus 1951. aasta suvel. Onu kuulumine Kaitseliitu ja Omakaitsesse rippus Damoklese mõõgana tema pea kohal. Eduard määrati külavanemaks, kelle auasjaks sai vallarahvalt riigilaenu kogumine. Sisuliselt oli onu valla pantvang – ta jäi vabaks, kuni riigilaenu laekub. Kui ei laeku, siis ootas ees sundasumine Siberisse. Nii suurt raha, nagu riik nõudis, polnud kuskilt võtta ja onu valis Siberi asemel silmuse. Jäime siis kolmekesi: Emmi-tädi, vanaperenaine Jaska Liiso ja mina, eraldi ema ja õde.

Kolm aastat hiljem aprillikuus, kui olin tehnikumi esimese kursuse poiss, suri Liiso, minu võõrasvanaema. Jäin Emmi-tädiga kahekesi. Suvel avanes testament ja siis selgus, et Emmi-tädi pole talus enam mitte keegi. Emmi-tädi pani oma vähesed asjad vankrile ja sõitis minema – tagasi isakodusse Tõrsaares. Lahkumisel kutsus ta mu enda juurde, jättis hüvasti, lohutades, et olen juba suur poiss ja küllap tulen endaga toime. Jäin ema juurde. Vaja oli kuidagi veel kolm aastat vastu pidada, et tehnikum lõpetada. Kui tulime Jaskale, siis me kõike seda veel ei teadnud.

Elasin Jaskal siis koos ema ja õega. See oli ilusaim aeg minu elus, nagu noorusaeg ikka. Jaska talu sai minu teiseks lapsepõlvekoduks kuni abiellumiseni 1964.

Minu esimeseks tähtsamaks saavutuseks Jaskal oli Võrusoo algkooli lõpetamine. Kooliaastad Võru linna III 7-klassilises koolis, nagu oli kooli ametlik nimi, algasid sügisel 1946.

Oli veel sõjajärgne aeg ja Võru linn varemeis. Rahuaegne elurütm polnud taastunud. Poodide akendel ilutsesid mitmesugused kipsasjakesed. Toidupoodi markeerisid kipsist leiva- ja saiapätsid. Ka suitsusink ja vorst oli kunstipäraselt kipsi valatud. Poest oli harva midagi osta, kuid meid see eriti ei häirinud, sest raha polnud – ei tulemas ega minemas. Sellepärast ongi raske öelda, millest oli kõige suurem puudus. Kas sellest, mida osta, või sellest, mille eest osta.
Koolilapsena tundsin puudust kõigest, mida õpilane kooliskäimiseks vajas: riietest, jalatsitest ja koolitarvetest. Kui läksin esimesse klassi, olid mul jalas toornahast viisud. Kuiva ilmaga polnud viiskudel viga, kuid vihma korral muutusid need jala all libedaks nagu konnanahk. Koolikotti mul polnud ja oma vähesed koolitarbed sidusin ema pearätikusse.

Sõjajärgne kirjutuspaber, kui seda üldse leidus, oli hõre ja tint valgus kirjutades sageli laiali. Viisnurgaga sulg kratsis koledasti, tint märgas sulge, siis sulepead ja enamasti ka sõrmi. Sõrmed olid alatasa tindised ja jätsid vihikusse tülgastavaid jälgi. See ei meeldinud õpetajatele, endale veel vähem. Kätepesuga oli oma mure, sest pesunõu asus kooli kemmergus. See koht oli vaheajal alati suitsumehi täis ja sinna ei kõlvanud nooremal õpilasel kuidagi minna. Neid näpujälgedega vihikuid on veel praegugi mõni alles. Sirvin seitsmenda klassi eesti keele vihikut – „Ainsuse nimetav ja osastav kääne” 11. septembrist 1952. Veatu töö on hinnatud kolmega ja selle all on õpetaja
Leonora Rinkeni remark: „Edaspidi vähendan hinnet rohkem halva töövälimuse pärast.”

Nagu näha, ei ole märkus grammatiliselt veatu, sest „töövälimus” ei ole liitsõna. Noomitustest hoolimata jäid tindiplekid ka edaspidi vihikule truuks.

Nii või teisiti tähendasid märkus ja madal hinne karistust kehvade töövahendite eest, kuigi püüdsin parimat. Kodu oli andnud korraliku töökasvatuse ja ma adusin täpselt ausa töö hinda. See tähendas rahulolu tehtud tööst või lähedaste tunnustavat sõna. Minu suureks pettumuseks need väärtused õpetajate Rinkeni ja Uibo jaoks ei kehtinud. Ühtlasi tähendas märkus õpetaja hoiakut õpilase suhtes tervikuna. Rinkeni tõrjuv hoiak jäi kehtima kuni algkooli lõpuni.

Üldse oli Rinken egoistlik natuur. Tal puudusid kogemus ja tahe sõbralikult ning avameelselt suhelda. Seda puudujääki ei suutnud siluda ka perekond, sest Rinken oli lastetu. Kui Rinken tundi tuli, võttis klassis alati maad pahaendeline vaikus. Talle meeldis pinnida õpilasi ka oma kabinetis, kuhu ta neid suvaliselt välja kutsus. Sageli kutsuti ka mind tunnist Rinkeni juurde. Käsutajaks oli tavaliselt Ella Uibo-Kübar. Ilma sissejuhatuseta alustas Rinken pinnimist, et rääkigu ma, mis ajast tegelen nõukogudevastase tööga ja kes on mu mõttekaaslased. Pidin tunnistama end riigivastaseks ja siis rääkima, millised on minu nõukogudevaenulikud plaanid. Kuna mul selliseid plaane ei olnud, küsis Rinken mitu korda üle, kas olen küsimusest õigesti aru saanud. Kui ka siis midagi ei selgunud, ootas mind mõne päeva pärast uus ülekuulamine. Praegu võiks juhtunu üle isegi nalja heita, kuid siis oli Stalini aeg. Kuulduste põhjal teadsin, et linnakoolist oli poisse vangistatud ja süüdi mõistetud.

Täielik vastand Rinkenile oli noor algklasside eesti keele õpetaja Natalie Kõiv (1923–2001). Kui juhtun sirvima Kõivu-aegset lugemikku, heiastuvad taas vanad lood ja emakeeletunnid. Tundub, nagu polekski möödunud aastakümneid, mis neid päevi meist lahutavad. Kõiv oli ka kehalise kasvatuse õpetaja ja kui ta tuli palliplatsile, siis tütarlapsed lausa rippusid tal kaelas.

Silmapaistvat osa Võrusoo kooli õpilaste muusikalises kasvatuses etendas tuntud muusikapedagoog Hendrik Juurikas (1921–2005). Juurikas oli erialaselt kõige erudeeritum pedagoog Võrusoo koolis ja inimesena kõige humaansem õpetaja. Peale muusikateooria, mida ükski teine õpetaja koolis ei vallanud, õpetas Juurikas noodikirja ja instrumentide käsitamist. Hiljem moodustus asjahuvilistest kooli orkester, mida ühendas Juurika isiksus. Mängisin orkestris mandoliini. Kui proovis kuuldus, et mõni pill „valetab”, astus õpetaja ligi, kummardus mängija kohale, kuulas, võttis pilli, kontrollis häälestust, silmas noodivihikut, tegi parandusi kui vaja ning proov jätkus. Tänu Hendrik Juurikale sain Võrusoo koolis alghariduse kõrval ka muusikalist haridust.

Orkestri repertuaar koosnes lihtsatest rahvalikest lugudest, valitud koolimuusika kavast, nagu „Lai Dnepr”, „Suliko”, „Lainetel”, või oli Juurika enda komponeeritud. Meelde on jäänud Veneetsia gondoljeeride barkarool Offenbachi lugudest ja lauluke Buratino seiklustest. Lugusid oli muidki, kuid rohkem on hinge jäänud Budaškini meloodia „Kord seal, kus algab metsapiir...” ja refrään „Me armastusest teadsid vaid/ siis sinisilmsed laintevood/ ja üksik sõber kask meil hea/ ja ööbikute koor ...”.

Teistest Võrusoo kooli õpetajatest on jäänud mitmesuguseid mälestusi. Väga korrektne ja läbinisti heatahtlik oli Võru Õpetajate Seminari vilistlane Ruut (Rudolf) Liiv. Tema tunnid olid alati oodatud. Liiv õpetas meile ajalugu ja geograafiat. Liiva Ruudi hinnangud õpilaste teadmistele olid alati objektiivsed ja innustavad. Tema jutus ei puudunud kunagi heatahtlik alatoon. Võib-olla just tema heatahtlikkuse tõttu on saatus ise reserveerinud talle koha Tartu Ülikooli raamatukaupluse ajaloolise foto püsiekspositsioonis, esialgu küll nimetu, aga siiski markantse kujuna.

Kooli direktor oli seminariharidusega õpetaja Enn Tuuling alias Meinhard Aleksa. Tuuling oli haritud, kuid raskepärase iseloomuga. Ta õpetas vanemates klassides eesti-vene kirjandust. Enn Tuulingult oli 1931. aastal ilmunud värsikogu „Tulease” ja tundus, et see tõstis teda lihtsurelikest kõrgemale. Ta oli üsna enesekeskne ja jäi õpetajana õpilastele võõraks. Ilma teadaoleva põhjuseta vallandati Tuuling 1952. aasta suvel. Temaga samale tasemele jäi bioloog Paul Üksik (1921–2003), kes andis ka füüsikatunde ja sai pärast Tuulingut direktoriks.

Tasakaalukas õpetaja oli Ellen Randaru-Üksik, kes õpetas matemaatikat ja oli meie klassijuhataja kuni kooli lõpuni. Oli veel teisigi, kes õpetajaametis oma igapäevast leiba teenisid.
Lõpetasin Soo kooli 1953. aasta kevadel. Hingasin kergendatult, kui lõpueksamid olid läbi. Ees ootasid õpingud Võru kohaliku tööstuse tehnikumis.

***

Jaskal elasime kokku paarkümmend aastat. Nende aastate sisse mahub palju kirkaid mälestusi. Kõigepealt igasuvine karjasepõli ja ühised karjaskäigud naabripoiss Kopa Ado ehk Ado Pedassaarega. Muidugi ei paistnud meile alati päike ja alati ei saanud me ka nokkapidi koos olla. Aga niipalju kui võimalik, me seda olime. Oli ilusaid päevi, mille sisustasime sportlikult jooksuvõistluste, kaugus- ja kõrgushüppe või malemänguga. Vastastikusest odaloopimisest on mul Adolt tänaseni mälestuseks märk reies. Muuseas, malelaua ja malendid lõikasime välja tavalise taskunoaga, mis sest, et peod olid pärast villis ja sõrmed tulitasid.

Meenuvad meie kalalkäigud Verijärve või Kaugjärve äärde, teistest Kose järvedest rääkimata. Kose kant on rikas maaliliste väikejärvede poolest: Andsu kaksikjärved, Vähkjärv, Süvajärv, Kaasjärv, Valgjärv, Puiga järv ja Pütäljärv, mis asus otse Ado koduukse ees. Saagi poolest polnud me just õnnestunud kalamehed, aga seda värvikamad olid seiklused ja kirkamad meie elamused.

Kokkuvõttes oli see täielik värvide gamma ja palett. Siis suve lõpupäevad ja ärev koolialguse ootus. Valmistumine esimeseks koolipäevaks pärast muljeterohket suve ja kohtumine koolikaaslastega. Ühine koolitee Adoga Koselt Võrusoole. Siis tuli talv ja ees ootasid lõputud suusarajad Kasaritsas. Pärast tunde võtsime koolikoti selga, panime suusad alla ja alles pimedus tõi meid õhtuks tagasi koduukse ette. Meie suusatee Adoga algas koolimaja ukse alt, kulges läbi Kubija ja Matusepalo kääbaste kuni kaugete Kasaritsa küngasteni. Suurim tänu, mu sõber, veel haudagi sulle nende ununematute mälestuste eest.

Oli aga ka masendust, mida tõi täiskasvanute väiklus ja vaimupimedus.

Rahaline kitsikus, kehv riietus ja poolik koolivarustus oli minu kooliajale iseloomulik, tekitas raskusi ja tõi kaasa alandust. Võib-olla poleks meie kitsikus olnud nii pigistav, kui onu Eduard oleks vaadanud koolile ja koolilapsele leebema pilguga. Olin sel ajal onu karjapoiss ja tema pere leival, mitte armuleival.

Ülekohtuselt ja ägedalt astus onu mu ema ja meie koolimineku vastu ühel augustipäeval. Oli kuiv ja põuane augustilõpp 1950. aastal. Kogu pere oli kaerapõllul. Ema tuli pealelõunal põllult koju, et laste riideid pesta ja triikida. Ise valmistusin karjaga välja minema. Onu tuli ülimas meelepahas põllult koju ja ma kartsin, et ta võib ägedushoos emale kallale minna. Ema katsus ennast kaitsta, öeldes, et lapsed peavad järgmisel päeval kooli minema. „Kas nad lähevad sul ülikooli?” röökis onu. Torm ja äike onu sõnades jätkus, kui selgus, et lapsed kütavad sauna: „Ah nii, minu puudega kütate sauna?” „Lapsed tõid ise metsast hagu,” püüdis ema olukorda leevendada. „Või nii – minu metsast!” kärkis onu ja läks põllule. Vahejuhtumi üle ei tulegi väga imestada, sest Võrumaal oli pärast sõda peresid, kus elati veel kiviajas ja haridust hinnati tolle aja vaatevinklist.

Vahejuhtumis onuga peitub kaks olulist tõika. Esiteks suhtumine haridusse üldse. Kui oleksime läinud õega ülikooli, kas siis olnuks ema lahkumine põllult õiguspärane? Vaevalt. Teiseks – ülikool. Onu raev põletas selle sõna kustumatu kirjaga lapse südamesse. Edasise elu keerdkäikudes kujunes kinnisideeks astuda Tartu Ülikooli.

Karjaseametis jäi lugemiseks aega vähe, sest karjase kohustuste hulka kuulus ka peenarde ja kartulite rohimine ning heina korjamine loomadele. Põhihein, mida tuli koguda, oli suur ja väike kassitapp ehk vint, harilik ja piimaohakas ning võilill. Kui seda ei jätkunud, tuli korjata juurde peedilehti. Kõik see võttis aega. Aga kui kari oli laudas, kartulid rohitud ja seaheinad tsagatud, ronisin kähku talli lakka, et täiskasvanute silmist kaduda. Too paik sobis raamatu või ajakirja hoidmiseks ja puhkamiseks, kui uni kallale kippus. Kestis ju karjapoisi päev päikesetõusust loojanguni.

Tallilakas lugesin kõike, mis kätte sattus. Üks neist oli Laste Rõõm. See oli tõeline laste rõõm. Ikka uuesti ahvatlesid lugema „Vihmapiiskade kuningas ja Põud”, „Nõiakingad”, „Berni – üks väikene poiss”, „Vetehaldjas” jt lood. Nende lugude tegelased elustusid tolles võluriigis ja astusid välja raamatu lehekülgedelt. Siis rändasin oma jutusõprade seltsis, kuni silmalaud märkamatult kinni vajusid.

Raamatuid karja juurde võtta ei lubatud, sest siis ununesid loomad. Keelust üleastumine tõi pahandust nii või teisiti. Kas läksid loomad kurja peale või märgati karjust ninapidi raamatus. Kui mind lugemas nähti, peitsin raamatu kähku kuhugi põõsa alla. Mõnikord juhtus siis nii, et kari saadeti uude kohta ja raamat ununes. Kui sain mahti raamatut otsida, oli vihm seda juba lugenud.

Lastena elasime kaasa ka täiskasvanute hirmudele ja muredele. Kuuldes kahtlasi samme, kustutasime kohe tule ja tõmbusime akendest eemale. Onu oli püüdnud tugevdada maja kaitsevõimet topeltukse ja riividega ning kontrollis igal õhtul, kas kirved on käepärast. See oli pidev häireolukord. Selline elu jättis paratamatult jälgi nii laste kui ka suurte hingeellu. Sellepärast ei saa mõista kohut ka onu üle, kui ta kord ärritatuna emaga vastuollu sattus.
Pärast algkooli lõpetamist ootas mind Võru tööstustehnikum.

(Järgneb)

LõunaLeht avaldab väljavõtteid võrumaalase, staažika ajakirjaniku Erik Kambergi (84) mälestustest ja mahukast (aja)kirjanduslikust elutööst.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 20/10/2022 09:17:16