Erik Kamberg kahurväe kooli meistrina.

(Jätkub, algus 6. oktoobri LõunaLehes)

Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikum ja Volta tehas
Pärast Võrusoo algkooli lõpetamist pidasime emaga plaani, kuidas jätkata minu kooliteed. Ema arvas, et peaksin ehk minema keskkooli. Kuid laitsin selle plaani maha, kuna olin küllalt saanud tunda vaesuse alandust. Meil polnud mingit sissetulekut peale mõne rubla, mida saime piimamüügist Võrusool. Lõpuks otsustasime ühel meelel, et lähen sügisel tehnikumi.

Tehnikumi minek oli ainuke arvestatav võimalus, sest hea õppeedukuse korral maksti ka stipendiumi. Ilma rahalise toetuseta poleks kuidagi läbi tulnud. Esimese kursuse esimesest stipendiumist, mis oli 140 rubla, maksin 75 rubla õppemaksuks. Ei mäleta üksikasju, kuid tehnikumi paberite hulgas on minu endakäeline avaldus õppemaksust vabastamiseks. Põhjendan taotlust isa surma, ema kehva tervise ja perekonna ainelise puudusega, kuupäev 19. november 1954. Küllap oli selleks põhjust.

Koolis püsimiseks oli õppimise kõrval väga tähtsal kohal suvine töökoht. Tänu oma sõbrale Adole sain esimesel suvevaheajal tööd Võru kooperatiivi kaaluremondis. Töökoht oli Põlva lähedal Tänassilma küla serval vanas magasiaidas. Hoone on siiani alles.

Aida põrandal olid meeste töökohad, lae peal magamisruum. Süüa valmistas igaüks ise. Pliidina kasutasime väliääsi, mille peal karastasime tavaliselt kangkaalude tugilaagreid. Piima ja kartuleid ostsime kõrvaltalust, kus elas üksildane vana mees. Laupäeva pärastlõunal sõitsime koju, et olla tagasi esmaspäeva hommikul. Töö oli huvitav ja palk korralik. Ostsin selle eest sügiseks ülikonna ja Leningradist käekella, mis oli iga poisi suur unistus ja ajanäitajana väga vajalik tunnipikkusel kooliteel.

Teisel töösuvel töötasime neljakesi Alfred Mäe käsualustena Võru ehitus- ja remondikontoris. Mägi saatis meid enamasti sinna, kus ükski teine töömees ei olnud nõus töötama. Lammutasime ja koristasime varemeid, laadisime ehitusprahti, vedasime liiva ehitustele, staabeldasime saematerjali või laadisime metsas palke. Juhtus, et äsjalaaditud koorem tuli mõnesaja meetri järel maha laadida, sest koormaga ei vedanud auto välja. Nii valis ja korraldas vana rebane meie tööd. Kulutasime mõni päev rohkem kui teenisime.

Kolmandal suvel laadisime ja vedasime lämmastikväetist. See oli põrgulik töö. Väetise kühveldamisel tekkis tsemenditaoline tolm, mis lämmatas hingamise. Vaguni ümberlaadimisel saime neljakesi igaüks 50 rubla, rubla ja tonn, tonn ja rubla. Siis me ei mõelnud tulevikule, kui parem osa meie elust on ehk möödas. Nüüd annavad need pingutusterohked nooruseaastad meile vanaduspäevil väga nappi pensionilisa. Mõtlesime siis ainult algavale kooliaastale ja mõnele hädavajalikule ostule.

Kui nüüd miljonid väljateenimata kroonid ei tee Eesti riigi ülikuid õnnelikuks, nagu lugesime 2006. aasta 5. detsembril, siis kuidas loodavad need rahvateenrid teha teisi õnnelikuks nende väheste väljateenitud lisakroonidega? Aga meele teeb härdaks, kui mõelda, et olime viie- või kuueteistkümneaastased, kui oma nooruse ja tehnikumi õppeaastatega lunastasime praeguseks nii vajaliku sinise Koidula (mälestused on kirja pandud enne euro tulekut 2011. aastal – toim). Meie trump oli noorus ja vanadusest ei mõelnud veel keegi.

Sisseastumiseksamitel 1953 oli tehnikumi saalis üle poolesaja kandidaadi. Eksameid oli kuus: eesti ja vene keeles ning matemaatikas, igas aines suuline ja kirjalik. Kui meie küpsust oli kaalutud, jaotati sisseastujad metalli lõiketöötluse ja puidu tehnoloogia eriala kursusteks. Napist õppeajast pidime septembrikuus töötama mõnes kolhoosis. Õpetööga saime alustada alles oktoobris. Siis algas kõva rühkimine õppekava täitmise nimel. Koolipäevad olid pikad, keskeltläbi kümme tundi, ja kuus päeva nädalas, et kaotatud aega tasa teha. Ainult praktikumide ajal ei tehtud ületunde. Esmaspäeval algas ja laupäevane koolipäev lõppes paar tundi varem. Eksamisessioonid olid kaks korda aastas.

Neljanda kursuse sügisel saabus meile täiendust. 1956. aastal lasti GULAGist vabaks esimesed õpilasvangid. Ka meie kursusele tuli tagasi neli endist õpilast Venemaa vangilaagritest. Nad olid vangistatud 1949. aasta kevadel viimasel praktikapäeval, kui väljusid Ilmarise tehase väravast. Ühes usutluses Lõunakaarele rääkis endine Võru keskkooli õpilane Ülo Leib, et süüdistuskokkuvõttes fikseeriti kaks punkti: kodumaa reetmine ja kuulumine keelatud organisatsiooni.

Kinnipidamiskohaks olid Vorkuta kaevandused, kus Leib oli sunnitööl 1949. detsembrist kuni augustini 1956.

Uuteks kursusekaaslasteks tehnikumis olid Evald Pettai, Vambola Kõiv, Koit Perli ja Endel Õispuu. Ülekuulamine oli olnud julm, kuigi ülekuulatavad olid alles noored poisid. Eriti raskelt oli koheldud Perlit. Järjekorras, nagu me neid nimetasime, jätsid nad meiega hüvasti. Sel korral igaveseks.

Pikk teekond ajakirjandusse
Keskendudes kokkupuudetele ajakirjandusega, teen mõttelise peatuse Võrusoo algkooli juures. Selleks on põhjust, sest seal õppides jõudis allakirjutanu nimi esimest korda kohaliku lehe veergudele. Esialgu küll mitte autorina, vaid seoses tavalise sportliku harrastusega. Algkooli lõpuklassis võtsin esimest korda osa koolinoorte Võru rajooni suusatamise esivõistlustest, kus üllatuslikult saavutasin 10 kilomeetri sõidus esikoha.

Võistluste kohta avaldas kohalik leht: „Poiste nooremas vanusegrupis startis 10 km distantsil ligi 40 võistlejat. Teistest paremaks osutus nende hulgas linna III 7-kl. kooli noor võistleja E. Kamber*. Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumi õpilane V. Jürgens jäi võitjast maha ainult 3 sekundi võrra.” (V. Kaljuste, „Maakoolide tubli esinemine”, Töörahva Elu, 28.02.1953). Minu jaoks tundus see tagasihoidlik sõnum eriliselt olulisena, sest see tähendas esimest mahahõikamist ajakirjanduses.

(*Seoses EV poliitilise ladviku ja K. Einbundi avantürismiga 1935. aasta paiku algatati riiklik palagan Eestis kodanikunimede muutmiseks, millesse tõmmati kaasa ka minu isa Aleksander Kamberg (1878‒1941). Orkestrandina oli isa avalikkuses tuntud kui Kamberg ja jäi selleks ka pärast nimemuutmist. Taastasin perekonna algupärase nime 1958. a. Astunud selle sammu, hakkasin teadlikult tajuma ennast sotsiaalselt mõtleva subjektina.)

Õpingute ajal Võru tööstustehnikumis avaldas direktor Artur Maasik artikli „Päev Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumis”. Artiklis andis direktor ülevaatliku pildi ühest õppepäevast tehnikumis. „Rääkides eesrindlastest, väärivad esiletõstmist paljud õpilased, kes on teistele eeskujuks nii õppetöös kui ka käitumises. Nende hulka kuuluvad A. Vaask, L. Reimann, U. Ennu, T. Taimla, E. Dobris, E. Kamber, L. Sirelpuu, T. Vaask, A. Kallion, L. Lillipuu ja paljud teised.”

See oli siis kümne aasta pikkuse koolitee jooksul esimene avalik tunnustus tulemusliku õppeedukuse eest, mida ajakirjanduses ära märgiti. Selle sõnumiga olin kahekordselt trükisõnas „ristitud” ja sinnapaika see oleks võinudki jääda. Jääda lihtsalt sellepärast, et ma ei mõelnud siis ajakirjanikuametist, veel vähem, et oleksin selle heaks midagi teinud. Saada haridust, omandada loomukohane eriala ja lõpetada ülikool, selle eest olen ma küll rabelenud. Viimane tähendus ei ole väga liialdatud, sest takistuste rida oli uskumatult pikk, enne kui tohtisin avada ülikooli ukse.

Kuidas ma aga ajakirjanduspõllule sattusin, siis on see tõesti üks suur saatuse kapriis ja salajõudude kokkumäng. Teadlikult suhtusin ajakirjanikuametisse teatud skepsisega, sest see amet ennustas pidevat võitlust leivatüki eest. Olin selle tõe küllalt varakult ammutanud ajakirjanike elukogemustest ja elust endast ning alateadvuses talletanud. Kui meenutada J. Liivi, E. Vilde või Fr. Tuglase (aja)kirjandusliku tee algust, siis on raske otsustada, kumba tõtt, elu- või kunstitõtt, oli neil raskem teenida. Endakohaselt võin kinnitada, et minu elutõde ei jätnud tol ajal mulle mitte mingeid šansse isegi unistamiseks ajakirjanikukutsest.

Sellepärast kõlabki paradoksaalselt, et kuigi ma pole püüelnud ajakirjanikuks, sain ma ometi selleks. Võibolla oli see minu salaunistus, mis juhtis mind sellel teel, ilma et ise oleksin seda aimanud. Ka rahalised võimalused, vajalikud eeldused ja nõutav praktika – vähemalt minu kujutluste kohaselt, mida pidasin nõnda ületamatuks, lahenesid lõpuks. Nagu elu on näidanud, võetakse mõnikord ka sealt, kust midagi võtta ei ole, ja antakse sinna, kuhu keegi midagi ei annaks. Tuli aeg, kus mul olid need hädavajalikud eeldused olemas ja ma võisin kindla peale alustada õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Kõik, mis näis kord võimatu, sai võimalikuks. Ammu on mul on ajakirjanikudiplom taskus ja endiselt kumisevad kõrvus kadunud Juhan Peegli sõnad: „Kui te kord lahkute ülikooli seinte vahelt, siis pidage meeles üht. Teie olete Acadeemia Journalistica liikmed ja jääte alati selleks – elu lõpuni.”

Iseendasse vaadates võin üksnes korrata: jah, ma olen ja jään alatiseks Juhan Peegli vannutatud ajakirjanikuks. Tagasi vaadates oli mu teekond ajakirjanikukutseni nõnda pikk ja vaevaline, et kohati varjutavad seda liikumist elumurede padrikud või taandub see jälg nõnda nähtamatuks nagu sisaliku rada kivil. Sellepärast pakub endalegi huvi korraks peatuda, et vaadata tagasi ja mõistatada, kuidas see teekond kulges ja missuguseid valikuid tehes jõudsin lõpuks ajakirjanikudiplomini.

Esimesed ajakirjanduslikud katsetused
Pärast Võru tehnikumi lõpetamist ei suutnud ma teha mitte mingisuguseid kindlaid plaane edasiseks eluks. Üks oli selge – tuleb leida tööd. Tööd otsides jõudsin mööda tuttavaid jälgi tagasi Volta tehasesse, kus neljanda kursuse praktika ajal oli juba kindel töö olemas. Edasi läks nii nagu läks, sest oma võimete ja võimaluste kohaselt ei olnud ma suuteline midagi muutma.

Volta kaadrite osakonnast on antud 11. juulil 1958 tõend esitamiseks Tartu Riiklikule Ülikoolile. Mida selle esitamine oleks muutnud? Kooliraha mul polnud, korterit ei Tartus ega Tallinnas. Elasin Männikul kellegi perekonnas, kus talvel oli eluruum nii külm, et hommikuks oli vesi külmunud. Kella kuueks bussile, siis trammile, et jõuaks enne seitset tööle. Töö freespingil tähendas pidevat kontakti rauaga. Ikka vändad, võllid, klambrid, hoovad – hoovad, klambrid, võllid, vändad. Tööpäev oli pikk ja raud raske. Õhtul täiskiilutud trammis ja bussis Männikule tagasi. Ainus vaba päev nädalas oli pühapäev ‒ pesupesemiseks ja väljapuhkamiseks.

Sõjaväkke kutsumine näis vabanemisena vähemalt sellest orjusest. Uus tulgu või hullem! Ja tuligi. Üks tamp teise otsa: püsti ja pikali, roomates ja joostes, Männiku rabas ja Tondi luidetel, päeval ja öösel, automaat seljas või gaasitorbik peas. Ka sellest sai kõrini ja kirjutasin avalduse sõjakooli astumiseks. Kooliga mul tõesti vedas: kukkusin Leningradi I Kahurväe Kooli õppeklassi meistriks. Kool oli suurepärane ja üllatas mind ennastki. Õppimine, enesetäiendus ja sport olid esimesel kohal. Soojad ruumid ja korralik riietus – sõduri suur unistus – oli seal enesestmõistetav. Söökla nagu restoranis: valged laudlinad, noad-kahvlid, piigad toitu lauale toomas. Endisel sõduril võttis tükk aega sellega harjumiseks.

Leningradis (1959–1961) pääsesin viimasel kooliaastal õppegruppi, kus valmistuti edasiõppimiseks kõrgkoolis. Juuli lõpp lähenes ja erutusega ootasime käskkirja. Luuga õppelaagris oli viimane rivistus. Patarei kapten Kuzmin surus poistel kätt, tänas teenistuse eest ja andis lahkujatele üle kooli juhataja kindralmajor Makarõtševi tänukirjad. Ees ootas kodu ja eksamid kõrgkoolis.

(Järgneb)

LõunaLeht avaldab väljavõtteid võrumaalase, staažika ajakirjaniku Erik Kambergi (84) mälestustest ja mahukast (aja)kirjanduslikust elutööst.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 27/10/2022 09:02:04