Regiina Küünarpuu. Foto: erakogu

Eakate tegevusjuhendaja, EHA koduteenuste juhi ning sotsiaaltöö assotsiatsiooni poolt 2021. aasta tugiisikuks ja isiklikuks abistajaks nimetatud Regiina Küünarpuu sõnul põhjustab vanemate inimeste kukkumist sageli ka valehäbi, mis takistab abi palumist. Esimestest kukkumistest ei taheta rääkida, samas järgmistel kordadel ei pruugita enam ise püsti saada ning telefon võib jääda liiga kaugele, et abi kutsuda.

Regiina on ametilt tegevusjuhendaja ehk erihoolekande valdkonna spetsialist, kelle ettevõte tegeleb ka eakate hooldamise ning igapäevaelutoimingute toetamisega. Ise nimetab ta seda klienditeeninduseks ning eakaid, keda ta abistab, kutsub ta klientideks, mitte abivajajateks.

Milline on sinu tööpäev?
Ma olen praegu sellises eluetapis, kus ma juhin nii ettevõtet, kui tegelen ka otseselt klienditeenindusega. Klientide hulgas on nii neid, kelle juures me käime kord nädalas, aga ka neid, kelle juures käime igapäevaselt: esmaspäevast pühapäevani, kaks kuni neli korda päevas. Meie eesmärk on läheneda klientide vajadustele personaalselt ning pakkuda võimalikult paindlikku teenust. Tegevused on meil eelnevalt kokku lepitud. Meil on iseseisvamaid eakaid, kes vajavadki natuke vähem toetust, aga ka neid, kes voodist ei tõuse. Viimaste puhul on meil väga hea tugivõrgustik, sest meie töö alustala on meeskond. See on väga-väga oluline.

Mida tähendab tegevusjuhendaja töö?
Üks amet aga palju rolle, lühidalt on tegevusjuhendaja erihoolekande spetsialist. Enne oma ettevõtte loomist töötasin ma Hoolekandeteenused AS-is, meie klientideks olid eri vanuses täisealised vaimupuudega ja psüühikahäirega kliendid.

Meie töö sisaldas toetamist igapäevatoimingutes ja huvitegevuse korraldamist ning ühiskonna elust osa võtmist. Kahjuks kardetakse vaimupuudega ja psüühikahäirega inimesi palju ja täiesti ilma põhjuseta. Meie eesmärk on toetada kliendi nii, et ta tuleks võimalikult hästi toime oma tavapärases keskkonnas. Kokkuvõttes füüsilise ja vaimse heaolu tagamine.

Päästeameti statistika kohaselt kukuvad eakad oma kodus aastas ligi 1000 korral ning terviseameti andmetel lõppes mullu üle 70 sellise kukkumise surmaga. Sa näed igapäevaselt eakate kodusid, mis on statistika taga olev tegelikkus?
See on mitmetahuline probleem. Üheks pooleks on kodude füüsiline pool – maas on juhtmed, palju mööblit, vanu asju või halb valgustus. Teisalt on kukkumiste taga füüsilise võimekuse langus, mõningatel juhtudel ei käida regulaarselt arstil või ei taheta täita arsti juhiseid.
Suur probleem on ka valehäbi ehk keeldutakse abi küsimast ja öeldakse: „Ma saan ise hakkama.” Levinud on ka soov pereliikmeid mitte koormata. Vanemad inimesed ütlevad sageli, et lastel on oma töö ja pere, kelle eest hoolitseda. Nii proovivadki eakad ise hakkama saada, kuigi tihti lõpeb see kurbade tagajärgedega.

Eakad ei räägi tavaliselt esimestest kukkumistest, samas järgmistel kordadel ei pruugita enam ise maast üles saada ning telefon võib jääda liiga kaugele, et abi kutsuda.

Mul oli paar kuud tagasi juhtum, kui meie klient, kes kasutab rulaatorit, kukkus söögitegemise ajal. Pliit oli kuum ja telefon oli rulaatori käesanga küljes olevas kotis. Rulaator kukkus kliendile peale ning imekombel – ja tõesti imekombel – lendas telefon talle kaarega rinna peale. Nii sai ta abi kutsuda.

Päästeameti väljakutsete puhul on suureks probleemiks, et uks on lukus ja võtmed on seespool ukse ees. Seega abivajaja juurde pääsemine võtab aega, kuigi iga minut sellises olukorras on arvel. Millised on eakate kodud? Mis on põhilised vead, mis teevad kodu ohtlikuks?
Eks kõik kodud on erinevad. Head elamud on laiade ukseavadega korterid, kus ei ole lävepakke ning põrandal ebavajalikke esemeid või juhtmeid, et oleks lihtne ka abivahendiga liikuda.

Sageli ei taha vanemad inimesed aga esemetest loobuda ning mööbel ja tarbeasjad jäetakse seisma, sest need on mälestustega seotud. Seda kohtab eriti inimeste puhul, kes on kaaslase kaotanud ja tahavad mälestustest väga kinni hoida.

Kodude kohandamisel on samas ka oluline, et korraga ei tehtaks suuri muudatusi, sest see võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda. Samas võiks teha natuke puhastust: eemaldada ebavajalikud vaibad, juhtmed kinnitada mööda seina ja veenduda, et need käimis teekonnale ette ei jää, vajadusel väiksemaid mööbliesemeid ümber tõsta ja kogunenud kilekotikesed ja kastid ja muud esemed, mida igapäevaselt ei kasutata, kindlasse kohta tõsta. Eriti ohtlik on vannituba, kus juhtub palju õnnetusi: toetuspinnad on märjad ja libedad, logisevat kraanikaussi ka ei saa usaldada. Telefoni ammugi ei võeta kaasa.

Ma kutsun inimesi üles märkama eakaid ja nende abivajadust. Olgu selleks naabrinaine või täiesti võõras inimene. Märgake, sekkuge või kutsuge abi! Kui märkate näiteks, et naabri postkasti hakkab ajalehti kogunema või te ei ole naabrit pikka aega trepikojas liikumas näinud, siis tasub sellele tähelepanu pöörata. Märkamine ja abistamine on väga oluline. See pole meie ühiskonnas võib-olla nii levinud, kui mujal maailmas kuid me võiksime liikuda selles suunas, et me märkaksime enda ümber ja kogukonnas elavaid inimesi ja kui näeme nende käitumises ebatavalist muutust, siis reageerime.

Kui palju sa näed oma töös lähedaste tuge? Kas seda on sinu hinnangul piisavalt?
Väga südantsoojendav on näha ühtehoidvaid perekondi, kus pereliikmed panustavad maksimaalselt, et kõik oleks tehtud. Tõsi, kui perekond on fakti ees, et lähedane vajab hooldamist, siis on igaüks oma elukorraldust vastavalt muutnud ja panustab oma võimete piires. Ma leian, et äärmiselt oluline on oma lähedasega seotud hoolduskoormust jagada, see annab võimaluse muude kohustuste kõrvalt ka puhata. Muidugi on seaduse järgi kõigil kohustus oma vanemate eest hoolt kanda, välja arvatud teatud juhtudel, kui pereliige ülalpidamiskohustusest vabastatakse.

Miks on nii, et kui eakas on pikalt tööl käinud ja ta koduseks jääb või kaaslane ta kõrvalt lahkub, eaka olukord kehaliselt või vaimselt halveneb?
Mulle tundub, et pensionile jäädes kaotatakse tihti justkui oma väärtus ühiskonnas, aastaid kestnud ja sissejuurdunud elulaad on päeva pealt muutunud ja muud eesmärgistatud tegevust justkui ei ole. Tekib tunne, et mind ei ole enam vaja. Samamoodi: kui kaaslane lahkub nende kõrvalt, siis on emotsionaalne löök suur ja tihti elu mõte kaob.

Kui oluline on eaka jaoks sõpruskond või aktiivne tegutsemine?
Sotsiaalne aktiivsus ja suhtlemine on vaimse tervise hoidmisel oluline- mälu vajab pidevat stimulatsiooni. Muidu tuleb tõesti see mandumine – jäädakse üksi, hakatakse end eraldama ja lõpuks ei tahetagi kedagi näha. See on väga halb.

Väga head on erinevad ühistegevused, näiteks Väärikate Ülikool, mis on läbi aastate olnud populaarne. Ühe lihtsa ajaveetmisvõimalusena soovitan lauamängude mängimist. See mitte ainult ei too inimesi kokku meelelahutuseks aga aitab hoida vaimu erksana. Teadupoolest on naermine tervisele hea. Ma loen hetkel ühte erialast raamatut Wendy Mitchelli „What I wish people knew about dementia”, kus hooldaja toob välja, et kui eakas elab korteris, siis oleks hea, kui korteri aknad oleksid tänava poole. Meie jaoks võib see olla väike asi, aga inimesele, kes on ainult kodus nelja seina vahel, on see väga oluline. See tekitab neile justkui turvalise atmosfääri ja ühtekuuluvustunde. Aktiivne tegutsemine, sõpradega suhtlemine ja kodust väljas käimine hoiab eakat ka füüsilises mõttes liikuvana ning vähendab kodus kukkumise riski.

 

Autor: Küsis MARIA LEIS
Viimati muudetud: 27/10/2022 09:17:30