Foto: LLi arhiiv

Statistikaamet ütleb viimase rahvaloenduse andmete põhjal, et keskmise Eesti inimese kodu on temast endast vanem. Muu hulgas peab ligi 50 000 perekonda üle riigi tänaseni „läbi ajama” veeklosetita ja 27 000 peret elab pesemisvõimalusteta majas. Tuntud Lõuna-Eesti ökoentusiasti sõnul tasub aga mõelda sellele, et salvkaev ja kuivkäimla pakuvad inimestele just keerukatel aegadel sõltumatust.

2021. aasta lõpus kogutud rahva- ja eluruumide andmetest selgub, et keskmiselt on Eesti inimese kodu vanem kui ta ise ning kasvanud on eramajades elavate leibkondade arv.

„Avaldasime juba varem kaks portsu andmeid – leibkondade ja eluruumide kohta. Nüüdseks oleme need kaks omavahel kokku pannud ja tulemusi analüüsinud. See lubab meil saada detailsema pildi sellest, kellega, kus ja kuidas Eesti inimesed elavad,” selgitas statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg.

Eramajades elavate inimeste arv on pisut kasvanud
Eesti enam kui poolest miljonist leibkonnast elab eramajas 154 422 ehk 27,5%. Nendesse leibkondadesse kuulub 390 855 inimest ehk 29,3% Eesti elanikest. Võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on eramajades elavate leibkondade osakaal kasvanud 0,7 protsendipunkti võrra.

Korterites, sealhulgas ridaelamutes ja paarismajades elab kokku 67,9% Eesti elanikest. Keskmises eramu-leibkonnas on 2,53 liiget ning keskmises korteri-leibkonnas 2,28 liiget. Lisaks eelmainituile elab 1,6% elanikest ühiseluruumides (hooldekodud, ühiselamud) ning 1,2% muudes elamuüksustes või mitteelamutes. Vaadates andmeid leibkonna asemel üksikisiku tasandilt, selgub, et enam kui pool Eesti elanikkonnast ehk kokku 689 204 inimest elab linnas korteris.

Kümnest inimesest seitse elab leibkonnaliikmele kuuluvas eluruumis
71,9% elanikkonnast elab sellises eluruumis, mille omanik on mõni leibkonna liikmetest. Eluruumi üürivate inimeste osakaal on 18,3%. Kõige vähem on isiklikku eluruumi üheliikmelisel leibkonnal, peamiselt seetõttu ongi üüripindadel kõige enam üksi elavaid inimesi.

Kõige rohkem oma eluruumi omanikke on idavirulaste seas: seal elab 74,9% endale või leibkonnaliikmele kuuluvas kinnisvaras. „Tulemus on ootuspärane, arvestades, et Ida-Virumaal on peamiselt vanemad kortermajad ja keskmisest vanem elanikkond ning väljaränne maakonnas ületab sisserännet, kuid just uute elanike juurdevool on üks peamisi üürituru mõjutajaid,” lausus Trasberg.

Ta lisas, et teises äärmuses on mõnevõrra üllatuslikult Viljandi maakond – seal on suhteliselt kõige vähem inimesi (69%), kes elab leibkonna omandis olevas eluruumis. Eraldi võetuna on veelgi väiksem eluruumi omanike osakaal Tallinnas ja Tartus – vastavalt 68,6% ja 67,8%.

Eestis on 557 146 asustatud tavaeluruumi, mis paiknevad enam kui 180 000 hoones. Keskmine hoone (eramu või kortermaja) on ehitatud 1965. aastal, keskmine eluruum pärineb aga 1972. aastast. Võrdluseks, keskmine eestlane on sündinud aastal 1979, seega on keskmise eestlase kodu temast vanem. Eesti inimeste kodude hulgas domineerivad endiselt nõukogudeaegsed hooned.

Korterites jagub vett pea kõigile, eramajades neljale viiest
2021. aasta loenduse järgi on veevarustus olemas 94%, pesemisvõimalus 93% ja tualettruum 92% elanikest. Keskküttega eluruumis elab 71% elanikest. 99% kortermajade elanikest on varustatud vee ja tualetiga, 97%-l on pesemisvõimalus.

Absoluutarvudes on Eestis pea 27 000 leibkonda, kel puuduvad eluruumis pesemisvõimalused, neist 5000 on alaealistega leibkonnad. „Ilma tualettruumita peab läbi ajama 49 000 leibkonda, kellest omakorda 9000 on alaealistega leibkonnad,” teatas statistikaamet.

Umbkaudu hinnates pole veeklosetti 100 000 inimesel, ent arvutagem täpsemalt: kui eramute leibkondades on keskmiselt 2,5 inimest, siis puudub veeklosett umbes 122 500 inimesel. Kas seda pole 21. sajandi kohta paljuvõitu? Põlvamaalt pärit ökoentusiast, loodussõbralike lahenduste spetsialist ja omaaegne Süvahavva külavanem Peep Tobreluts ei ole alustuseks nõus isegi statistikaameti toodud numbritega.

„See järeldus pärineb statistikaameti rahvaloendusest ja tuleneb küsitluse metoodikast. Metoodikat olen ise lähemalt tunda saanud, kuna viimasel suurel rahvaloendusel olin ka ise n-ö põllul ehk olin rahvaloendaja nendes majapidamistes, kus e-loendus oli tegemata,” teatas ta. „Rahvaloendaja töös sain aru, et küsitluses oli vigu, mis andsid moonutatud pildi, kuid minu kriitikat ei võetud kuulda.”

„Põhiline mure on statistikaameti suhtumises, sest kuivkäimlat peetakse vaesuse ja vähese
hügieeni võrdkujuks. Rahvaloenduse tulemusi interpreteeritakse negatiivses võtmes, halvustades,” ütles ta, pidades muu hulgas silmas ameti teates välja toodud väljendit „peab läbi ajama”.

Tobreluts nimetas, et sageli on halvustataval kuivkäimlal veekloseti ees mitu eelist – eriti pärast Ukraina sõja algust. „Pärast 24. veebruari 2022 on selge eelis autonoomia, sõltumatus elektrist ja veevarustusest,” sõnas ta.

Järgmised eelised on staažika ökospetsialisti sõnul ennekõike hajaasustuspiirkonnas ehk seal, kus pole võimalust või kohustust liituda ühiskanalisatsiooniga. „Talumajas on kõik oma. Oma on kütmine, vesi, reovesi ja viimasel ajal ka elekter. Kui oma kaevust tulevat vett kasutada ainult toiduvalmistamiseks ja pesemiseks, siis tekib WC asemel DC (dry toilet ehk kuivkäimla) kasutamisel tublisti vähem reovett, mida tuleb nii ehk naa majandada,” selgitas Tobreluts.

Ta märkis, et pesuvesi on üsna väikese reostuskoormusega, enamasti piisab vaid selle setitamisest ja filtreerimisest. Kui reoveele lisada aga WC-vesi, on kraam hulga suurema
keskkonnakoormusega ning siis on vaja teha rohkem kulutusi nii ehituses kui ka ekspluatatsioonis.

„WC on linnade lahendus, maal on see lihtsalt vee raiskaja, elektrist sõltuv ja pikemas plaanis igand,” teatas Tobreluts veendunult.

Kuivkäimla veel ühe eelisena tõi ta välja toitainete ringmajanduse. Ökoentusiast kinnitas, et teades käimla kasutajate toitumist, on võimalik käimlasaadusi teadlikult kompostida ja aja möödudes toitained ehk kompost tagasi toidutootmisse ehk põllule viia.

„Selleks on tänapäeval olemas tehnoloogiad, mis tagavad vajalikud mugavused, kuid DC vähendab üldist veetarvet, hoiab reovee puhtama, on kriisiajal autonoomne ja nagu öeldud, tuleb lisada ka ringmajanduse aspekt,” sõnas Peep Tobreluts.

Toimivat lahendust pole mõtet torkida
Mida saab välikäimla omanik teha, et tema igapäevane kehakergendamine oleks võimalikult mugav, mitte esivanemate kombel ekstreemne?

„Esimene samm on väärtuste ülevaatamine või ümberhindamine. Kui kuivkäimla on mugav, puhas, n-ö toimiv, siis piisab, kui endale teadvustada, et see on igati väärt asi, see pole kuidagi õudne, iganenud, põlgust väärt,” leidis kuivkäimlate propageerija. „Tuleb hoida seda, mis on, sest on ütlus: toimivat lahendust pole mõtet torkida.”

Kui olukord kuivkäimlas jätab soovida, siis saab seda Tobrelutsu sõnul väikeste vahenditega parandada. Ta kinnitas, et haisu tõrjumiseks, kasutusmugavuse, esteetika ja interjööri loomiseks leidub erinevaid lahendusi.

Mis puudutab näiteks haisu, siis selle vastu aitab korralik ventilatsioon õigest kohast. Haisu saab ka vähendada, kui selle allikas kinni katta. Paakautoga äraviidava fekaalimahuti puhul ei tasu Tobrelutsu sõnul haisu kinni katta turba või muu koreainega, sest see raskendab paakauto operaatori tööd (mass läheb liiga paksuks). „Küll võib paluda mõnest kohvikust kasutatud küpsetusõli ja kallata mõned liitrid taimeõli kogumispaaki, kus see kerkib kõige muu pinnale, tekitades õlikelme,” pakkus ta välja konkreetse lahenduse. „Õline kiht takistab lämmastikuühendite lendumist, hoiab eemal kärbsed. Kogumismahuti tühjendamisel jääte küll ka kaitsvast õlikilest ilma, kuid hankige uus õliports ning nautige jälle haisuvaba elu.”

„Lõpuks panen südamele, et hoidke alles ahiküte, salvkaev, kelder-sahver, saun ja veevaba käimla!” ütles Peep Tobreluts. „Ärge andke oma iseseisvust kergekäeliselt ära põrandaküttele, puurkaevule ja vesivetsule! Priiskav elu on minevik, tulevik on kestlik kahanemine, jätkusuutlikult-targalt tegutsemine. Hoidke ennast, oma kodu ja Eesti loodust!”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 31/10/2022 09:03:55