Ametlikke autolammutusi häirib tõsiselt olukord, kus kümned eraisikud ostavad täiesti avalikult romusid kokku, lammutavad neid kuskil põllunurgal reostusele vilistades ning müüvad siis varuosadeks ja metalliks. Selliseid isehakanud romukäitlejaid kontrollima pidav keskkonnaamet ei saa professionaalide teatel oma tööga hakkama.

Tartu-Võru ja Tartu-Põlva teekde ristumiskohas asuvas Reolas registreeritud Autolammutuste Liidu (MTÜ ELV) tegevjuht Siim Sellik kirjeldas LõunaLehele murettekitavat olukorda: eraisikud ostavad massiliselt kokku sõidukeid, müüvad neid varuosadeks, taastavad jne, omamata selleks tegevusluba ja keskkonnaluba. Neil pole tegevuseks vajalikke tingimusi, nad pole läbinud vastavaid koolitusi ja aruandlus on täiesti puudulik.

„Sotsiaalmeedia gruppides tehakse iga nädal kümneid postitusi, et ostan kokku igas seisukorras sõidukeid – ja see on ainult ühe maakonna kohta. Eesti peale kokku on paarsada postitust nädalas,” märkis Sellik. „Tagajärjeks on transpordiameti registris 200 000 kadunud sõidukit ja iga aastaga lisandub ligikaudu 10 000 sõidukit. Eraisikud on müünud ostu-müügilepinguga sõiduki ei tea kellele ja sõiduk jääbki nende hingekirja, sest seda pole võimalik registrist kustutada, kuna pole dokumente ega jäänukit, et keegi saaks seda ametlikult ära kustutada (metallikokkuost või autolammutus).”

Autolammutuste Liidu esindaja sõnul on muret jagatud keskkonnaametiga, kes ses valdkonnas järelevalvet teeb, aga olukord tema kinnitusel ei parane, vaid muutub ainult hullemaks. Sellise sõnul võib ta julgelt väita, et igas Eesti maakonnas on sellega probleeme, et eraisikud ostavad kokku ja müüvad varuosasid.

„Kuidas saab üks eraisik avalikult reklaamida Facebookis enda nime all, et ostan kokku igasuguses seisukorras sõidukeid, ja samamoodi mitmeid sõidukeid varuosadeks müüa ning keegi ei võta midagi ette?” küsis Sellik. „Üks asi on keskkonnanõuete rikkumine, aga teine teema on tasumata maksud, jäätmekäitlus jne. Omakorda õõnestab selline massiline tegevus ametlikult tegutsevate autolammutuste igapäevatööd ja väikeettevõtjad on seetõttu uksi kinni panemas, kuna illegaalselt on tulusam äri ajada.”

Mis saab (ohtlikest) jäätmetest?
LõunaLeht nõustus, et erinevates sotsiaalmeedia gruppides on eraisikute teated, mille sisuks „ostan igasuguses seisukorras autosid”, igapäevane, kui mitte sagedasem nähe. Nii mõnigi kord on tekkinud küsimus, kas vrakid pärast töötlemist ikka mõistlikult utiliseeritakse. Ehk kas romudega hangeldajad viivad kõigest väärtuslikust vabastatud vrakid täies mahus ametlikku metallikokkuostu ehk jäätmekäitleja juurde? Või siis jäetakse need oma järge ootama põlluservale, kus mootoriõli, jahutusvedelik ja muu keemia vaikselt maasse tilguvad? Või halvimal juhul: masinalt kisutakse klaasid, tihendid, polstrid ja muu kupatus küljest ning jäetakse maha vedelema, puhas metallkere aga viiakse Kuusakoskisse? Ehk mismoodi need isehakanud romukäitlejad oma vrakkide pealt teenivad?

Siim Sellik ütles olukorda selgitades esmalt, et olulisim on Autolammutuste Liidu hinnangul järgnev: seesugusele äritegevusele on jäätmeseaduse kohaselt seatud nõuded ja eraisikud ei tohi sellega tegeleda, aga keegi ei keela ega takista.

„Praegu peidetakse ennast selle taha, et justnagu minu oma ja teen, mis tahan,” iseloomustas ta autoärikate suhtumist. „Miskipärast vaatab riik pealt, kui romude omanik teeb, mis pähe tuleb, kuigi jäätmeseadus nõuab sõidukite käitlejatelt teatavaid oskusi ja võimalusi, mis lõpuks vormitakse keskkonnaloaks.”

„Nüüd vahetuvad omanikud sõidukitel ka öösel ja kapotil, kiiresti võetakse, mis huvitab ja väärtuslik, väärtusetu leiab tee naaberkinnistutele või lõkkesse, raam veeretatakse üle kaalu, kaalu omanik aitab kustutada registrist ja saadakse kasum, mis tulebki kõlvatu konkurentsi, looduse ja maksmata maksude arvelt,” kirjeldas ametlike autolammutuste katusorganisatsiooni esindaja.

Teisel juhul käib tema sõnul asi nii, et kõik, mida kannatab müüa, see müüakse maha. Jäänuk viiakse koos saba ja sarvedega ehk kõige üleliigsega vanametalli kokkuostu. Selline lahendus on äritsejale mugavam (jäätmed ei jää endale risuks kaela) ja ka keskkonnasäästlikum – kuigi puhta metalli eest saaks rohkem raha.

„Leiame, et keskkonnaameti järelevalve on puudulik, kui igas maaskonnas käib massiline tegevus, eraisikud loovad lehekülgi, korraldavad kampaaniaid, jagavad auhindu, omamata tegevusluba, ja siis tulevad veel meie liidu reklaami alla kommenteerima, et nad maksavad rohkem ja võtke ühendust ...” põrutas autolammutuste liidu tegevjuht, kes muide on õppinud maaülikoolis keskkonnakorraldust ja teinud teadustöid prügimajanduse vallas.

Ta lisas täpsustuseks veel mõne nüansi: mõnel juhul ostab romusid eraisiku asemel küll ettevõte, aga sel pole vastavat tegevusluba. Ka võib nii mõnigi kord vana auto omanikule tunduda mugavam saada müügisumma kätte sularahas – autolammutused tohivad arveldada vaid pangaülekannetega, millest teadupärast jääb jälg.

Keskkonnaamet: loata autolammutused on probleem
„Ei ole kahtlust, et keskkonnaloata tegutsevad autolammutused on probleem,” tunnistas LõunaLehele keskkonnaameti peadirektori asetäitja järelevalve valdkonnas Olav Avarsalu LõunaLehele. „Esiteks ei kasuta sellised lammutused tõenäoliselt parimat kättesaadavat tehnoloogiat, mis keskkonda kõige enam hoiaks. Inimesel, kellel võivad olla suurepärased teadmised autode ehitusest ja nende remondist, ei pruugi olla piisavaid teadmisi keskkonnakaitsest. Tema valed otsused ja töövõtted võivad seetõttu teha keskkonnale kahju.”

Teiseks takistavad illegaalsed lammutajad Avarsalu sõnul materjalide ringlussevõtu suurendamiseks mõeldud tootjavastutuse süsteemi toimimist. Autod ja romusõidukid kuuluvad tootjavastutuse süsteemi, mis tähendab, et seaduslik autolammutus tagab selle, et turule lastud mootorisõidukid kogutakse hiljem kokku ja käideldakse kõige keskkonnasäästlikumal moel. Selle üle, kui palju ja milliseid autoosi võetakse ringlusse ja kuidas ning milliseid osi mitte, peetakse arvestust. Seaduslikus süsteemis suunatakse ringlusesse võimalikult palju romudes leiduvatest osadest ja materjalidest.

„Mida aga sageli illegaalsetes romulates näeme, on see, et sõidukitelt eemaldatakse edasimüümiseks vaid kõige rohkem tulu toovad osad. Ülejäänu aga põletatakse, sokutatakse prügimäele või lausa metsa alla. Selline tegevus on raiskav ja keskkonnavaenulik,” tunnistas keskkonnaameti esindaja.

Mida arvab aga amet Autolammutajate Liidu etteheitest, et järelevalve on selles vallas puudulik, ning kui palju seda üldse tehakse ja kuidas seaduserikkujaid karistatakse? Ning kas järelevalve puhul võib olla takistuseks näiteks see, et romude ostjad väidavad, et masinad on neil koduaias ainult enda tarbeks ja äritegemist või keskkonna reostamist on raske tõendada?

Ameti järelevalvejuht kinnitas, et keskkonnaameti järelevalve tegeleb süsteemselt ebaseaduslike romulatega. Avarsalu sõnul jõutakse tänavu kontrollida umbes 30 illegaalset autolammutajat üle Eesti. Kontrollitavate kohtade väljavalimiseks analüüsitakse lisaks kaebuste kaudu tulnud infole sotsiaalmeediat, infot kohalikes lehtedes. Umbes pooled tänavuseks aastaks plaanitud kontrollid on Avarsalu sõnul läbi viidud, alustatud on nii väärteomenetlusi kui haldusmenetlusi.

„On ka niisuguseid lammutuskohti, millele kontrolli järel ebaseaduslikku lammutust ette heita ei saa,” nentis keskkonnaameti järelevalvejuht. „Väärteomenetlusega võidakse määrata trahv, mille maksimum ulatub füüsilise isiku puhul 1200 euroni. Haldusmenetlus tähendab enamasti ettekirjutust tegevuse lõpetamiseks ja jäätmete üleandmiseks sobivale jäätmekäitlejale. Mõnikord on võimalik ka see, et lammutaja seadustab oma tegevuse. Selleks on vaja läbida ohtlike jäätmete käitlemiseks vajalik koolitus ning hankida keskkonnasäästlikud seadmed.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 27/10/2022 10:04:09