Foto: Pixabay

Hilissügis on meile, põhjamaalastele, aasta kõige pimedam, süngem ja ebameeldivam aeg. Käes on hingedeaeg, mis algas mihklipäevaga 29. septembril ja tipnes 2. novembril peetava hingedepäevaga. Sel õhtul süüdatakse koduakendel küünlad lahkunute mälestamiseks. Hingedeajaga seotud vanarahvauskumusi ning kombeid on kogunud etnoloogid Mall Hiiemäe Tartust ja Vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärve Tallinnast. Nende materjalidele tuginebki järgnev pajatus.

Kuldne sügis oli möödas, talve karm valitsus veel saabumata. Küll oli lõpule jõudnud looduse aastaring. Vinge tuul ulus räästas ja lõgistas uksi. Külma vihma piserdas teekäijaile näkku ja krae vahele. Talurahval oli pimedatel õhtutel aega istuda tulesilma juures ning meenutada manalasse varisenud esivanemaid, sugulasi ja sõpru. Arvati, et just hilissügisel tulevad lahkunute hinged taas korraks kodumaile, et teada saada, mis siin aastaga muutunud. Hingi tuleb väärikalt vastu võtta, kostitada kas siis lauale jäetud või üles laudile tõstetud söögi- ja joogipoolisega. Hilissügisel toidukraami jagus, salved vilja täis, loomigi tapetud. Nii et oli mida pakkuda. Kõige sobivamaks kostitamise ajaks peeti kas poolpiduse neljapäeva või laupäeva õhtut.

Kui tahtsid uuel aastal head viljasaaki ja karjaõnne, siis ei tohtinud kostitusega koonerdada. Hingedele jäeti uudseviljast tehtud putru, lamba- või kanaliha, verikäkke, kalja ning õlut. Mõnel pool kutsuti esivanemaid ja sugulasi koguni nimepidi. Kedagi ei tohtinud kõrvale jätta. Tuli neid meeles pidada läbi mitme põlvkonna, nii kaugele kui mäletamine ulatas. Juhtusid hingi pahandama, võisid nad tasuda saagi ikaldumise või mõne loomatõvega.

Kui hommikul selgus, et lauale jäetust oli midagi puudu – rõõmustati. See oli ju selge märk, et esivanemad on pakutu vastu võtnud, kostitamist vääriliseks pidanud. Kohati puistati põrandale tuhka, et hiljem uurida kadunukeste jalajälgi. Ja arutada, kelle jäljed need võisid just olla.

Mõnel pool köeti vaimudele koguni sauna. Jäeti kapatäis vett leili viskamiseks, kaseviht vihtlemiseks ja seebitükk pesemiseks. Arvati, et enne tagasiminekut teispoolsusesse tahavad hinged end kordki aastas korralikult puhtaks harida.

Hingedeaeg pidi olema väärika vaikuse aeg. Siis tuli vältida mürategevaid töid-toiminguid. Ei sobinud valju häälega käratseda, visata nalja, naerda ja lõkerdada. Ebasobivaks peeti vokiga ketramist, millegipärast ka õmblemist. Ometi tulid külatüdrukud ühte või teise tallu kokku, et üheskoos pikki ja pimedaid sügisõhtuid veeta. Ja kus tüdrukud ees, seal teadagi poisid takka. Ning siis oli, vanema rahva keeldudest hoolimata, juba raske vaikust pidada.

Kohati oli tuntud ka hingesambaks käimine. Poisid-tüdrukud tõmbasid valged palakad üle pea ja läksid küla mööda tarest taresse. Seejuures olid vakka, ei laulnud ega tantsinud ega mingit kostitamist nõutanud.

Lustlikumad ajad olid alles ees. 10. novembril peeti mardipäeva, millega lõppes mihklipäevaga alanud vaikne hingedeaeg. Ja nädalat kaks hiljem, 25. novembril tähistati kadripäevaga talve algust. See oli juba mardi- ja kadrisantide aeg, vallatu ning lustiküllane. Taidlusetendusi pea igas tares.

 

Autor: HILLAR PALAMETS
Viimati muudetud: 03/11/2022 09:17:05