Sügisel 2020 kirjutas LõunaLeht meie kandi mehe Rein Muuluka raamatuprojektist – fotograaf lootis sama aasta lõpuks hooandjate toel välja anda originaalse tehnika abil mahajäetud Lõuna-Eesti taludes tehtud fotode kogumiku. Hooandjas kogus mees vaid veidi üle poole vajaminevast rahast ja raamatu väljaandmine jäi viibima, aga kaks aastat hiljem sai töö tehtud ja kunstfotograaf ei unustanud ka oma lubadust üks trükisoe teos LõunaLehe poole teele panna.

Viie aasta jooksul pildistas Rein Muuluka kahe lõõtskaameraga Lõuna-Eestis matkates vaikseid välju ja tasaseid laasi, kust inimesed kas hiljuti või juba ammu lahkunud on. Lasteta jäänud maju, kus voodisse lagi end heitnud, põrandalaudade alla rebane kodu teinud, ussaias õunad mulda puhanud on ning kitsed aknataguses söödis nõiaringe kokku jooksevad. Koduta kodusid.

„Kokku sai raamat: mustvalged fotod, tsutike teksti paikadest, kust inimesed – meie ise – mitte väga ammu ära tulnud oleme,” öeldakse raamatu tutvustuses. „Ja kuhu jõuame. Si monumentum requiris, circumspice („Kui otsite tema monumenti, vaadake enda ümber” – toim).”

Kaks aastat tagasi kirjutas LõunaLeht, et omapäraseks teeb raamatu Muuluka fotograafiatehnika: pildid on püütud otse positiivpaberile ning pildistusviis leitud paikadega kooskõlas ‒ vaikne ja aeglane. Piltide tegemiseks on kasutuses olnud kaks suureformaadilist plaatkaamerat. Need on sõjaeelses Dresdenis toodetud pisem metalline Ica Orix ja ühes väikeses Pariisi kaameratöökojas valminud suurem puidust aparaat. Mõlemad täielikult mehaanilised.

„Rännud olen teinud peaasjalikult jalgsi, pikemad distantsid sinna ja tagasi olen läbinud ühistranspordi, jalgratta või häälega alguse ja lõpuga Tartus,” kirjeldas autor. „Vahel olen ka öö peale jäänud ning magamiskoti kas kaasavõetud telgis või külastatud majades lahti rullinud. Matkad, kohtumised ja loomulikult loodus oma mitmekülgsuses ise on olnud oluline osa kogu piltide valmimise protsessis. Kogetud rõõmu ei saa oma ligilähedaseski suuruses edasi anda, ent olen lisaks fotodele raamatusse kirja pannud ka mõned read.”

Puhja, Misso, Lepassaare, Orava, Lüllemäe, Süvahavva – need on vaid mõned kohtadest, kus Muuluka on jäädvustanud mahajäetud kodusid. LõunaLeht uuris toona fotograafilt, kas õnnestunud fotode kiuste need kümned hüljatud talud temas nukrust ja kurbust ei tekita.

„Kuna olen mahajäetud paikades käinud juba pea lapsest saati, usun, et olen üpris kalestunud ja ilusate leidude puhul esmalt pigem rõõmus kui kurb,” vastas Muuluka. „„Ilusa leiu” olemus aga sõltub vaatest: talukohale lähenemisel avaneb maastik, millesse kotus asetub. Kui vaadata loodust selle ümber, on metsasse hääbumine üks kauneimaid asju, mida tunnen. /.../ „Loomulikult on need paigad rusuvad. Iga maja võrdub vähemalt ühe olnud inimesega, kellest ei keegi, nagu meiegi, pole üleliigne. Aga ka nukraid toone on elus tarvis olmeväliselt, fiktsioonina läbi elada. Leian, et see kasvatab inimest, nagu igasugune ilukirjandus, film või muu teos, olenemata seal valitsevast meeleolust. Majad on kui leitud kunstiteosed. See on rikkus, mis me ümber laantesse ja väljadele peidetuna ootab.”

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 03/11/2022 09:28:30