Võrumaa elanikuna olen näinud, kuidas rahvast jääb aasta-aastalt aina vähemaks, kuidas Võru-Tartu vahelise maantee liiklus hommikul Tartu suunal ja õhtul siia tagasi aina suureneb. Sama on ka Põlva-Tartu suunal, kus pärast Uhti risti on tee, isegi neljarealine, autosid täis. Valga suunalt Tartusse pääsemisega on veelgi keerulisem lugu. Veelgi kurvem on kõige selle juures aga see, et ühel hetkel Kagu-Eesti elanikud enam ei sõida, vaid kolivad. Ja ongi ära kolinud.

Elanike arv neis kolmes maakonnas on langenud 30 aastaga ühe terve maakonna jagu. Kas siis Eesti kõige kaunimas piirkonnas polegi hea elada? Kindlasti on, aga kui küsida, miks lahkutakse, siis on ilmselt põhjuseid mitu.

Loodusest üksi ei piisa
Üks põhjustest on kindlasti hea koolihariduse kättesaadavuse küsimus. Koolid on ju olemas! Õigemini olid. Näiteks oli endises Sõmerpalu vallas neli kooli. Täna on üks. Omal ajal ehitasime suure kauplemise peale Misso keskkooli. Mis on sellest saanud?

Näiteid võib tuua kõigist kolmest maakonnast. Tean mitmeid täna tühjana seisvaid uusi koolimaju, mille ehitamisele olen ise kaasa aidanud. Alati oli uue maja vajaduse põhjenduseks laste kasvav arv ja vajadus kaasaegse õpikeskkonna järele. Kõik on õige, aga läksid vanemad ja läksid lapsed koos nendega.

Miks siis ei ole kooli olemasolu eelduseks maapiirkonnas elamiseks? Kindlasti on see üheks eelduseks, aga mis on peamine?

Teiseks eelduseks on infrastruktuur, millest teede olemasolu ja hooldus on vast kõige paremas korras. Sidega on juba kehvemad lood, sest igale poole ei jätku piisavalt kiiret internetti. Kuid ka see pole ilmselt põhipõhjus.

Kauplus ja side kaovad aga alati pärast inimeste kadumist, mitte enne. Peale selle muidugi kultuuri kättesaadavus, õhtused väljas käimise kohad noortele ja vanadele jne. Kuid ka siin ma väidan, et need pole esmased põhjused lahkumiseks.

Põhjuseks pole ka ilmselt see, et Tartu imeb kogu ümbruse tühjaks. Selleks on ta ise liiga väike.

Kord ühe maakonna arengukonverentsil esinedes alustasin oma ettekannet küsimusega: mis on nende linnakeste mõte, mis annaks mulle põhjuse sinna sisse keerata? Saalis oli 200 inimest, kuid ühtegi mõistlikku vastust nende seast ei tulnud.

Olles ise Võrumaa patrioot, küsin ma nüüd sama teilt. Mis on Kagu-Eesti mõte, et inimesed siit enam ära ei läheks ja siia heal meelel tagasi pöörduksid?

Kodukoht. Loomulikult! Ilus loodus? Loomulikult! Aga sellest ei piisa.

Laiem vaade tulevikule
Pole muidugi kahtlust, et Võrumaa on siiski kõigi nende inimeste südames, kes on selle piirkonnaga kokku puutunud. Paljudel on siin suvekodu, kus lõõgastuda linnakärast väsinuna. Kuid millegipärast ei võta suvekoju saabuvad inimesed kaasa seda, mille pärast nad linnas elavad – ettevõtteid, töökohti, koostöövõrgustikku.

Kui ma oleksin välis- või ka sisemaine investor, siis ma küsiksin enne siin tegevuse alustamist: kui palju ja milliste oskustega inimesi siin elab ning kus nad paiknevad?

Samuti oleks üks esimesi küsimusi maakondade arengustrateegiate sisu, et näha pikka perspektiivi. Kus oleks kirjas pikad eesmärgid ja konkreetsed tegevused nende eesmärkideni jõudmiseks. Praegu, mil koostatakse uut arengustrateegiat, peaksime me kodukoha nimel kõik panustama selle parimale sisule.

Loomulikult võib loota Looja peale ja arvata, et küll inimesed ise otsustavad. Aga nagu näha, on väga paljud juba otsustanud ja paraku jalgadega.

Pakkusime oma töörühmaga Värskas Vunki Mano loometalgutel välja idee, et peaksime pöörama põhitähelepanu noorte haridusele ja ettevõtlikkusele.

Kui tahame, et Võru-, Valga- ja Põlvamaa areneksid, jõuaksid järele ja vahest mõnest maakonnast ettegi, peab meil olema plaan, kuidas luua keskkond, kus eelkõige meil endil oleks hea ja kuhu inimesed tuleksid meelsasti elama.

See aga eeldab eelkõige väga hea ettevõtluskeskkonna loomist, investorite leidmist, kes toovad siia kõrget lisandväärtust andvad tootmised, et meie omad ettevõtjad ei müüks tooret või madala lisandväärtusega toodangut, vaid arendaksid seda edasi nii, et meie kagunurga töökohtade keskmine palk oleks väärikas, mitte vabariigi viimaseid.

Ka ei peaks me oma suundi piirama paari üksikuga, vaid meil peaks olema eesmärgiks võimalikult mitmekesine, innovatsioonile orienteeritud ettevõtluskeskkond alates mahepõllumajandusest, turismist ja puidutööstusest kuni elektroonikatööstuseni välja.

Keskendume noortele
See eeldab aga pika vaatega kava ja kindlat eestvedajat, sest samamoodi edasi minnes ei saagi me sellest ringist välja ja meie ilus loodus ei hoia siin kedagi kinni.

Selleks, et inimesed tahaksid meie juures elada, peavad siin olema hästimakstud töökohad ja ettevõtjaid tugevalt toetav omavalitsuste süsteem. Alles siis jäävad ja tulevad tagasi juba lahkunud ning sünnivad ka lapsed, kellele me need koolid ju ehitasimegi.

Kogu selle ilusa unistuse ellu viimiseks on aga vaja, et meie haridussüsteem oleks võimeline kiiresti reageerima tööturu vajadustele. Arvan, et eelkõige peaksime mõtlema kutsehariduskeskuste omavahelisele suuremale koostööle, aga ka üldhariduskoolid tuleb siia protsessi kaasata.

Meil on ju olemas Võrumaa kutsehariduskeskus, mille baasil saaks ümber kujundada Võrumaa, miks mitte Kagu-Eesti hariduskeskuse, mille ülesanded oleksid tunduvalt laiemad tänasest ja millest saaks kogu meie piirkonna hariduselu keskus, kus saaks tegeleda nii haridusuuendustega, kutseharidusega, täiskasvanute ja tööturu koolitusega, aga kus oleks ka väga hea analüütiline pool koolitusvajaduse prognoosimiseks ja piirkonnale vajalike muutuste tegemiseks. Loomulikult kuuluks siia juurde ka ülikoolidega koostöös mikrokraadide andmise võimaldamine.

Meil on kõik võimalused olemas. Just praegu käib kibekiire arengustrateegiate koostamine ja see on parim aeg muuta suunda, mõelda oluliselt laiemalt ja vaadata kaugemale! Kõige selle jaoks peab mõtlema „kastist välja“ ja elu meie kandis huvitavaks muutma.

Aga miks pöörata põhitähelepanu noortele? Eelkõige seepärast, et kuni meie tarku arengukavasid teeme, saavad nemad juba vanaks ja teevad omad otsused ilma meieta!

 

Autor: MAIT KLAASSEN, Eesti Maaülikooli rektor 2008-2022, Järvere mees
Viimati muudetud: 03/11/2022 09:53:49