Kambergi üks kirjanduslikke uurimisobjekte on olnud kirjanik Friedebert Tuglas. Autor Puigal maja juures, kus Tuglas 1920ndatel suviti peatus.

(Järgneb)

Minu inseneritee algus on teada. See algas Keldo Augusti sepikojas, kui olin kuue või seitsmene. Õpetajaametiks nii varakult hing ei avanenud. Võib öelda, et amet tuli kätte enne kutsumust. Aga kui see kord kohale jõudis, siis lahti enam ei lasknud. Tõega öeldes pole ma õpetajaks kunagi valmistunud, ometi olen seda ametit pidanud suurema jao oma elust. Ka ajakirjanikuks pole ma valmistunud, kuid sedagi tööd olen teinud missioonitundest. Peale tundmuse eeldavad mõlemad ametid mõningaid teadmisi, mis ei ole tähtsuselt mitte viimasel kohal. Kuid teadmised ja haridus kõnnivad nähtavasti käsikäes.

Igatahes malailaste raamat „En-Ensan” (1603) räägib kirjaniku ülesandeist. „Kirjaniku ja ymberkirjutaja (tähendab, ajakirjaniku ja lehemehe – E. K.) vahel on vahe... Kirjanik peab oskama peidet lähedaid või kaugeid allikaid yles leida ja vett ühest maast teise saata. On tarvilik, et ta mõistaks järvede, jõgede ja tiikide seisukorda parandada. On tarvilik, et ta mõistaks välja rehkendada öö ning päeva pikkust... On tarvilik, et ta tunneks tuulte liikumisi ja nende variatsioone... Ja kõige selle juures on tarvilik, et ta näolt oleks ilus ja hää kehaehitusega, on tarvilik, et ta hääl oleks pehme, otsused õiged, mälu hää.”

„Ja pääle kõigi nende inseneer-hydrograafi, astronoomi, meteoroloogi ja õvveherra oskuste ning omaduste veel – milline väiklus! – pisuke nõvve: „Lisaks on tarvilik, et ta oleks tuttav kõigi luuleseadustega: mõõduga, riimiga jne!”” (Friedebert Tuglas, Marginaalia, Tartu, 1921.)

Tuglasele mõeldes võib arvata, et ka lehemees peab tundma selle keele iseärasusi, milles kirjutab, peab oskama kasutada vähemalt nelja-viit käänet neljateistkümnest, tundma täis- ja osasihitise nüansse, vältevaheldust, kodu- ja kultuurilugu ning kirjutama asjast, mitte varjudest. Kuidas niikaugele jõuda, ei saa näpuga näidata. Ilmselge peab olema, et ilma hariduseta ei jõuta kaugele.

Võru tehnikum tehnilise hariduse algaastmena oli hea tulemus. Tehnikumi diplomiga alustasin õppetöö meistrina Leningradis ja jätkasin ALMAVÜ Võru Auto-Moto Klubis. Kaks aastat Leningradis (1959‒1961) ja neli aastat Võrus (1968‒1972) meistri ja õpetaja ametit. Siis Leningradi instituut (1965‒1970) ja veel neli aastat põllumajanduse mehhaniseerimist Tartus (1972‒1976). Vahelduseks aasta füüsikaõpetaja tööd Väimelas ja paar aastat Meegomäe tehnikakoolis, enne kui tuli ülikool.

Vahepeal mõni tähelepanek Väimelast ja tehnikakoolist Meegomäel. Aeg oli „punane” – nõukogude aeg. Kuid aja tegelik värvus olenes inimestest selles ajas. Heino Kuusik oli parteilise ladviku tippfiguur, autokraatne majandijuht, Sergo Taimur aga Nõukogude armee eruohvitser, kes oli oma pagunid välja teeninud koos sõduritega ja jaganud nendega vett ja vilet. Mõlema mehe maailmavaade ja elutõed kujundasid põhimõttelise hoiaku asutustes, mida nad juhtisid.

Koostöö autokraatse ja mõisniku maneere matkiva Kuusikuga ei laabunud algusest peale. Kuusikule meeldis kohelda spetsialiste, nagu mõisnik kohtleb toapoissi või kutsarit. Minu vastasseis Kuusikuga oli haripunktis, kui mu tööruumi astus sisse Sergo Taimur, ALMAVÜ Võru tehnikakooli juhataja. Tundsime teineteist rohkem kaude kui isiklikult. Ainult ühe korra olime varem kunagi kohtunud. Juba siis oli jutuks, et võiksin tulla õpetajaks tehnikakooli, mis oli endise Võru Auto-Motoklubi järglane. Taimur ütles lühidalt, et mis ma kemplen Kuusikuga Väimelas. Tulgu ma tehnikakooli õpetajaks, sest temal vene rahast kahju ei hakka. Taimur vihjas sellele, et Meegomäel palgata tööd ei tehta nagu Väimelas, kus poole palgaga töö oli tavaline. Kuusik jättis ületunnitöö tavaliselt välja maksmata, samuti ratsiraha.

Elukestev tasumata tänuvõlg
Meie vestluse ajal juhtus ruumi astuma ka Kuusik. Ilmselt aimas ta jutu suunda ja tegi vastukäigu, et mis Kamberg sinna Meegomäele läheb. Ega tast õpetajat nagunii ei saa. Sellega sai mu karikas täis. Tõmbasin lauasahtli lahti ja lükkasin pooleliolevad tööd sinna sisse. Tõusin ja laususin: „Jah, Sergo, me sõidame siit ära.” Mu sõnastus oli familiaarne, kuid „härrat” me siis veel ei tunnistanud, aga „seltsimeest” ei tahtnud ma Kuusiku kuuldes kasutada. Kuusik tahtis veel midagi öelda, kuid sõnad ei tulnud kuuldavale. Paar päeva hiljem olin juba õpetaja Meegomäel. Töötasin tehnikakoolis 12 aastat (1979‒1990), kuni kooli likvideerimiseni 1990. Püsivalt korrektseks ja heatahtlikuks jäi Taimuri toetus mulle ja minu õpingutele ülikoolis ja ka siis, kui sain viisa sõiduks Ühendriikidesse ning viibisin mitmel korral seal pikemat aega. On mehi ja naisi, kellele aastate kaugusest mõeldes tunnen tasumata tänuvõlga. Üks selline mees oli Valga poiss Sergo Taimur (1938‒1994).

Eesti valitsuse ajal kool likvideeriti. Hästi toimiva kutsekooli laastasid Eesti jõustruktuurid, mis oli arulage ja sõge samm. Poetasin ajakirjanduseski sõna sekka kooli kaitseks, et kool tuleks säilitada ja loodavale Eesti riigile tervikvarana üle anda. Kool anti Eesti riigile tervelt üle, kuid kahjuks ei mõistnud uue riigi ametnikud seda hinnata. Sõgedas vihas vene värgi vastu lõhuti kooli sisustus ja õppebaas. Ma ei viibinud sündmuskohal, kuid endise õpetaja Tõnu Kikase meenutust mööda loobiti õppematerjal akendest asfaldile nagu Hollywoodi filmis. Õpetajad hajutati nagu linnuparv kõigi nelja tuule poole, allakirjutanu nende hulgas.

Tehnikakooli meenutamiseks on mitu põhjust. Sel ajal algas minu kujunemine ajakirjanikuks. Meegomäe aega jäid minu üliõpilasaastad Tartu Riiklikus Ülikoolis. Ajakirjaniku kutseoskused hakkasid kujunema järk-järgult, õpetajaameti kõrval või varjus. Sageli alustatakse kirjasaatjana kohalikest sündmustest, nagu „Kellele lauad, kellele rauad” või „Peremees hammustas koera”. Minu vaatevälja nii markantsed sündmused ei ulatunud. Alustasin igapäevasemalt ja esimesed artiklid kirjutasin oma tööalalt ehk liiklusest. Huvitavad isiksused, kodulugu ja kirjandus tulid hiljem. Kirjutasin võrdselt kaasaegsetest ja minevikumeestest. Hea tuttav oli ülikooli õppejõud latinist Olev Nagel Missost.

Kirjutasin näiteks „Ühe Misso mehe tööst”; Olev Nagelist, TRÜ teadusliku raamatukogu inkunaablite uurijast, 1983. Jätkasin Võru kultuurilugu Võru Õpetajate Seminari harjutuskooli õpetajast Jakob Tedrest: „Auvõlg kohustab”, Jakob Teder – Dr. Fr. R. Kreutzwaldi mälestuse jäädvustaja Võrus. Muu hulgas ka George von Browne'ist – „Lugu Iirimaa mehest, kes leidis koha Võru linnale”. Võru linna 200. aastapäevaks avaldasin pikema kultuuriloolise ringvaate „Kahesaja-aastasest Võrust ja ümber Võru” (Sirp ja Vasar, 10. august 1984).

Ülikoolis õppimise ajal tegin kaastööd Töörahva Elu peatoimetaja Heini Kasesalu toimetatud kogumikule „Võrumaa ja võrulased” (1986). Kogumikus ilmusid kaastööna lühiuurimused „Kui Võrumaal koguti rahvaluulet” ja „Üht-teist Võrumaa ajakirjandusest”.

Professor Juhan Peegli juhendamisel valmis kursusetöö rahvaluule kogumisest Võrumaal: „Jaan Sandra ajakirjanduslik ja folkloristlik tegevus”. Peale selle käisime raamatuklubi inimestega korduvalt Viitka külas Kapstojal Sandra kodukohta korrastamas.

Võru linna 200 aasta juubelit tähistas Võru Raamatuklubi mälestuskivi avamisega Hurda viljakamale rahvaluule kogujale Jaan Sandrale (1862‒1925) tema kodukohas ja teaduskonverentsiga Võrus.

Tuglasest Runnelini
Viimasel kursusel valmis eesti ajakirjanduse õppejõu Krista Aru juhendamisel diplomitöö „Friedebert Tuglase ajakirjanduslik ja kultuurilooline tegevus Võru perioodil aastail 1921‒1922”. Uurimuse retsenseeris kirjandusteadlane Peeter Olesk ja võistlustööna andis ülikool uurimusele II auhinna. Põhiosa tööst avaldasin kirjaniku 105. sünniaastal Lõunakaares. Tuglase päevade korraldamine Puigal on inspireerinud referaate tuntud kirjandusteadlastest.

Jälgides autori bibliograafiat, võime selle põhjal aimata ajakirjaniku huvide ringi. Vaatevälja on teiste seas sattunud näiteks Marie Under, Ants Oras, Henrich Krümmer, Johannes Käis, August Gailit, Nikolai Reek, Ülle Kauksi, Arvi Leosk, Johann Philipp von Roth, Paul-Eerik Rummo, Tõnu Anton, Uno Lõhmus, Kuldar Sink, Hando Runnel jt. Peale selle veel luuletajate lühitutvustused alates renessansi luuletajast Pierre de Ronsard'ist. Tinglikult 30 nime või enam, nendest 14 kirjanikku, luuletajat või kunstnikku, kuus pedagoogi või koolitegelast, kolm ministrit, üks peaminister ja vaimulik. Põllumehed ei ole jõudnud sellesse ringi, kuid mõnes artiklis on leidnud taunimist riigi põllumajanduspoliitika.

Niisugused on olnud huvid ja pürgimused, mis ajakirjaniku sulge on juhtinud. Ilmselt huvitas rohkem vaimne kui materiaalne maailm. Pole kahtlust, et huvitudes vaimuinimestest arenes raamatuhuvi, ja vastupidi. Hakkasid huvitama bibliofiilsed väljaanded ja rariteediks muutunud trükised. Raamaturiiulid hakkasid peegeldama eelisteemade ringi: entsüklopeediad ja biograafilised väljaanded, maakondade ja muud koguteosed, eesti kirjanduse ajalugu ja peajooned laiemas või kitsamas tähenduses,

Sügisel 1983 algasid loengud ja sessioonid ülikoolis. Meenub Marju Lauristini tutvustav vestlus 11. novembril peahoone auditooriumis 102. Selgus kursuse koosseis: 17 kõrgharidusega inimest soovisid omandada teist kõrgharidust ajakirjanduse alal. Stuudiumi jooksul lisandus veel kolm nime, kokku 20. Liitujatest meiega keegi ei lõpetanud. 17st 1983 alustanust lõpetas neli aastat hiljem 11, teiste seas kiitusega siinkirjutaja.

Asjaosalised teavad, kui raske oli käia seda teed. Need, kes jõudsid eesmärgile, pole väitnud, et raske ja ebahuvitav oleksid sünonüümid. Raske küll, kuid huvitav. Leida küllaldaselt aega sessideks ja õpinguteks ei olnud kerge, kuid ei olnud kunagi tüütav. Stuudium oli tervenisti huvitav ja ergastav. Palju eredaid isiksusi ja ainukordseid kohtumisi auditooriumis ja seminaridel. Säilinud loengukonspektid, kirjatööd ja tunniplaanid annavad üksikasjalise ülevaate ainevalikust, õppejõudude koosseisust ja sessioonide mahust.

Tänutundes meenutan lahkunud õppejõude: kirjandusteooria professorit Harald Peepu (1931‒1998), eesti kirjanduse dotsenti Toivo Kuldseppa (1945‒2000) ja võrratut vene kirjanduse interpreeti dotsent Valeri Bezzubovit (1929‒1991). Harald Peebu loengutega algas meie esimene sessioon 11. novembril 1983. Professori 65. sünnipäeval kirjutas Postimees rubriigis „Juubilar”: „...on rajanud koos teistega 20. sajandi eesti kirjanduse põhiliikide sotsioloogilis-ajaloolise kirjeldamise metoodika...”. Rajada eesti kultuuris midagi fundamentaalset on jõukohane vaid vähestele. Isiklikumalt sidus meie vaateid fokuseeritud huvi Välis-Eesti kirjanike ja kirjanduse vastu. Toivo Kuldsepp luges meile eesti kirjandust ainult kolmel päeval, kuid ka kolmest loengust piisas, et jätta jälg üliõpilase mällu ja lahkuda siis igaveseks.

Valeri Bezzubovi kohta leidub 1986. aasta suvise sessiooni lehel üsna kirjanduskauge remark: „Väike heinatöö Toomel 04.VII 1986: Rünno, Mati, Enno, Ivi, Vello, Peeter, Jaan (kursusekaaslased) ja Valeri Bezzubov.” Mäletan oivaliselt seda päeva. Olime särgiväel nagu mehed heinaajal muiste ja meiega koos Valeri Bezzubov. Olime särgiväel ja värske heina lõhn hellitas sõõrmeid. Oli tavaline Eestimaa heinakuu. Tavaline ja mitte ealeski korduv.

Möödunud on hulk aastaid meie lõpetamisest, kuid endiselt kõlab kõrvus Juhan Peegli mehine hääl nagu vanne: „Pidage alati meeles üht – teie olete ja jääte ajakirjanikuks ja jääte igas olukorras Academia Journalistica liikmeks.”

Peale žurnalistika lõpetamist tegin kahe aasta jooksul aspirantuuris ära inglise keele ja filosoofia eksamid. Kõige rohkem jäin rahule arvestustööga noore Karl Marxi vaadete kujunemisest Reiniche Zeitungiperioodil (1842‒1843). Sellega jäi rahule ka juhendaja dotsent Eero Loone. Mõte ajakirjandusvabadusest, mis tänapäeval on enesestmõistetav, hakkas ajama esimesi võrseid alles Marxi artiklites. Nüüdsel ajal Marxile üleolevalt vaatavad vabad ajakirjanikud ei aimagi, kui palju nad Marxile tegelikult võlgnevad. Ei ole raske hinnata vaba ja ahistatud ajakirjanduse eeliseid ja puudusi, kui oled seda tegelikkuses kogenud.

Edasist julgem Töörahva Elu
Ülikoolis õppimise ajal olin tegev Võru Raamatuklubis ja klubi tööst tulenevalt jätkus kaastöö ajakirjandusele. Ilmusid artiklid ja ülevaated, enamasti Võru lehes. Loos „Kirjandusleid Võrust” (Töörahva Elu, 20. september 1983) kirjeldasin anglofiilist tõlkija ja kirjanduskriitiku Ants Orase W. Shakespeare'i sonettide tõlgete leidmise lugu. Arvustasin ettevaatlikult tõlgete nõtkust, kus andsin eelistuse Orasele võrreldes Georg Meri tõlgetega. Loo avaldamisel puutusin esmakordselt ja avalikult kokku reaalselt toimiva tsensuuriga. Enda arvates väärinuks lugu Edasi veerge, kuid takistuseks sai väliseestlasest Ants Orase nimi. Võru lehe toimetaja Heini Kasesalu ei olnud nii tsensuuriõrn ja andis mu kaastööle trükiloa.

Raskusi tekkis trükiruumi leidmisega ka koolimehe Johannes Käisi puhul. Ülevaate „Koolile pühendatud elu” avaldas Võru leht 23. augustil 1986, kuid selle järje „Mida öelda veel Johannes Käisist” avaldamine takerdus. Järg ilmus mõni aeg hiljem Põlva lehes Koit.

Kui meie kursus 1987. aastal lõpetas, saatsid ülikool ja üliõpilasleht TRÜ meid teele sõnadega „Igal hetkel elan viimast korda / seda rida enam ma ei korda” (Sulev Kübarsepp, „Ja inimestest heameel”). Sellega lõppes akadeemiline ettevalmistus ajakirjanikuametiks.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 10/11/2022 08:16:15