(Järgneb)

Praktiline tegevus ajakirjanduses algas 1990. aasta detsembris, kui võtsin vastu A.O. IMBI väljaantud Lõunakaare peatoimetaja ameti Põlvas. Juba vastuvõtmise ajal paistis välja lehe tagasihoidlik majanduslik seisukord ja väga õhuke peatoimetaja portfell. Leht alustas ilmumist 27. aprillil 1990 peatoimetaja Andres Reimeri käe all. Reimer ei olnud halb toimetaja, kuid tal puudus kindel siht lehe suunamisel. Ilmselt sellest johtuvalt otsustas A.O. IMBI juhatus aastavahetuse eel vahetada peatoimetajat. Võib-olla sai leht sellest veidi kindlama suunitluse kultuurile, kuid Imbi ja Lõunakaare põhihuve toimetaja vahetus ei lahendanud.

„Millega tegeleb IMBI?” küsib Viktor Lõhmus 9. aprillil 1991 Koidus ja vastab: „Ajalehe Lõunakaar ellukutsumiseks investeeris IMBI 40 000 rubla. [---] Otsingud Lõunakaare oma näo kujundamiseks jätkuvad. Igatahes on aktsionärid huvitatud ajalehe loetavuse ja populaarsuse kasvust.” Suund oli õige, kuid vaese maanurga lugejale käis kahe lehe ostmine ja ülalpidamine ilmselt üle jõu. Teiselt poolt lõi lehel jalad alt Vene rubla pöörane inflatsioon.

Kuuga kümnekordistunud paberihind
Raimo Seppälä, Aamulehti peatoimetaja, kirjutas 21. augustil 1991 Lõunakaare külastamisest: „Lõunakaar oli ajalehena idealistlik ettevõte. Selles avaldati kirjutisi Eesti, ennekõike Lõuna-Eesti kultuurist, ühiskonna oludest, ajaloost. Miks langes Lõunakaar? Habras leht murdus turuolude tingimustes.”

Kui jõulude eel 1990 maksis tonn paberit 460 rubla, siis kuu aega hiljem juba kümme korda rohkem. Laenasime paberit siit ja sealt, ostsime ja maksime võlgasid, aga ots otsaga kokku tulla oli peaaegu võimatu.

Lühiealisusest hoolimata suutis Lõunakaar (LK) märgata ja välja öelda tolle aja märke ja tendentse rohkem, kui võis eeldada. Jaanuaris 1991 arutasime Hando Runneliga kujunenud olukorda Eestis tervikuna, mille tulemusena sündis juhtkiri „Sihid ja vaated”. Tänu Runneli läbinägelikkusele said need mõtted teravust, oma prohvetlikkuse poolest väärivad need ülekordamist tänapäevalgi. „Et poleks illusioone, siis Lääne kapitaliga sahkerdajad pidagu silmas, et Eesti tulevikule on see kümnekordselt ohtlikum kui sotsialistlik Idakapital. Kui Lääne ettevõtetel õnnestub omandada Eestis üle poole aktsiatepakist, siis ei vastuta enam mitte keegi Eestimaa asjade eest sellel maal.”

Manifestina kuulutab LK Eestis valitsevast olukorrast 1991: „Kommunistlik partokraatia on legaliseerinud riigivarguse ja loonud oligarhia majanduses ja panganduses. Nende eelkäijaks oli B. Saul ja teda ümbritsevad mõttekaaslased. See on jõud, mis seisab risti vastu Eesti majanduslikule ja poliitilisele arengule. Et luua tasakaalustav jõud partokraatiale, tulnuks Eesti Komiteel liituda E. Savisaare valitsusega. Ometi seda ei toimunud. E. Savisaare võimujanu ja Eesti Komitee lihtsameelsus viisid selleni, et Eesti ideeliselt kõige puhtam jõud lõi liitu kõige reaktsioonilisemaga – kommunistliku partokraatiaga. Eesti Komitee astus liitu jõuga, kelle vastu tulnuks olla kõigi võimalike vahenditega. Saagu siis asja nüüd või saja aasta pärast.” Kommentaarid on üleliigsed.

Millest kirjutasid tookord LK lugejad? Sirvime toimetusele saadetud kirju. Võru tehnikumi endine õppejõud Olev Post: „Lõunakaart ajendavad ostma tema huvitavad ja teravad mõtteavaldused poliitilistel ja päevakajalistel teemadel. Sellele aitab kaasa politseikroonika ja lühiteated jooksvaist sündmustest. Ennustused, horoskoobid ja erootika on praegusel segasel ajal omal kohal.” Ali Kikkas: „Uuest aastast on Teie leht muutunud märksa teisemaks.” (Kas paremaks või halvemaks, jätab kirjutaja ütlemata). Vähemalt peatoimetaja vahetumist märgati, mis polegi nii ebaoluline.

Väga asjaliku ja objektiivse arvustuse LK kohta on kirjutanud Ülli Kukk. Autor on võtnud vaatluse alla pikema ajalõigu lehe elust ja sõelunud väljaannet teemade kaupa. Arvustuse põhjalikkus ja maht äratab lugupidamist autori vastu aastate kaugusestki.

Ülli Kukk: „Esmalt hakkavad lehes silma uudised ja päevakajalised „nupukesed”. Juttu on tõepoolest kõigest ja mitmesuguse nurga all. Näpuotsaga tõlkelõigukesi, natuke mõttemõlgutusi ning hea hulk pesuehtsaid päevauudiseid – muist neist kõmulised, enamus läbinisti asised. [---] Nii või teisiti libiseb lehekaar üle Lõuna-Eesti, peatudes kord siin, kord seal. Hakkab silma, et Eestimaa välissidemetest kõneleb Lõunakaar väga mõnusas toonis, ilma liigsete emotsioonideta. Ühesõnaga – kultuurselt, nagu väga vähesed teised Eestimaa väljaanded. [---] ...huvitav rubriik on „Kirjutavad...” Omalaadne teiste väljaannete sarnaste rubriikide seas on ta ehk tänu sellele, et kriitika on siin kuidagi pehmem ja inimlikum – ilmselt tuleneb see toimetuse taktitundest. [---] Lõunakaare kriitika täidab oma igipõlist ülesannet – see on kriitika õigluse pärast. [---] Oma koht ajalehes on ka ilukirjandusel. Valikut pean õnnestunuks nii järjejuttude kui ka luule osas. Hindamist väärib eelkõige mitmekesisus, luule puhul ka sagedased konkreetsed ja asjalikud kommentaarid. [---] Väga asjatundlikult on valitud (sobivas proportsioonis lehe mahu ja ilmumissagedusega) kirjanduslikke tähtpäevi kajastavad artiklid. Ka peab mainima nende kirjutiste autorite asjatundlikkust.”

Samad kiidusõnad kehtivad ka kirjanduskriitika kohta. „Jah, Lõunakaarest särab vastu kultuur. Aga veel üks sammuke edasi ja usun, et täiesti loomulikult ja valutult sulab sellega kokku loodus ja haridus. [---] Ja päris viimaks ütlen, et raske, väga raske on olla originaalne, aga Lõunakaar seda ometi on. [---] Lõunakaarel on oma tegu ja oma nägu ning mulle meeldib nii nädalalehe üldilme kui ka kirjutajate stiil ning üldine trükipilt. Olgu öeldud sedagi, et trükiridade vahelt piilub lugejat soe hool ja ja armastus, millega lehetegijad oma lugejaga suhtlevad – ja vaat see on juba midagi sellist, mis vanades väljaannetes, mida me päevast päeva lugema oleme harjunud, pahatihti täiesti puudub. Aitäh Lõunakaare tegijatele! Need on kokkuvõttes vaid mõtted, mis on vormunud ja mõned neist ka kolleegide-sõpradega vaieldes. See on üks arvamus, üks väga paljudest (kindlasti eripalgelistest).”

„Armas Lõunakaar,” õnnitleb toimetust Eesti Vabariigi 73. aastapäeval keeleteadlane professor Mati Hint. „Asja on mul niipalju, et olen Lõunakaare lugeja algusest peale ja 1991 ka aastatellija. [---] Tahaksin aeg-ajalt olla ka lehe autor, sest ka teil näib olevat raskusi. Saadan teile ühe kõne teksti, milles äkki on mõni mõtegi.” Kaastöö ilmus läbi kahe numbri. Majandusalal saatsid meile aeg-ajalt kaastööd ülikooli õppejõud professorid Vambola Raudsepp ja Vambola Türk.

Probleemid trüki ja leviga
Esines ka vastupidist suhtumist, eriti trükikojalt Täht ja Ajakirjanduslevilt. Palju muret valmistas toimetusele trükikoja meister A. Trolla, kelle hooletuse tõttu aeti trükikojas segi maketi leheküljed või trükiti ebavõrdselt lehepooli. Sellega oli häiritud lehe komplekteerimine ja väljasaatmine. Sageli oli meistri poolt tõrkumist ja vastuseisu, viitamist trükitehnika piiratusele ja paberi kvaliteedile. Ajakirjanduslevi ja raamatukogud olid võrdselt meie lehe vastu. Lehe kättesaadavusest kirjutab Oskar Kruus: „Tallinnas tehakse ülekohut Lõunakaarele. [---] Kaua aega ei teadnud ma, et Lõunakaart saab Tallinna esindusraamatukogudes lugeda. Rahvusraamatukogus ei ole asetatud Lõunakaart avariiulitele. Lõunakaar on peidetud laenutajate selja taha ja seda peab laenusedeliga välja tellima. [---] Teaduste Akadeemia raamatukogus pole LK jaoks enam vaba ruumi ning ta on koos teiste vähem tuntud lehtedega pandud pappkaante vahale ning paigutatud viimasesse soppi alfabeedilisest järjestusest eraldi. Nii ei osanud kaua aega ka seal teda tähele panna. Osta saab LKd peapostkontorist, ent sedagi ei teadnud kaua aega. LK peaks end konkreetselt ja rohkem reklaamima.”

Eduard Vääri kirjast toimetajale: „Nagu elu näitab, ei ole kultuuriväljaannetel erilist minekut. Ometi peaks Lõunakaarel leiduma lugejaid isegi mujal kui Lõuna-Eestis. Tartus on sihikindel vaenulisus ajalehe vastu. Pole teada, kes seda juhib. Kioskitest saab ajalehe mitmekordse küsimise peale kätte. Kuskile nurka on välja pandud mõni vana number, nii et pole näha, missugune on viimane number. Enamasti vastatakse, et ei ole. Kui hakata nõudma, siis võib ajalehe ka kätte saada.”

Toimetajana ja lehe levitajana ei kahtle ma selles, mida Oskar Kruus ja Eduard Vääri väidavad. Veelgi enam, olen ka ise veendunud, et lehe levikut takistati sihiteadlikult. Kuigi nõukogude kord tõmbas juba otsi kokku, toimis ja tegutses selle „nähtamatu aktiiv ja organid” veel endise hooga.

Majanduslikult raske olukorra leevendamiseks hakkas Lõunakaar koostöös IMBI ja A.S.LEVIga välja andma satelliittelevisiooni nädalakava. Satelliittelevisioon oli tol ajal jõudsalt edenev nähtus ja nädalakava oli suur samm edasi päevakajalise ja väga oodatud teabekanali avamiseks Lõuna-Eesti rahvale. Nädalakava oli äriprojekt ja mõeldud esmajoones Lõunakaare majandusliku seisukorra parandamiseks. Seda mõtet lausa määriti IMBI esinduses toimetusele pähe. Idee oli iseenesest hea ja õige, kuid juba siis tajusime vaistlikult pealemäärimises varjus ka ärimeeste hambaid. Lehe järele oli nõudlus suur ja nädalakava müügist hakkas laekuma järjest rohkem rublasid, edestades peatselt Lõunakaart äriliselt. Nädalakava finantsiline edu ei jäänud märkamatuks kultuurimaastikul muidu võhiklikele kompanjonidele. Sellest tulenevalt pole raske ennustada, missugune tulevik seda ootas. Kuuendast numbrist alates vahetati välja peatoimetaja. Järgmise sammuna kustutati nädalakava päistiitlist Lõunakaar ja vormistati lehe uueks omanikuks AS Levileht.

Pärast nädalakava ülelöömist oli Lõunakaare seis veel kurvem kui varem, sest kulutasime lisalehe jaoks niigi nappi loomeenergiat. Enamasti toimus lisalehe kokkupanek LK arvel ja isegi uneajast. Tuli ette, kui lõpetasime maketi vastu hommikut. Siis Võrru puhkama, et mõni tund hiljem olla maketiga trükikojas. Kogu avantüür nädalakava ülevõtmiseks kestis vähem kui kolm nädalat. Raha ei haise, kuid rahategu ise võib küll haisema hakata.

LK viimaseks numbriks Põlvas kujunes 28. juuni leht 1991, nr 60. Vambola Kolbakovi auks tuleb öelda, et ta ei sekkunud kunagi lehe asjadesse. Leht oli kuni lõpuni vaba ja sõltumatu Lõuna-Eesti väljaanne. Kui toimetus koondati, maksid A.O. IMBI ja Vambola Kolbakov ausalt välja nelja kuu koondamistasu, mis oli tol ajal veel nõrgalt kinnistunud äripraktikas. Sellega katkes Lõunakaare side Põlvaga.

Tallinnas edu ei tulnud
Teistkordselt sündis Lõunakaar Tallinnas, esialgu ajakirja Kultuur ja Elu vahelehena. Sel puhul pöördus toimetus A.O. IMBI juhatuse ja lugejate poole järgmise kirjaga: „[---] Avaldades tunnustust ja tänu IMBI aktsionäridele LK asutamise ja aastapikkuse toetuse eest, peame nüüd kahjuks tõdema, et IMBI aktsionäride juhatus ja selle esimees, Põlva maavanem Margus Leivo on jõudmas üksmeelsele otsusele: lõpetada Lõunakaare doteerimine kui majanduslikult kahjulik tegevus. Seega on LK sunnitud võtma tähtajata puhkust ja otsima võimalusi lõunaeestiliste lugude avaldamiseks mujal.”

Lahkesti on nõus loovutama oma veerge Kultuuri ja Elu toimetus – nii ajakirjas kui ka ajalehes Eesti Elu.

Esialgu tundus LK taasilmumine uut sammu lehe arengus. Uusi lootusi süvendas koostöövõimalus Eesti Eluga, esmajoones avaramad levikuvõimalused ja laialdasem auditoorium. Eesti Elu oli soliidselt kujundatud, välis- ja siseleht klantspaberil, kvaliteetne pildimaterjal, sõnumid üle Eesti ja laiemast maailmast. Lugeja pidanuks seda lehte haarama lennult. Vastu ootusi pöördus tegelikult kõik teisiti. Tallinnas ilmudes kaotas LK oma lugejaskonna ja kaastöölised. Toimetaja side lugejatega katkes täielikult. Leht ei läinud, vähemalt Lõuna-Eestis mitte. Arusaamatu oli, et toimetaja ja ajakirjaniku ameti kõrval tuli tegelda ka lehe levitamisega, kuigi oli olemas Ajakirjanduslevi. Ilmselt lonkas lehe majanduslik asjaajamine.

Eesti Elu oli mõeldud kultuurileheks, kuid sile välimus, ingliskeelne vaheleht ja hea hind näitasid, et oodati rikast kavaleri, tähendab lugejat. Jõukam lugeja jäi tulemata, aga vaesem ei jõudnud osta. Kultuurihuvi ja rahahuvi on nagu tuli ja vesi, turukonkurentsist rääkimata. Aegapidi sattus leht raskustesse ja läks hingusele, nagu palju teisi kultuurilehti enne seda.

Lõpetuseks tahaks piirduda mõne mõttega Kultuuri ja Elu toimetaja Sirje Endre kirjast Lõunakaarele. Endre kirjutab: „Lõuna-Eesti võib uhke olla: neil on olnud oma nädalaleht Lõunakaar. [---] Põhjus, miks pean LK sündi suureks sündmuseks kogu Eesti kultuuris, on selles, et erinevalt paljudest teistest (Nelli Teataja, Esmaspäev, Eesti Ekspress, Eesti Aeg jne) sündis LK vaimse ajalehena ja on vaatamata kõigele oma sisu ja hoiaku siiani säilitanud. [---] Vaimsus ja vabadus on nagu ausus või headus – nad panevad koormusi peale. Vabaduse vajadus ei ole tõestatav – see on auküsimus.”

Vaba ja sõltumatu ajakirjanikuna võin öelda: „Proua peaminister, mulle ei meeldi Teie riik. Aga ma olen õnnelik, et elan riigis, kus ma võin seda avalikult välja öelda, oma nime all.”

Lõpp.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 17/11/2022 08:34:15