76-aastane naine kukkus kodus ja jäi seejärel mitmeks päevaks abituna põrandale. Trepikojas oli kuulda appi karjumist, abivajaja oli 92-aastane naine, kes oli voodist välja kukkunud. 60ndates naine kukkus ratastoolist ja oli kogu öö põrandal. Vanem meesterahvas hüüdis appi – ta oli kukkunud ega suutnud iseseisvalt maasta tõusta. Need on vaid mõned häirekeskuseni jõudnud kodus toimunud kukkumised.

Kukkumistega seotud väljakutsete arv suureneb iga aastaga. 2019. aastal sai päästeamet 726 kodukeskkonnas kukkumistega seotud väljakutset, eelmiseks aastaks oli see arv tõusnud juba 943-le. Näib, et kukkumistraumasid ja -surmasid ei ole palju, sest nendest ei räägita ning uudistest käivad tihedamini läbi liiklusõnnetused ja tulekahjud. Kuid statistika näitab, et kukkumine on tõsine probleem. Kui eelmisel aastal suri mootorsõidukiga toimunud õnnetustes 71 inimest ning vingugaas ja tuli võtsid meie hulgast 32 inimest, siis kodus kukkumine vanemate kui 70-aastaste hulgas sai saatuslikuks 70 inimesele.

Me ei räägi kodus juhtunud õnnetustest piisavalt. Ilmselt toetab seda arvamus, et mis juhtub kodus, peab jääma koduseinte vahele. Kuid ka kodudes toimuv, kui see ohustab inimese tervist, peab meid huvitama. Eriti peaksime tähelepanu pöörama eakatele ja erivajadustega inimestele, sest neid ohustab kodus kukkumine kõige enam. Eakate ja erivajadustega inimeste seas on kukkumise põhjuseid mitu: liikumisharjumuse puudumine, terviseprobleemid, ebasobiv kodukeskkond, soov iseseisvalt hakkama saada ning mis kõige murettekitavam – lähedaste puudumine, aga ka lähedase vastu huvi puudumine. Lähedase tuge ja abi peame eakate toimetulekul väga oluliseks. Lisaks sotsiaalsele lähedusele annab see ka vaimse kindlustunde, et mul on keegi, kes mind vajadusel abistab.

Väga suur osa päästeameti väljakutsetest eakate või erivajadusega inimeste juurde jäävad toppama lukustatud ukse taha ja enamasti on uksele võtmedki sissepoole ette jäetud. Nii kulutavad päästjad aega muude lahenduste leidmisele ning sisenevad abi andmiseks akna kaudu või hullemal juhul lõhuvad ukse. Ma soovitan turvalisuse mõttes hoida uks muidugi lukus, kuid jätta võti sissepoole ukse lähedusse, et vajadusel see seestpoolt avada. Veelgi parem on, kui ukse võti ripub näiteks koos telefoniga kaelas. Veel soovitan leida maja trepikojast usalduslik inimene, kelle kätte jätta oma kodu ukse võti. Kui leiaksime lukustatud ustele lahenduse, oleksime juba suure sammu edasi astunud, sest eakate ja erivajadustega inimeste kukkumiste puhul on kiire tegutsemine ja õigeaegne abi kõige olulisem.

Kukkumisi saab ära hoida, kui kohandada oma kodu turvaliseks. Seda saab teha väga väikeste muudatustega. Aitab juba seegi, kui eemaldada või kinnitada lahtised vaibad ja muud põrandakatted ning korjata põrandalt ebavajalikud asjad. Näiteks korrastada juhtmed, et need ei segaks liikumist, hoida vannitoas põrand alati kuiv, kasutada pimedas liikumisel alati valgustust ning muidugi, mis on kõige olulisem, kanda mugavaid ja jalga toetavaid susse, mille tallad ei ole libedad. Kodus olgu asju pigem vähem, kui rohkem. Nii on ka õnnetuste juhtumise tõenäosus väiksem ning kodu on kindlus ja turvaline paik, mitte lõks. Muidugi on oma eakale lähedasele üpris keeruline selgeks teha, et ta peab loobuma esemetest, mis on teda saatnud aastaid või isegi aastakümneid, kuid turvalisuse huvides on see paraku vajalik.

Väga palju saame ära teha ka lihtsalt teineteise vastu hoolimist üles näidates. Häirekeskus sai näiteks mõni aeg tagasi väljakutse, kus naabrid teatasid, et nad pole juba nädal aega näinud oma 67-aastast naabrinaist. Abi osutamine jäi aga paraku hiljaks, sest päästjad leidsid kukkumise järel saadud traumaga naise oma kodust surnuna. Oluline on märgata enda ümber inimesi ja olla tähelepanelik, kui tavapärases toimub mingi muutus. Olen veendunud, et märkamine ja kohene abi oleks päästnud selle eaka naise elu. Me ei oska seda ehk hinnata ja peame igaühe isiklikku elu millekski, kuhu me ei sekku isegi siis, kui häda käes. Ma soovitan vastupidist. Sellest on tõesti abi, kui tunned oma eaka lähedase või naabri käekäigu vastu huvi ning küsid aeg-ajalt, kuidas tal päriselt läheb ning kas ta vajab milleski abi. Igapäevane kontrollkõne eakale on juba suur samm edasi ning võib anda vanurile palju eluaega juurde. Hoolimine on muidugi ka see, kui sa võtad aega, et oma lähedase kodu kriitilise pilguga üle vaadata ja teha seal vajalikud kohendused.

Veel on oluline hoida oma keha liikuvana ning pöörata regulaarselt tähelepanu oma tervisele. Arstid soovitavad aktiivsuse hoidmiseks näiteks 30-minutilist rahulikku jalutuskäiku iga päev. Füüsilisele koormusele lisaks annab jalutuskäik põhjuse kodust välja minna ja ehk mõne sõbragi jalutuskäigule kaasa kutsuda, sest füüsilise koormuse kõrval ei tohiks ära unustada ka sotsiaalset suhtlemist. Mõne kukkumise puhul on eakale saatuslikuks saanud näiteks ka ebasobiv ravimidoos, mis on kas liiga väike või suur, põhjustanud vererõhu kõikumist, uimasust või pearinglust. Ravimite tarvitamise ja kukkumiste vahel esinevad olulised seosed, seda nii konkreetsete ravimite toime kui ravimite hulgikasutuse puhul. Seetõttu on regulaarne tervisekontroll väga oluline.

 

Autor: JANIKA USIN, Päästeameti ennetustöö osakonna juht
Viimati muudetud: 08/12/2022 09:55:06