Meie linnastunud rahvas tahab süüa-juua, elumõnusid nautida ja turvaliselt elada väga pisikeseks rahvakilluks kahandatud maarahva arvel. Pisikest rahvakildu saab ahistada piiramatult: tööga ülekoormamisega, õigusi kärpides, riiklikke teenuseid olematuks muutes, õiguslikult seadustega ahistades, mis on rakendatavad ainult maarahvale jne. Iseseisvusaastate jooksul on meil maarahvas tehtud õiguslikest kodanikest õiguseta asjadeks, kelle turjal olesklevad Euroopa liit, NATO, lugematu arv omavalitsuse tegelasi ja valitsused.

Nursipalu laiendamise asjaajamisega tuleb see eriti välja. Kõik on juba ette ära otsustatud NATO ja USA käsul. Käsualused ründavad nüüd karjana maarahva eraomandit. Ründavad omanikke kõikvõimalike vahenditega: meelitustega, ähvardustega, rumalamaid pettustega, tühjade lubadustega, sunnijõu ähvardustega jne. Nüüd ei tohi ründajatele meenutadagi, et rahvas tahtis iseseisvaks saades elada iseseisvuse andjaga heanaaberlikult, vastastikku kasumlikult kaupu vahetades ning volitas selle elluviijaks esimest valitsust, iseseisvuse arhitekti ja tõelise riigimehe Edgar Savisaare juhtimisel. Rahva tahe oli, et tulevased valitsused jätkaks Savisaare kursil.

Aga seda ei toimunud ning tulevased valitsused tekitasid ränga usalduskriisi Venemaaga ja siinsete venelastega. Usalduskriis, mida nüüdne valitsus ja president on võimendanud sõjalise sekkumiseni suure naabri siseasjadesse Ukraina kaudu ning küttes üles pingeid ELi riikide, NATO, USA, Ukraina, Hiina ja Venemaa vahel. Sellise baabapoliitikaga on praegune valitsus ja president tekitanud lühikese ajaga Eestimaal enneolematult ränga majandusliku, poliitilise, sõjalise ja usalduskriisi.

Sellise kompleksse kriisi lahenduseks ei saa olla Nursipalu laiendamine, vaid terve Eestimaa (koos Tallinna,Tartu ja teiste linnadega) tuleb anda harjutusväljakuks (sõjatandri imitatsiooniga Ukraina tasemel), et kaotada nõukogude okupatsiooniaja nüüdse valitsuse silma riivavad elamud koos vaenuliku sümboolikaga. Ikka kaks ühe hoobiga. Tuleb odavam. Rahva maksuraha peab kokku hoidma. Samaaegselt saab rahuldatud meie kõikvõimsaks turgutatud vabatahtlikult sunniviisiliseks kujundatud totaalkaitse luulu eestimaiste sõjardite esituses, kui iga põõsas (puid on jäänud hõredalt) annab venelastele tuld.

On igati tajutav, et kõik meie sõbrad (NATO, EL, USA, Ukraina) tahavad kogu meie maad, õhuruumi (ka maaalust) sõjatandriks. Ja on palavalt tänulikud valitsusele ning presidendile sellise abi (ohvrimeelsuse ), lauslolluse eest ning ütlevad tulevikus palju kiidusõnu teadagi kellele.

Arvamuse kirjutaja on seisukohal, et harjutusväljaku asukoht ja laiendus ei pea olema Nursipalu ümbrus. On palju paremaid kohti nii poliitiliselt, logistiliselt, sõjaliselt kui majanduslikult. On ainult natuke vaja ajusid liigutada, arvutada, tänasele ja tulevikule mõelda, rahvalt küsida, võõrvägede teenistuses olevalt valitsuselt ning presidendilt küsida.

Mulle tundub, et on palju paremaid kohti kui Nursipalu, mis vastavad meie valitsuse, võõrvägede, meie sõjardite ja maarahva kui maa tõelise omaniku soovile. Tuleb arvestada, et eestlastest maarahvas on korduvalt oma maad välja ostnud vallutajatelt, isegi oma riigilt ja ikka maa eest makse maksab. Nagu polekski nad omanikud, tunnetega inimesed. Aga ikka käitub riik maaomanikuga nagu objektiga, keda või mida müüakse, võõrandatakse ja ostetakse suva järgi.

Arvestades meie (kahjuks meie) valitsuste volitatud sõnaütlejate ähvardusi meie suure naabri Venemaa aadressil, on totaalset sunnismaist kaitseväge, võõrvägesid ja harjutusalasid vaja mainitud naabri heidutamiseks. Muidugi heidutamiseks jõuga, väga soovitavalt isegi tuumarelvaga. Kahjuks meil viimast ei ole. Tõenäoliselt õnneks! Lähtudes ülaltoodud valitsuse soovidest, on heidutamine teadagi kõige tulemuslikum võimalikult lähedalt ja nähtavalt.

Järelikult on Nursipalu heidutamiseks väga sobimatu koht. Kauge Venemaa piirist, peitunud metsa, võssa ja küngaste vahele. Nursipalus võime hirmutada Venemaad nii öösel kui päeval sõjamürinaga, aga see ei kostu ega ole nähtav Venemaale. Ainult meie kohalikud inimesed ja elusloodus on rahulolematud ja hirmul.

Järeldan ametlikult sõnastatud väljaütlemistest, et kõige õigem ja otstarbekam (rahaliselt) on rajada uus, suur, edaspidiste laiendamisvõimalustega ja maarahvast kõige vähem riivav harjutusväljak piki Venemaa piiri Värska kanti. Sealt on võimalik kiiresti, meie hirmus võimsate heidutusjõududega vabastada senini okupeeritud Petserimaa, piir Venemaaga saab korralikult väljaehitatud-valvatud. Hirmutusjõud on Venemaale kõige lähemal, nähtav palja silmaga ja otsene kontakt hääle või tugeva müraga. Sageli esineval vajadusel saab meie peaminister või president hääle, ruupori või valjuhääldiga otse üle Venemaa piiri heidutada Venemaa terroristlikke sõjajõude ja esiterroristi Putinit.

Teise võimalusena pakuks välja Ida-Virumaa kaevandatud alasid, tuha ja jäätmete ladustusalasid ning mahajäetud asulaid ja tööstushiiglaste hüljatud varemeid. Koht on sobiv, sidumaks maismaa ja veepealseid heidutusalasid.

 

Autor: ÜLO PALOVER, eakas põllumees ja maaomanik Võru vallast
Viimati muudetud: 08/12/2022 10:20:19