Scala dei Turchi lumivalged astangud. Foto: erakogu

Pimedal, niiskel ja kõledal sügisel tahaks samuti sooja nagu suvel. Üks võimalustest on minna soojale maale. Nii sai oktoobri lõpus ette võetud planeeritud reis Sitsiiliasse.

Lõunaeestlasena tundus mõistlik alustada lendu Riiast. Oma autoga lennujaama parklasse minekul olge ettevaatlik Läti kiiruskaamerate mõjualas, et reisikuludele ei lisanduks trahv.

Otselend Cataniasse ning peagi seisime rendiauto järjekorras, mille numbri saamiseks tuleb oma nutitelefoniga QR-kood skanneerida. Soovisime Volkswagen Golfi, saime VW Polo. Autorendifirma Sicily by Car on usaldusväärne, sest koos muude dokumentidega pisteti näppu paber, millel fikseeritud olemasolevad täkked-kriimud. Meie ülesanne oli lisa leida ning pildile juurde märkida. Ametnik pildistas nimetatud vead ja kulgemine algas. Võõrastel teedel on sõber Google Maps asendamatu ning mulle usaldatud kaardilugeja amet vastutusrikas.

Liiklusega harjub päris ruttu: vaja on kindlat kätt, rahulikku meelt ja kiiret reageerimist. Nii mõnigi kord õnnestus meilgi valesti sõita, siis aitas ümberpöörd või tasapisi tagurdamine. Törts signaali kaasliiklejalt oli piisav, keskmist või muud sõrme ei vibutanud keegi. Mitmetel ristmikel esines ummikuid, kuid kahe-kolme minutiga laabus kõik. Pidid märkama, kui keegi viipas: sõida enne! Samaga vastasime teinekord ise ka. Kiiruspiiranguid ei võeta väga tõsiselt: 80 alas võis spidomeeter rahumeeli 110 näidata. Kiirtee Palermo-Messina-Catania lõigud on hästi organiseeritud: alguses saad pileti kellaajaga, teelt maha sõites tõkkepuu ees maksad.

Igapäevased liiklejad läbivad lihtsalt Telepassi koridori. Muidugi võis valida ka tasuta maantee, mis on paljude käänude ja serpentiinidega, võtab küll kauem aega, kuid samas on vaatamist rohkem.

Õde oli teinud ära suure kodutöö: arvutanud välja, kui palju paras päevaga sõita ning mida vaadata, et õhtuks majutusse jõuda. Peale pikka lennukis ja autos istumist suundusime looduskaitsealale Cavagrande del Cassibile kanjonisse. Lähenesime põhja poolt, kus jalgsi laskumist kõrgustevahega ca 250 meetrit. Viimased kaks-kolm kilomeetrit enne parklat pani proovile juhi oskused ja auto taluvuse – väga konarlik ja kitsas tee, vihmaga siin vist ei sõidaks. Külastus on tasuta, valvuriputkas tuleb aga nimed ja päritoluriik kirja panna ning naastes end ette näidata. Muretseti, kas ikka vett piisavalt kaasas. Rada on kivine-käänuline, aga vaated võimsad! Kanjoni põhjas jääkülmas vees, mis suundub Vahemerre, suples nii mõnigi. Rahvast pigem vähe, oli ka lapsi ja eakaid. Mõnuleti päikeses, pildistati, einestati. Tagasi üles ronides tuli ikka mitu lühikest puhkepausi teha. Aega kulus umbes kaks tundi.

Etteruttavalt: ilm oli kogu reisi vältel super, 23‒27 soojapügalat koos pilvitu taevaga.

Siracusas
... leidsime samuti tasuta parkla ning siirdusime Neapolise arheoloogiaparki, olles enne kuskilt nurga tagant piletimüügikoha leidnud. Suurima elamuse jättis koobas Dionysose kõrv: suur, kõrge, hea kõlaga, siin-seal rippusid taimed.

Peale kohvrite mahapanekut Uncle House'is siirdusime õhtusööki otsima. Pühapäevaõhtune Catania on rahvarohke: jalutatakse niisama, imetletakse linnaväljakut Elevandi purskkaevu ja kirikuga, minnakse õhtustama, uudistatakse tänavakaupmeeste väljapanekuid. Keegi laulab, keegi mängib viiulit või kitarri. Väga palju linnatänavaid Sitsiilias on kividest laotud.

Tänavatoiduputkast pakutavast võtsime kuskussiroa ja kalmaarirõngad, lisaks väike vein. Arve kahele 24 eurot. Söögi kättesaamine toimus järgmiselt: peale tellimist ja maksmist ütlesid oma nime, siis otsisid terrassil vaba koha ning kui jooksupoiss mõne aja pärast hüüdis su nime, hõikasid vastu. Imetlust vääris fantaasiarikas katus – vihmavarjudest. Hommikune Catania kalaturg pakkus hulgaliselt erinevaid mereande (esimest korda nägime haardeulatuses mõõkkala) ning ka puu- ja köögivilju ja suveniire.

Etna tulemägi oma 3357 meetriga on kõrgeim omataoline Euroopas ja kasvab tasapisi, ikka aeg-ajalt väljuva tuha ja kivikeste võrra. Etnal on mitmeid kõrvalkraatreid, millel ka vahva turnida, kuid meie võtsime suuna sellele peamisele.

Silvestri kraatri parklas riietusime mägironijateks, mis tähendas jopet, fliisi, pikki pükse, botaseid või sandaale, kindaid, peakatet, päikeseprille. Jalavaeva vähendas tublisti funivia ehk tõstuk (à 30 eurot). Nautisime vaadet: kõrval suusatõstukiliin, kidurad taimed, eemalduv parkla.

Õhusõidukist 2500 meetri peal maha astudes võis edasi saada maastikubussiga, kuid otsustasime jalgsimatka kasuks mööda lõunapoolset rada. Läks aega ja energiat, sest lahtine laavakivi pudi suunas meid allapoole tagasi. Vulkaani tsentraalkraatri tipuni võis jääda kõrguses ligi 400 meetrit, kui olime jõudnud Torre del Filosofo kõrvalkraatrile (2920 m). Nägime ronijaid ka kõrgemal, üsna tossava tipu lähedal, kuid meile piisas saavutatust. Polnud kuskil piirdeid, kontrolle, igaüks läks omal vastutusel, karastunumatel seljas vaid dressipluus ja lühkarid. Siit avanes fantastiline vaade Catania piirkonnale koos Joonia mere rannikuga. Tikutopsina paistsid bussid ja sipelgatena alumised matkajad. Stardist tagasi parklasse jõudmiseni kulus umbes 4,5 tundi.

Enna linna,
... mis asub kõrgel mäel, jõudsime hämaruses. Pisikeste tänavate rägastikus, millest mõni tundus vaid jalgsi läbitav, leidsime lõpuks üles oma majutuse – Antica Dimora. Peremees oli oma autoga meile parkimiskoha hoidnud. Ma pole mingi antiigi asjatundja, kuid tubade sisustuselemendid avaldasid muljet.

Perenaine oli jutukas: uuris, kus käidud, kuhu edasi, mitu sõna itaalia keelt oskame (selleks ajaks juba seitse-kaheksa), soovitas vaatamisväärsusi ja õhtusöögikohti. Kõht juba nuriseski, et teda on unustatud. Ja õigusega, sest Etnal piisas seljakotis loksuvast joogiveest ning laskumisel haarasime kahepeale ühe arancini (friteeritud täidisega riisipall, Sitsiilia köögi põhiosa – toim).

Väikeses hubases pubis tuli kasuks Eesti-Itaalia vestlussõnastik, et aimu saada, mida pakutavast küsida. Arve kahele 26 eurot, mis sisaldas ka menüüs kirjas olevat lauatasu ehk tippi. Hommikusel jalutuskäigul sai postkasti libistatud esimene kaart, mis jõudis sihtpunkti kahe nädalaga. Kindlusemüüridelt imetlesime taas vaadet, turult otsisime punaseid apelsine, mis just siinkandis pidid väga maitsvad olema. Ei leidnud, kuid õnneks olime hommikueine kõrvale punase apelsini mahla kulistanud. Paljude puude tüvesid katsid heegeldatud lappidest koosnevad ümbrised.

Templite org Agrigentos asub tegelikult kõrgendikul. Maa-ala on suur ja objektid varustatud selgitavate tahvlitega. Eestlase jaoks on territoorium ka peaaegu botaanikaaed. Parkisime Porta V-s, kus kolm tundi maksis 3.50 eurot ja peale maksmist tuleb 20 minuti jooksul lahkuda.

Scala Dei Turchi rand oma valgete astangutega – lihtsalt äge! Nendeni jõudmiseks tuli laskuda veidi vähem kui kakssada trepiastet, pugeda läbi traatvõrgu augu ja turnida pisut kividel. Kuna Vahemeri on selles kohas madal, võis kahlata ka läbi vee. Päevitati nii astangutel kui liival, ujujad mõnulesid vees. Ei selles ega teisteski randades, kus käisime, polnud riietuskabiine. Rõivaid vahetati käteräti taga, pika hõlsti all või mindi lihtsalt teistest eemale.

Sciacca piirkonna öömaja broneerisime alles peale rannaskäiku, sest seekord ei osanud ette arvata, kui kaugele jõuame. Üsna ootamatult saabunud klientidele oli siiski kõik valmis. Isegi õhtusööki oldi valmis tegema. Selleks tuli tunnikese pärast sõita kaks kilomeetrit tagasi eraldi söögikohta, sama ka hommikul. Liha- või kalavalikust otsustasime viimase kasuks. Pakuti tuuni- ja mõõkkala, lisaks friikartulid ja salat. Õe sõnul oli see tuun parim, mida senini saadud, mõõkkalagi maitses oivaliselt: pehme ja mahlane. Arve 52 eurot. Majutus Bono Vacanze villa Maraganis oli suurepärane. Meie kasutuses oli terve majatiib, kus köögis kõik vajalik kokkamiseks, rõdul grill, vannitoa kõrval pesumasin. Ela või terve nädal!

Põldude-aedade vahel jätkasime liikumist Trapani poole. Rendiauto suur pluss: peaaegu kõikjal saab soovi korral peatuda pildistamiseks. Seekord ülesvõtted viinamarja-, mandariini- ning oliiviistandustest ja artišokipõllust.

Meresoola saamiseks on vesi eraldatud basseinidesse, neid nägime vaid eemalt, sest kõikjal keelasid eramaa sildid sissesõitu. Soolamuuseumi astusime sisse küll, kuid giidiga tutvumisretke ei võtnud, arvatavasti poleks inglise või itaalia keeles üksikasjadest aru saanud. Terava tipuga soolajahvatamise veskid seisid vana aja meenutuseks püsti, praegu need ei tööta. Õuel laius soolahunnik, millest tohtis peotäie kaasa võtta. Linna poole sõites nägime eemalt isegi flamingosid ning maantee ääres veelgi suuremaid soolaaunasid.

Trapani parklast
… sai õhutõstukiga otse Erice linna 730 meetri kõrgusel. Vahemaa on ligi kolm kilomeetrit ning sõit kestab 15 minutit. Taas kaunid vaated ümberringi, ennekõike Trapanile! Blogidest loetu põhjal võis karta, et linn on tihti udus ning paljut polegi näha, kuid ilm püsis selgemast selgem ja jalutuskäigu ajal sai vaadata igasse ilmakaarde. Siit paistis kätte maariba, mis eraldab Türreeni merd Vahemerest, soolabasseinid ja käänulised maanteed. Kotkasilmsed olevat lausa Aafrika rannikut näinud!

Linnuseõuel laulis mees end akordionil saates Itaalia hitte. Kuulajaks vaid sõitjate ootel apaatne hobune. Skulptuurid, kirikud, purskkaev, katedraal kellatorniga, Balio ja Veneve loss linnusega ning suveniirid üle vaadatud, avastasime parklasse naastes, et kahe parkla peale eksisteerib vaid üks makseautomaat, millest ei saanud mõhkugi aru. Pealegi paistis päike otse tuhmunud tabloode peale. Kohe oli platsis „abiline”, kes üritas selgitada, et vaja maksta 20 eurot. Kuna õde oli just eelmisel õhtul blogist lugenud, et siin võib petiseid olla, saatis ta mehe kindlal sõnal minema, viidates hinnatahvlile, millel seisis 1.50 eurot 3 tundi. Meil vedas tublisti, sest lähedal sattus mopeedi parkima kohalik tütarlaps, kes ka inglise keelt oskas. Tegime talle ja tabloole päikesevarju ning peagi kolksatas õige summa münte masinasse. Ta selgitas, et 20 eurot tuleb maksta vaid siis, kui parkimispileti ära kaotad. Neiu osaks sai meie siiras tänu ja südamlik kallistus.

Õhtuks jõudsime Castellammare Del Golfo looduskaitseala piirkonda, milleks on pea kogu Sitsiilia looderannik. Taas lummavad vaated linnale ja lahele. Hotell Punta Nord Est asus lausa rannikul, kuid hommikust ujumaminekut takistasid eramaa sildid ja lukus väravad. Oligi jahe tuul, lohutasime endid.

Palermos
… kaputsiinide katakombi minekuks tuli taas turvaliselt parkida. Selleks pidi viimased 50 meetrit sõitma nõelasilmana kitsal tänaval: auto turvasüsteem piiksus meeleheitlikult, andes märku iga hetk seinaga pihtasaamise ohust. Õel oli aga sõiduki gabariitide tunnetus käpas. „Parkimismaja” osutus lihtsalt aiaga piiratud alaks. Suhtlemisel aitas teenindajapoolne Google Translate. Üllatusena tuli autovõti kohapeale jätta ning uuriti, millal umbes naaseme. Siis sai süsteem selgeks: kitsal ja üsna hõivatud alal liigutati vajadusel autot edasi, et enne lahkumist see otse väravasse tuua. Mugav! Meie poolt 10 punkti A. Pagano parklale. Ka asjad oli kõik alles.

Katakomb on morbiidne paik, ikkagi sadu igas vanuses hukkunute-hukatute luukeresid, kaetud ajastutruude kaltsude-riietega, andmaks aimu inimese soost ja seisusest. Kuna pildistada siin ei tohi, jäädvustas üks proua nähtut joonistades. Nõrganärvilistele ei soovita.

Sitsiilia pealinn on turistirohke, millest sai aimu erinevaid lipukesi nähes ja keeli kuuldes. Transpordiga olid valmis aitama hobuveokid ja linnarongid. Silmitsesime meiegi suursuguseid hooneid ja purskkaevu, valisime suveniire kodustele ning limpsisime granita’t ehk jääjooki – erinevatele mahladele lisatakse purustatud jääd ja segatakse parajaks pudruks, mida hea vähehaaval mekkida. Palavaga mõnus jahutus.

Cefalus otsustasime lõpuks puhkust tõsiselt võtta: ujusime ja päevitasime peaaegu paar tundi. Õde proovis vahepeal mööda mereäärt keskaegse pesumajani jõuda, kuhu nagunii minna tahtsime, aga tagaseinast edasi polnud võimalik. Hiljem linna poolt andis õiget kohta leida. Pettumus – nii väike see siis ongi? Ehk on mingi osa kinni pandud?

Lavatoio Medievale Fiume Cefalino asub jõesuudmes, nii et must pesuvesi saab otse merre voolata. Jääkülm vesi vulises pesukivide vahel, hämar tagahoov nagu koobas … huvitav ikka. Seadsime sammud mäe peale, millelt oleks hea ümbrust vaadelda. Tõkkepuu ees küsiti à 5 eurot. Arutlesime: vaevalt siit midagi nii erilist näeb kui varem. Pöördusime tagasi, imetlesime hoopis viljadega viigikaktust ja teisi teravaid taimi.

Villa Hortensia majutusse sissesaamine oli samuti põnev: perenaine saatis sõnumiga juhendi ja koodi, millega sai lahti linnu pesakasti moodi seifi ukse kõrval. Seal võti asuski. Külmikus ja köögilaual paiknes kõik vajalik hommikusöögiks. Õhtuse miksisime kokku peale poeskäiku Decosse, see on midagi meie Konsumi taolist.

Kui juba Itaalia pinnal olla, siis ühe vulkaani vaatamisest jääb väheseks. Liberty Linesi tiiburlaevaga sõitsime Milazzost Vulcano saarele. Sõit edasi-tagasi maksis à 36 eurot. Vulcano saarel pidi saama soojas mulisevas väävlihõnguses mudalombis lesida – ikka hea tervise huvides. Nimetet basseinil oli aed ümber, pääsla inimtühi, värav ... polnudki lukus. Smugeldasime end sisse, pildistasime, kõndisime paljajalu mullitava muda sees. Lõhn … hais … polnud just meeldiv, aga mitte ka eemalepeletav. Olimegi lahkumas, kuid enne jõudsid aeda kaks karabinjeeri, kes meid viisakalt minekule suunasid. Ütlesin, et värav oli lahti, vaevalt nad aru said, aga tüli ei tulnud.

Kuid selle aia kõrval ootas meid avalik sinisinine rand, kus mõnus peesitada ning ohtrate kuumaveeallikate tõttu soojas merevees liguneda. Üks eriti pulbitsev allikas oli lausa nööride ja poidega piiratud. Vulcano vulkaani otsa polnud enam aega ronida, lihtsalt vaatasime ta suitsujooni ja kadestasime tipust laskujaid. Taas fotosessioon: araukaaria, eukalüpt, võimsad agaaviõisikud, mitut värvi hibiskused. Külapoes müüdi kapsataimi, mis tähendas peatse vihmaperioodi ehk avamaa köögiviljakasvatuse algust.

Mareagro majutus Santa Teresa di Riva linnakeses sai meilt samuti 10 reitingupunkti. Peremehe sorav inglise keel, osavõtlikkus ja tähelepanu kõiges alates vastuvõtust ärasaatmiseni, lisaks tarvilikud soovitused edasiseks. Avar tuba, suur hea vaatega rõdu, hommikusöögi valikuvõimalus (magus või soolane, loe: itaalia või kontinentaalne). Samas viibivate eestlastega ei õnnestunud kohtuda. Lainetuse tõttu jäi hommikuujuminegi napiks. See-eest tuli hea mõte: kui juba olla nii lähedal Savocale, kus vändati „Ristiisa” film, vaatame üle Kuldeesli.

Taormina
... pidi olema turistide paradiis. Muidugi oli fantastiline vaade merele, inglise stiilis hooldatud aed, kus ka trenažöörid püsti pandud, pingid päikeses ja varjus. Plaanisime vaadata Kreeka teatri varemeid, kuid nähes liiga pikka huviliste järjekorda ning 10-eurost piletihinda, tuli meelde, et midagi taolist nägime juba Siracusas.

Päeva naelaks sai hoopis Alcantara võimas laavakivist kaljudega kuristik, kuhu laskumine polnud pooltki nii vaevaline kui esimesel päeval külastatu. Vaat siin tundsime end putukatena, kahlates põlvini külmas vees. Põhi oli kivine, polnud just kõige mõnusam astuda. Õde tuletas meelde, et kavatsesin oma vanad sandaalid nagunii saarele maha jätta, seega panin need jalga. Bingo, palju parem sai! Kui hiljem ka peale tohutute laavakivide vahel turnimist päikese käes oma külmetavaid varbaid ja minu sandaale kuivatasime, kõnetasid meid kaasmaalased, kes tuttavat keelt kuulsid. Muljetasime, jagasime infot. Veelgi vägevamaid merest kerkivaid laavakaljusid imetlesime Aci Castello linnas. Seda kohta nimetatakse kükloopide rannikuks.

Viimase ööbimiskoha Beteya Hostel Don Bosco nimetasime lennuraja hotelliks, sest siit lendasid madalalt üle Cataniast startivad lennukid. Ka muidu oli paik väga omapärane, mida iseloomustavad järgmised märksõnad: väga suur aed, erarand, pehme ase, moskiitod (sääsed) toas, vetikad meres, rõdult vaade Etnale ja Joonia merele, dušikinnitus katki, WC-uks kohati kinni kiilunud, turvaline parkla, tõepoolest käsitsi kokku traageldatud kirjud päevatekid. Stiilipunktid andsime kaubaaluste kasutusvõimaluste eest: istmed aias ja terrassil, vaheseinad rõdul, lillekastid. Lahked ja lõbusad teenindajad. Õhtusöök polnud just päris see, mida lubati. Näiteks salativalikus pakuti vaid tavalist rohelist salatit ja sedagi napilt, aga 16 euro eest said kaks näljast turisti maitsvalt kõhu täis küll. Jääb hästi meelde.

Kokkuvõtteks ja soovitusteks
* Oli vahva puhkus, kuigi viinamarjad juba korjatud, tahtsime endid appi pakkuda.
* Kui sõrmkübaratäis espressot tundub vähevõitu, küsige cafe americana’t.
* Pitsa, pasta- ja kalatoidud on tõeliselt head, samuti on ülimaitsev Sitsiilias populaarne arancini – erinevate täidiste ja paneeringuga riisipallike. Cannoli – magus torusaiake erinevate kreemidega. Meid kõnetas ka viigikaktuse- ja pistaatsiajäätis.
* Bensiin oli odavam kui samal ajal Eestis (1,62‒1,84). Sõidukilomeetreid kogunes 1151, kütusekulu 5,1 l / 100 km. Päevas vurasime ca 160 km.
* Kui suunaviit asub paremal pool ja seal on nool vasakule ja paremale, siis vasak nool tähendab, et sõida otse, paremale tuleb pöörata. Kui suunaviit asub vasakul ja seal on suunad vasakule ja paremale, siis suund paremale tähendab otsesõitu ja suund vasakule reaalset pööret.
* Odavam oli joogivesi ja korralik tänavatoit. Kallimad aga köögiviljad, arvatavasti palaval ajal katmikalal kasvatamise tõttu, kus vaja niiskust ja temperatuuri reguleerida.
* Postmarke-kaarte leidub tubakapoeski. Mõnes neist võimalus saadetist postitada.
* Kuigi enamasti saab maksta kaardiga, võiks lisaks olla sularaha, eriti 50-sendiseid, ühe- ja kaheeuroseid münte, mida küsivad üksikud parkimisautomaadid, ning mõnes majutuses tuleb eraldi maksta linnatasu (2‒4 eurot).
* Kivisel merepõhjal oleks superhead rifikingad, tänaval ja looduses kulgemiseks ning turnimiseks osutuvad parimaks isikliku kogemuse põhjal aga vanad sissekäidud sandaalid. Neid pole kahju maha jätta, et kohvris muule ruumi teha.
* Kogu reisikulu kahele umbes 2400 eurot, millest osa katsid „sponsorid” – meie kõige lähedasemad, kes sellega kummalegi juubelikingi tegid. Siirad tänud neile!

 

 

Autor: MARJU LODI, reisihuviline
Viimati muudetud: 15/12/2022 08:38:18