Eesti riik on valitsuskoalitsiooni juhtimisel taas saanud hakkama uute maksutõusudega. Oleme seda protsessi, soovist sõltumata, jälginud juba mitmeid aastaid. Makse on tõstetud ja uusi kehtestatud – automaks on ainult üks näide. Tagajärjeks on olnud hinnatõusud ja järjest suurem ebakindlus, mille juures vastutus tundub aina enam hajuvat.

Kui 1. juulil tõusis käibemaks 24 protsendini ja bensiiniaktsiis kallines, ei olnud see kellelegi üllatus. Küsimus ei olnud enam kas, vaid kui palju. Ent seda, kui sügavalt need muutused lõikavad Eesti majandusse, sotsiaalsesse sidususse ja toidujulgeolekusse, alahindab poliitiline juhtkond jätkuvalt.

Enne jaanipäeva kajastas meedia, et jaheda suve tõttu on lihatoodete müük langenud. Tegelik põhjus on siiski märksa lihtsam: hinnad on kerkinud ja 16. juunil pidi suur osa inimestest tasuma automaksu. Tulemuseks on tarbimise langus – mitte ilm, vaid valitsuse otsused.

Poliitiline kangekaelsus
Eestis valitseb rahanduspoliitiline paradoks: riik kogub järjest rohkem, kuid ei suuda selle eest tagada paremat tervishoidu, toimivat siseturvalisust ega mõistlikku juhtimist. Automaksust kuni tarbimismaksudeni jõuavad uued koormised ettevõtjate ja inimeste õlgadele, kuid vastutasuks ei tule selgust ega kindlust. Ainuke asi, mis kindlalt kasvab, on segadus.

Valitsuskoalitsioon käsitleb maksutõuse kui Exceli ridu – mehaanilisi liigutusi, mis justkui ei peaks elulisi tagajärgi tooma. Kuid käibemaks on üks kõige ebaõiglasemaid makse: see lööb enim neid, kelle sissetulekust suurem osa kulub esmatarbekaupadele.

Toidukorv kallineb kiiremini, kui palgad järele jõuavad. Kui varem räägiti 10–15% hinnatõusust, siis tänaseks on osa tooteid kallinenud üle 40%. See ei ole enam turg – see on maksupoliitika otsene tagajärg. Kui sama käibemaksumäär kehtib nii leivale kui luksuskellale, ei saa me rääkida maksude õiglusest. See on silmakirjalikkus.

Eriti ohtlik on, et valitsus ei suuda näha maksupoliitika mõju toidujulgeolekule. Eesti tootja peab kandma kõrgemaid tööjõukulusid ja vastama keskkonnanõuetele, ent samal ajal konkureerima odavama impordiga. Selline poliitika ei kaitse vaba turgu, vaid kahjustab oma tootjat.

Mitmed opositsiooni ettepanekud – näiteks kodumaise toidu maksusoodustus – on valitsuse poolt kiiresti tagasi lükatud. Vastust, miks seda ei arutata, ei tule. Tegelikult on vastus teada: tegemist ei ole mitte rahandusliku põhjenduse, vaid ideoloogilise jäikusega. Selle tagajärjel jääb Eesti põllumajandus üksi ning tarbija maksab kinni poliitilise kangekaelsuse hinna.

Ei saa öelda, et kogu see olukord oleks üksnes Reformierakonna süü. Kevadeni kuulusid valitsusliitu ka sotsiaaldemokraadid, kes osalesid kõigi nende maksutõusude väljatöötamises ja hääletamises – kaasa arvatud 1. juuli käibemaksutõus.

Seda iroonilisem on olnud vaadata sotsiaaldemokraatide hiljutisi sotsiaalmeediapostitusi, kus kutsuti inimesi üles ostma toidukaupu enne 1. juulit. See ei olnud lihtsalt kohatu, see oli mõnitav. Täna esitavad nad opositsioonis olles ridamisi ettepanekuid, et kehtestatud maksumuudatused tagasi pöörata. Samal ajal kinnitab erakonna esimees Lauri Läänemets, et ollakse valmis igal hetkel valitsusse naasma, kui Reformierakond kutsub. Selline suhtumine näitab, et inimeste mure ei ole siiras prioriteet, vaid taktikaline vahepala. Ja tõepoolest, sotsid paistavad arvavat, et poliitiline mälu on rahval olematu.

Kõige ohtlikum ei ole isegi maksukoormus, vaid peata juhtimine. Tervisekassa koostab omaalgatuslikult kärpeplaani, sest valitsus ei suuda võtta poliitilist vastutust. Puudujääk on juba 200 miljonit eurot. Otsused lükkuvad. Reageering: null.

Vabaduse piiramise valitsus
Samas kasvab märkamatult jälgimisriik. Rahapesu ja terrorismi rahastamise sildi all antakse Rahapesu andmebüroole (RAB) õigused, mis lähevad kaugemale kui sisuline järelevalve: kogutakse andmeid maksudest, kontodest, reisidest, töökohtadest – sageli ilma süüteokahtluseta.

Õiguskantsler Ülle Madise on kinnitanud, et juba täna saavad mitmed ametkonnad – sh maksu- ja tolliamet, kapo, PPA, RAB – ligipääsu konto väljavõtetele, sageli ilma piisava õigusliku aluseta. Päringuid tehakse kümneid tuhandeid kordi. Puudub alusmäärus, puuduvad reeglid, järelevalve on formaalne. Me ei räägi enam vaid maksudest, me räägime vabaduse piiramisest.

Riigieelarve ei tohi olla ainult numbrite jada. See peab olema aus lepe kodanike ja riigi vahel. Kui riik küsib rohkem, peab ta ka selgitama, mille eest. Täna seda vastust ei tule. On vaid vaikimine ja maksukoormuse nihutamine nõrgematele.

Õnneks ei saa valitsus kogu suve üle võtta. Laulu- ja tantsupidu, päikeselised ilmad ning ühtehoidmine kogukondades on veel maksuvabad. Kuid et sügisel ei korduks sama mustrit, tuleb jätkata avalikku survet. Inimesed on oma panuse andnud. Nüüd on valitsuse kord midagi tagasi anda ja see ei tohi olla järgmine maks.

 

Autor: LAURI LAATS, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Viimati muudetud: 17/07/2025 10:01:25