Valik juulikuu teise poole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

80 aastat Saksamaa (ja Euroopa) jagamisest
80 aastat tagasi, 17. juulil 1945, algas Potsdami konverents, milles Saksamaa allutanud riigid – USA, Suurbritannia ja N. Liit – panid paika sõjajärgse Euroopa elukorralduse. Olulisemad põhimõtted, mis seal 16 päeva jooksul (kuni 2. augustil 1945) kokku lepiti, oli Saksamaa (ja eraldi veel Berliini) jagamine neljaks okupatsioonitsooniks ja see, millised Kesk-Euroopa riigi jäävad nn nõukogude võimutsooni. Kuna lääneriikidel oli võimatu allutada ühekorraga Saksa natsismi ja N. Liidu bolševismi, otsustati juba varem allutada esmalt natsism ja nüüd tuli kuidagiviisi bolševikega kokku leppida Euroopa saatuses.

Lääneriikidel ei jäänud Potsdamis palju muud üle, kui leppida suure osa Euroopast Stalini mõjusfääri langemisega – sh Poola, mille eest olid nad formaalselt sõtta astunud. Oleks võinud muidugi minna veelgi hullemini – näiteks oleks võinud bolševiseeruda Itaalia või vähemalt tööstuslik põhjaosa temast. Seda õnneks ei juhtunud – oletada võib, et see võis nii minna Kesk-Euroopa ajutise ohverdamise hinnaga ja selle hinnaga, et Balti riikide iseseisvuse taastamisest (mida augustis 1941 USA ja Suurbritannia poolt deklareeritud Atlandi Harta lubas) isegi mitte juttu ei tehtud.

Ja tegelikult oleks võinud minna ka väga palju hullemini. Kui juhuslikult oleksid Franco vastased 1936-39 möllanud Hispaania kodusõja võitnud, oleks tõenäoliselt tekkinud Hispaaniasse Teise maailmasõja eelõhtul või ajal N. Liidu tugev liitlasriik, marksistlik-kommunistlik Hispaania, mille juhiks oli Moskvas kominternis Dolores Ibarruri juba vastava eriettevalmistuse saanud. Kui nii oleks juhtunud, siis oleks Potsdami konverentsil tõenäoliselt Euroopa jagamine palju tugevamalt Stalini kasuks läinud, kuna lääneliku korraldusega Euroopa oleks jäänud „kommunismi pihtide vahele”.

Tõenäoliselt ei kujutanud lääneriigid Potsdami konverentsil ette, et Kesk- ja Ida-Euroopa vabastamine bolševismi ikkest võtab aega veel 45 aastat, vast loodeti, et see juhtub ikka palju varem. Suuresti tingis sellise tuleviku tuumarelva tekkimine, mille valmistamisoskuse N. Liit suutis USAlt edukalt varastada ja sõjavangis oleva Manfred von Ardenne'i abiga siis varastatud oskusteabe põhjal ka valmis teha. Tõenäoliselt ei teadnud Potsdami konverentsil osalejad aga tuumarelvast veel üldse mitte midagi, sest USA Trinity katse hoiti salastatuna, tuumapommi viskamine reaalses sõjas Hiroshimale toimus aga neli päeva pärast Potsdami konverentsi lõppu (6. augustil 1945). On tõenäoline, et see viimane oli USA teadlik otsus – st mitte kasutada tuumapommi sõjas Jaapani vastu enne Potsdami konverentsi lõppemist.

140 aastat elektrikeevituse patenteerimisest
140 aastat tagasi, 18. juulil 1885, andis vene leidur Nikolai Benardos koos Poola leiduri Stanislaw Olszewskiga sisse USA patenditaotluse kahe rauddetaili ühendamiseks elektrikaare abil. Taotlus rahuldati ligi kaks aastat hiljem, kui neile anti välja USA patent #363,320. See oli üks paljudest avapaukudest maailmas praegu laialdaselt kasutatavale elektrikeevitusele, mida Benardos oli maailmale demonstreerinud neli aastat varem, 1881. aasta Pariisi toimunud maailma esimesel elektriasjanduse näitusel ja kus see oli äratanud suurt huvi.

Toona toimis keevitus süsielektroodiga. Selle, et pealekantav materjal ise võiks olla üks kaart tekitavast elektroodist, pakkus välja teine vene leidur Nikolai Slavanov 1890. aastal. Toona peeti elektrikeevitust esialgu vähetõhusaks võtteks ja terasdetailide liitmiseks kasutati endiselt neetimist, mille tehnika oli tööstusajastu algul 19. sajandi keskpaigas ja teise poole alguses, üsnagi detailideni välja arendatud. Kui aga Suurbritannia hakkas Esimese maailmasõja ajal 1914-15 oma sõjalaevade keredetaile neetimise asemel omavahel kokku keevitama, levis kaarkeevitus kui metalliühendamise võte kiiresti üle kogu maailma ja on kuni kaasajani väga laialdases kasutuses. Ja vastupidi: neetimisest on saanud kaasajal nišivõte, mida kasutatakse vaid teatud spetsiifilistes kohtades teatud kindlatel põhjustel – nt lennukikerede valmistamisel duralumiiniumist.

155 aastat Aleksandrikooli komitee kogunemisest
155 aastat tagasi, 19. juulil 1870 (juuliuse kalendri järgi 7. juulil 1870), kogunesid Tarvastus eesti rahvusliku ärkamisaja juhtivad tegelased, et valida Eesti Aleksandrikooli Peakomitee, kelle etteotsa sai Jakob Hurt. Nimelt oli mõned aastat tagasi tekkinud idee koguda raha, et selle raha eest saaks asutada Eesti keelt ja rahvusmeelt kandva kooli, mis õpetaks eestlastele kui moodsa rahvuse esindajatele vajalikku kooliharidust, sest ilma haritud omakeelse eliidita ei nähtud eestlastel kui rahvusel tulevikku. Ideed läksid konkreetsemaks peale eelmisel, 1869. aastal peetud esimest laulupidu.

Kuna laulupidu oli pühendatud eestlaste pärisorjusest vabastamise 50. juubelile ja see vabastamine toimus keiser Aleksander I valitsemisajal, otsustati kooli nimeks valida Eesti Aleksandrikool; 155 aastat tagasi valiti siis selle laiapõhjalise liikumise keskorgan. Järgneva 13 aasta jooksul õnnestus rahva käest tulevase kooli hüvanguks kokku koguda üsna aukartustäratav summa – üle saja tuhande rubla, mis praeguses vääringus teeb (elukallidust ja kulla hinda arvestades) umbes kuus miljonit eurot. Kahjuks läks 1883 Aleksandrikooli liikumine erimeelsuste tõttu lõhki ning selts likvideeriti ja seltsi varad riigistati. Kokkukogutud raha eest asutati riigi poolt aga Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas 1888. aastal aga venekeelne kool (Aleksander III valitsemisajal oli kõikide koolide kohustuslikuks õppekeeleks vene keel), mis tegutses kuni 1906. aastani. Nii et täiesti lörri Aleksandrikooli liikumine ja kogutud raha ikkagi ei läinud, kuigi asi oli kaugel algsest eesmärgist. Kaasajal peab end Aleksandrikooli järglaseks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.

45 aastat Moskva olümpiast
45 aastat tagasi, 19. juulil 1980, avati Moskvas XXII moodsad olümpiamängud, mis kestsid kaks nädalat. Algselt väga suurejoonelisena plaanitud olümpiamängud toimusid kavandatust poole väiksemas mahus, sest eelmise, 1979. aasta jõululaupäeval oli N. Liit tunginud oma sõjaväega Afganistani, mille tulemusena boikoteerisid lääneriigid ja nende toetajad – kokku üle 40 riigi – Moskva olümpiamänge. Algselt plaanitud 160 riigi asemel osales mängudel vaid 81 koos 5748 sportlasega, peamiselt neutraalsed maad ja N. Liidule sõbralikud maad. Olümpiamängude purjeregatt toimus Tallinnas ja selle pidulik avamine toimus päev hiljem, 20. juulil 1980.

Nii Moskva kui ka Eesti (tollal NSV staatuses) pealinn Tallinn said olümpiamängude ootuses korda tehtud, sh sai hädapäraselt korda ka Tallinna vanalinn, mida polnud alates 1944. aasta märtsipommitamisest saadik tervikuna hiljem korrastatud ja paljudel majadel oli senini peal suurpõlengu tahm. Eestiga sidus mänge veel asjaolu, et olümpiamängude ühte tunnuslaulu esitas tollal 31-aastane Tõnis Mägi, kelle hilisem meeletu populaarsus N. Liidu avarustes sai suuresti alguse just sealt. Ning väga palju võitis olümpiamängudest Tallinna vanalinna kui turismikoha populaarsus – esialgu küll idaploki turistide seas, sest Lääne turistide massvoogu siia takistas raudne eesriie, mis tollal veel vägagi kindlalt N. Liitu ja tema satelliitriike Läänest eraldas. Nimelt tuli lisaks vanalinna kordategemisele kellelegi mõte panna olümpiamängude purjeregatiga seoses kokku muusikafilm N. Liidu ja nn „rahvademokraatiamaade” artistide osalusel, taustaks imeilus Tallinna vanalinn. Režissöör Leo Karpin viis selle idee filigraanselt ja meisterlikult ka ellu ning muusikafilm „Olümpiaregati tähed” osutus hindamatu väärtusega reklaamfilmiks Tallinna vanalinnale, mida ta oskuslikult kõikide lugude taustana kasutas. Kuna Moskva poolt mingit muud olümpiamängude ametlikku muusikaprogrammi ei koostatudki, sai sellest muusikafilmist Moskva olümpiamängude ametlik muusikaprogramm ning lisaks korduvatele näitamistele üle kogu N. Liidu levis see ka kümnetesse välisriikidesse – nendesse, kelle sportlased mängudel siiski osalesid.

Ning lõpuks paotus seoses olümpiamängudega viivuks ka Lääne „ideoloogiline” aken – olümpiamängude eel ja ajal jäeti ajutiselt katki Lääne raadiojaamade – eestikeelsetena siis Ameerika Hääle ja Vabadusraadio – segamine, kuigi segajad taaskäivitati juba sellesama 1980. aasta sügisel. Mäletan suurepäraselt oma pettumust, kui ühel 1980. aasta sügisõhtul end Ameerika Häält kuulama seades avastasin, et segaja on tagasi pandud ...

70 aastat Eesti televisiooni
Eesti Televisioonil oli auväärne 70 aasta juubel. Nimelt läks 19. juulil 1955 Tallinna raadiomajja üles seatud Tallinna televisioonisaatjast eetrisse ametlik telesaade. Telesaadete edastamiseks ultralühilainel tarvilik telemast oli püstitatud Raadiomaja hoovi. Algul olid saates laupäeviti ja pühapäeviti, hiljem eetriaeg pikenes ka teistele päevadele. Tallinna televisioonisaatja ehitamist stimuleeris soomlaste soov käivitada omaenda televisioon ning Moskva võimumehed kartsid, et kui Helsingi hakkab saateid edastama varem kui Tallinn, on see ideoloogiliselt kahjulik; samuti nähti võimalust saada uue telekanali vaatajaid teisel pool lahte.

Tõenäoliselt oleks Tallinnasse televisioonisaatja tehtud loetud aastate pärast nagunii ka ilma nende sündmusteta, sest näiteks Riias oli see käivitunud juba 1954. aasta detsembris, Leedus käivitus see aga 1957. aastal. Kümme aastat hiljem ehk 1965 nimetati Tallinna televisioonisaatja ümber Eesti Televisiooniks, milline nimi on talle jäänud tänase päevani, kuigi tihti kasutatakse ka lühendit ETV.

45 aastat Tallinna purjeregati avamisest
20. juulil 1980 avati Tallinnas Pirital pidulikult Moskva olümpiamängude purjeregatt. Mängude endi avatseremoonia oli toimunud Moskvas päev varem, 19. juulil. Kuna purjeregatt toimus Tallinnas ja medalikomplektid jagati samuti välja Tallinnas, siis otsustati, et Tallinnas korraldatakse koos medalikomplektide kätteandmisega ka teatav lõputseremoonia ning samal põhjusel ka avatseremoonia. Neid kahte tseremooniat oli vaja kasvõi põhjusel, et muidu oleks pentsik olnud olümpiatuld Pirital lihtsalt süüdata ja siis kustutada.

Nagu muudki mängud, toimus ka purjeregatt Tallinnas varem plaanitust umbes poolel võimsusel, sest N. Liidu invasiooni tõttu Afganistani boikoteerisid lääneriigid olümpiamänge. Kuna boikott selgus alles päris viimasel minutil, ei puudutanud see Tallinna ettevalmistust olümpiaks, mille käigus tehti kogu linn mingi tasemel korda. Tallinn sai purjeregatiga seoses uue lennujaama, teletorni, postimaja, linnahalli, Olümpia hotelli ja palju muud. Hädapäraselt korrastati (peamiselt fassaadide osas) vanalinn, kuigi nii mitmegi hoonega vanalinnas võeti ette ka põhjalikumad töö nagu näiteks varem varemeis olnud Paks Margareeta rekonstrueeriti Meremuuseumiks.

Olümpiamängudega seoses rekonstrueeriti ka Pirita tee ning ehitati neljarajaliseks Tallinna-Narva (tollal Tallinna-Leningradi) maantee algusosa, Tallinna-Pärnu maantee algusosa kuni Haruteeni ning rajati Tallinna ja Riia maanteele Häädemeeste-Heinaste vahele täiesti uus teelõik. Ka Tallinna-Helsingi laevaliinile toodi just olümpiamängude tõttu varasema laeva Tallinn asemel palju suurem ja moodsam laev Georg Ots. Tõenäoliselt oli olümpiamängude purjeregatt (mille korraldamine oli kindel juba 1974) ka põhjuseks, miks Tallinnast Lasnamäelt kolis ära nõukogude sõjaväelennuväli, mis võttis enda alla suure osa praeguse Lasnamäe linnaosa idapoolsest otsast. Teatud määral paranes seoses purjeregatiga ka Tallinna ja üldse Eesti kaupadega varustamine – osalt oli see ajutine (1980. aasta kevadel ja suvel oli Tallinna poodides kohati saada Soome jahu ja suhkrut), kuid näiteks Pepsi-Cola kui esimene läänelik karastusjook jäi kättesaadavaks, sest seda hakati enne olümpiat Tallinnas emafirma litsentsi järgi valmistama.

Kui hiljem on mitmel pool maailmas peale olümpiamängude lõppu olümpiarajatised tühjaks ja lagunema jäänud, siis Tallinnas seda ei juhtunud. Pirita olümpiakompleksi sadama-ala leidis kasutust jahisadamana (varem oli see väid väike ja hädapärane), hoonekompleksis endas leidsid aga endale kodu mitmes firmad ja hotellid. Sama lugu oli lennujaamaga, sest 1955 valminud vana lennujaam vajas hädasti laiendust. Tegelikul oli Tallinnas enne olümpiamänge karjuv vajadus korralike hotellide järele ning mängudeks kerkinud hotell Olümpia kulus hiljem väga marjaks ära – eriti kümmekond aastat hiljem, kui Tallinn hakkas raudse eesriide kadumise ja Eesti iseseisvumise järele tooma kohale rahvusvahelist turisti.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 24/07/2025 08:04:41