Keskealine mees pidi talle eksikombel müüdud ammu halvaks läinud grillvorstide pärast kempsu vahet jooksma ja kaubandusketiga hüvitise nimel jagelema. Ise kaubanduses töötanud proua aga kurdab, et poed lasevad kartulitel letis mürgiselt roheliseks minna.

„Kas ajakirjandust selline teema huvitab, kuidas saavad kaubandusketid Lõuna-Eestis müüa suvisel grillihooajal tooteid, mille „kõlblik kuni” on ületatud üle kahe nädala, inimesed ostavad ja saavad toidumürgituse?” pöördus LõunaLehe poole Setomaal elav Margus (nimi mehe palvel muudetud).

Margus sattus hiljuti Põlva Selverisse ning nägi seal mõistliku hinnaga Otepää grillvorste, mis on talle varem hästi maitsenud. Setomaa kodus hakati grillima. Parajasti oli külas 87-aastane väliseestlane Paul Ameerikast, kes igal aastal teeb visiidi ammustesse kodupaikadesse. Vanahärra õnneks grillvorstidest lugu ei pea, vorstid jäid sedakorda külmikusse ning grilliti muud kraami.

„Vana mees, talle oleks see võinud isegi haiglasse mineku maksta. 87 aastat vana ja 17 päeva „kõlblik kuni” ületanud lihatoode – ta oleks haiglas ju ... kui olekski veel haiglas. Või kui mõni laps oleks söönud,” oli Margus tagantjärele ehmunud.

Mitu tööpäeva vorstide nahka
Talle, tugevale keskealisele mehele, tõi mõni päev hiljem vorstide söömine kaasa toidumürgituse: tugeva kõhuvalu, pikema kempsu vahet jooksmise, üleüldise halva enesetunde ja ka selle, et mitu tööpäeva tuli korstnasse kirjutada.

Alles pärast taipas Margus vaadata vorstipakenditele (neid oli tal ostetud mitu) märgitud kuupäevi. 14. juulil letist ostetud vorstide „kõlblik kuni” kuupäev oli 28. juuni. Mehe arvestuse kohaselt müüs kauplus juba 17-18 päeva varem halvaksmineku piiri ületanud tooteid.

„Kui te ostate 17 päeva tähtaja ületanud lihatoote, mis on isegi mitte „parim enne”, vaid „kõlblik kuni”, siis on see järelikult juba mürgine, kui see on 17 päeva hiljem müügis. Ja see ei ole üks eksemplar, seda oli seal rohkem. Mina ostsin kaks toodet vaakumpakendis, ühe viskasime minema, üks jäi alles. Otepääl on head suht naturaalsed lihatooted ja peaaegu kõik olid letist juba ära võetud,” resümeeris mees.

Hiljem pöördus mees pretensioonidega nii Põlva Selveri juhataja kui ka ettevõtte klienditeeninduse poole. Muu hulgas soovis ta saada ka kompensatsiooni kaotatud tööaja eest. Ostutšeki koopiast ja pakendi pildist aga viimaseks ei piisanud – firma leidis, et mees peaks neile tõendama oma töösuhte ja palga ning esitama tõendusmaterjali arsti juures käimise kohta. Margusel ajas see tõendamisvajadus karva turri ja ta peab kaupluseketi suhtumist nahaalseks.

Sealjuures kohtas ta enda sõnul poe juhataja poolt esmalt suhteliselt inimlikku suhtumist: too pakkunud välja kinkekaardi ja lihatoodete hüvitamise. Margus teatas usutlemise käigus sedagi, et neile poodi järeleminek tähendab talle kokku saja kilomeetri sõitmist ja hulka kaotatud aega. Esmalt olnud juhataja tema sõnul põhimõtteliselt valmis isegi kinkekaardi ja värsked lihatooted talle kohale tooma.

Säilivusaja ületanud toote müüki põhjendati mehele inimliku eksimusega. Kui Margus uuris, et ehk võis kaubad välja panna mõni muukeelne töötaja, kes pakendil olevast infost ehk piisavalt aru ei saanud, öeldi talle, et nii see ei olnud.

Hiljem olla juhataja aga juba konsulteerinud ettevõtte juhatusega ning teatanud Margusele, et too saab uued tooted ja kompensatsiooniks kinkekaardi, aga sõiduraha talle kinni ei maksta.

Margus edastas toimetusele oma kirjavahetust Selveri klienditoega.

„Ma ei soovinud soolepuhastust ning oksendamist kolm päeva. Kes korvab ravimid, mida kasutasin koduapteegist? Kes korvab aja ja sõidukulu konsultatsiooniks haiglasse? Kes korvab Setomaalt sõidu ja ajakulu, et Põlva Selveriga see tekkinud probleem saaks lahendatud?” küsis ta Selverilt muu hulgas.

Ta pahandas oma pöördumistes sellegi üle, et pidi poe juhatajale aru andma nagu politseis – et kas ta ikka oksendas, kas ikka sõi neid vorste, kas sõi need kõik üksi ära jne.

„Tegu oli ja on kõrgendatud terviseriskiga!” kirjutas Margus Selverile.

Sirje Selveri klienditoest avaldas esmalt kahetsust seoses „Põlva Selverist ostetud aegunud toodete tarbimisest tingitud väidetava terviserikkega”. Firma teatas, et soovib talle mõistagi kahju „põhjendatud ulatuses hüvitada”.

„Kahju hüvitamiseks on meile kõigepealt vaja Teie poolt esitada dokumendid, mis tõendavad vigastuste ulatust ja kahju suurust. Nendeks võivad olla näiteks haigusloo kirjeldus, mis on väljastatud raviarsti poolt, väljavõte/kinnitus töölepingujärgse tasu kohta või viimase 6 kuu väljavõte palga ja Haigekassa poolt välja makstud töövõimetuslehe hüvitiste laekumise kohta jne. Palume esitada sealjuures nii kahju suuruse arvutuskäik kui ka seda tõendavad tõendid,” teatas Selver Margusele.

„Eeltoodust tulenevalt palume Teil esitada dokumendid, mis tõendaksid objektiivselt Teie vigastusi ja kahju suurust. Vastutustundliku börsiettevõtte ühte kontserni kuuluva ettevõttena peame käsitlema kõiki kliente võrdselt ja me ei maksa välja kahjuhüvitisi, mis on tõendamata. Kui soovite kaupluse juhataja poolt pakutule täiendavat kompensatsiooni, on kahju hüvitamise eelduseks usaldusväärsed ja piisavad tõendid, mis kinnitavad tervisekahju toimumist ning selle ulatust,” kirjutas ettevõte.

„Eesti Vabariik. Inimene käib linnas, ostab tooted. Sõidab koju 50 kilomeetrit. Sööb neid „kõlblik kuni” ületanud tooteid. Haigestub selle tagajärjel ise. Viskab pakendid prügikasti koos haisvate toodetega. Siis terveneb. Hea, et lapsed ja vanurid vms kehvema immuunsusega neid ei söönud. Siis võtab ühendust Selveriga. Raiskab oma kallist tööajast viis-kuus tundi, et suhelda ja tõestada. Ja vastus on järgmine. See pole okei,” kommenteeris Margus kaubandusketi vastust.

„Klient on selle probleemi asjus juba pöördunud Põlva Selveri poole. Kauplus pakkus talle lahendust mitmel moel: ostu eest raha tagasi, uued tooted kliendi valikul või Partneri kinkekaart. Paraku polnud klient ühegi variandiga nõus ja esitas lisanõudmisi. Kui kauplus palus saata vähemalt foto aegunud tootest, klient keeldus. Hoolimata tõendite puudumisest ei seadnud kaupluse juhataja kliendi väiteid kahtluse alla ning oli valmis leidma sobiva ja heatahtliku lahenduse, mis pole aga seni õnnestunud,” teatas Jürg Samel Selveri turundusosakonnast sel nädalal vastuseks LõunaLehe päringule Marguse loo kohta.

Kes kontrollib mürgiste kartulite müüki?
Poes müüdava mürgise toidu teemal on LõunaLehe poole pöördunud ka proua Mai Võrumaalt, seda küll juurviljade asjus.

„Kas te olete märganud, et – muidugi kõik on seda märganud – poes on kartul ja porgand sooja ja valguse käes?” selgitas ta. „Sel momendil, kui temperatuur tõuseb ja juurvili saab valgust, hakkavad porgand ja kartul tekitama solaniini, seda rohelist katet, mis on väga mürgine aine.”

„Ma muidu omale ise kasvatan kartulit, aga sel aastal jäi hiljaks ja olin sunnitud poest ostma. Ja kui koorin, siis näen, et tal on juba see solaniin tekkinud, ma pean kolmandiku sealt maha koorima. Võrumaal on olemas põllumajandus-toiduamet, kes peab neid kontrollima. Kui nad poes käivad, kas neil ei teki mõtet, et on lubamatu niimoodi hoida juurvilja? Kapsas samamoodi. Kui kapsas seisab seal leti peal soojas ja valguse käes, see muutub natuke lillakaks, tal tekivad juba mürgised, solaniinitaolised ained,” pajatas proua.

Ajakirjanik avaldas siinkohal arvamust, et poes vahetuvad juurviljad kaunis kiiresti – neid ostetakse järjest ära ja laost või tarnijalt tuuakse uusi juurde. Sedavõrd kiiresti, et napi loomuliku päikesevalgusega plekkhoones need ehk halvaks minna ei jõua. Mai sellega ei nõustunud: ta soovitas mõnes poes vaadata, kui suured on kartulilatrid ja jälgida, kui aegamööda neid tegelikult tühjaks ostetakse.

Mõnd aega Rootsis elanud proua tõi näiteks sealse süsteemi: kartul ja porgand on ülaltpoolt valguse eest suletud anumas ning neid tõmmatakse luugi kaudu roobiga endale kotti.

„See on täitsa elementaarne, see on toidukäitluseeskirjas kirjas, et juurvilja tuleb hoida pimedas ja jahedas,” kinnitas ta. „Paljud ei tea, miks lapsed ei armasta porgandit: sellepärast, et poest ostetud porgand on kibe, solaniin ongi kibe,” lisas ta.

PTA: toidupoodides tehakse aastas ligi 1800 kontrolli
Niisiis: üks ajalehe poole pöördunud kodanik kurtis, et sai tuntud keti toidupoest nädalaid säilivusaega ületanud vorste ning see tõi talle kaasa tõsise terviserikke. Teine kodanik pahandab, et kauplustes ei hoita juurvilju piisavalt jahedas ja pimedas ning seetõttu on sageli müügil mürgiseid aineid sisaldavad rohelised kartulid.

Kui sageli kontrollib põllumajandus- ja toiduamet (PTA) Eesti toidukauplustes toiduohutuse alast olukorda ja milline see üldiselt on? Ning kuidas on lood nende roheliste kartulite müügiga?

PTA toiduosakonna juhtivspetsialist Kaisa Muutra märkis, et Eesti toidukauplustes tehakse igal aastal ligi 1800 järelevalvekontrolli ‒ nii plaanilisi kontrolle kui ka vihjepõhiseid.

„PTA viib kontrolle läbi vastavalt riskihinnangule, mille alusel on ettevõtted kindlate kriteeriumite alusel jaotatud kõrge, keskmise, madala ja väga madala riskiga gruppidesse. Kõige enam on keskmise riskiga jaemüügiettevõtteid ja seda igas regioonis,” selgitas ta.

Keskmise riskitasemega ettevõtteid on 61% ehk 6578 ettevõtet.

„Enim nõuetele mittevastavust on tuvastatud HACCPi (enesekontrolliplaan – toim) põhimõtete ja töötajatega seotud nõuete täitmisel. HACCPi peamine põhimõte on ennetada toiduohutusega seotud riske, tuvastades ja kontrollides kriitilisi punkte toidutootmisprotsessis, alates toorainest kuni valmistooteni. See on süstemaatiline lähenemine, mis aitab tagada, et toit on tarbimiseks ohutu. Samuti on rikkumisi olnud toidualases teabes, mis võib tähendada näiteks seda, et märgistusel ei ole välja toodud allergeene,” kirjeldas PTA esindaja.

Kontrollitulemused näitavad tema sõnul, et „kõlblik kuni“ kuupäeva ületanud toodete müük ei ole suures osas probleemiks osutunud.

Tootja märgistab etiketile „kõlblik kuni“ kuupäeva ning säilitamise tingimused, selle kuupäevani on toode tootja poolt määratud söögikõlblikuks. Kui aga rikkuda tootja poolt etteantud juhiseid näiteks säilitamistingimuste osas, siis ei ole Muutra sõnul tagatud toidu kõlblikkus. See võib näiteks juhtuda, kui suvel on õues temperatuurid kõrged ja kiiresti riknevat toitu hoitakse pikalt soojas (näiteks jaekaubandusest ostetud lihatooted on liiga kaua toatemperatuuril, st katkenud on külmaahel), siis suureneb riknemise oht. Kui tarbija säilitab või hoiab toodet tingimustel, mis ei ole tootja poolt määratud, siis võib toidu riknemine alata ka suletud pakendis.

„Oluline on alati lugeda toote infot. Tarbija võtab riski, kui tarbib tooteid pärast säilivusaja möödumist,” pani ta ostjatele südamele ise tähelepanelik olema. „Kindlasti saavad tarbijad toodet ostes kontrollida toote säilivusaega ja selle põhjal teha ostuotsuseid. Kauplustes peab näiteks „parim enne“ tooted eraldama teistest toodetest, et tarbija saaks teha teadliku valiku.”

Kui kontrolli ajal näeb PTA müügil rohelisi kartuleid, siis palutakse need müügilt kõrvaldada. PTA kontrollib nõuetele vastavust riskipõhiselt ja kindlasti kontrollitakse saabunud vihjeid.

„Juhul kui tarbija märkab poes eeskirjarikkumist, siis tuleks esmajärjekorras pöörduda poe poole, kelle ülesandeks on see kõrvaldada,” ütles Kaisa Muutra lõpetuseks.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 31/07/2025 09:30:30